Ehti Järv töölaua taga. Foto: Silver Bohl

Tegime intervjuu uurimisassistent Ehti Järvega, kes on Eesti Rahva Muuseumis võrdlemisi värske töötaja ning püüame välja selgitada, mida peidab endas uurimisassistendi ametikoht.

Ole hea ja räägi lugejatele mõne sõnaga, kuidas Sa Eesti Rahva Muuseumisse tööle tulid?

Olen Tartu Ülikoolis õppinud etnoloogiat. Tegelikult õpin seda ka veel praegu – olen oma magistriõpingutes jõudnud koera sabani, vaja vaid magistritöö valmis kirjutada. Etnoloogia eriala ja ERM on paratamatult nii tihedalt seotud, et tundus igati loogiline tulla muuseumi praktikale. 2010. aasta suvel olin ERMi teadusosakonnas praktikal – aitasin seoses uue püsinäitusega läbi töötada muuseumi kaasaja kogusid. Ja nii ma ERMi jäingi, tegelema sisuliselt sellesama tööga, millega praktika raames sai alustatud – uue püsinäituse kaasaja teemadega.

Mis Sulle oma ameti juures kõige rohkem meeldib/rahuldust pakub?

Rahuldust pakub juba see, et ma tunnen, et ülikooli ajalooteaduskonda astudes tegin ma õige valiku, et just etnoloogia oma erialaks valisin.
Loomulikult on oluline ka see, et saan tegeleda nende uurimisteemadega, mis mind huvitavad: kaasaeg, Eesti taasiseseisvumise perioodist tänapäevani, infoühiskond.

Praeguseni tundub, et rohkem olen mina ERMist saanud, kui ma veel ehk vastu olen andnud. Leian, et ERMis töötades olen ise palju arenenud, saanud lisateadmisi.

Ja kindlasti pakub rahuldust meeldiv töökeskkond – inimestega, kellega koos töötan, võikski jääda lobisema elust ja maailmaasjadest. Eks seegi on oluline, sest kui pole head klappi, ei saa tegelikult teha ka meeskonnatööd.

Tean, et Sa tegeled peagi avatava näitusega „Ostupalavik: Tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel“. Räägi natukene sellest näitusest, mida põnevat seal näha saama hakkab?

Veebruari uudiskirjas on arvatavast näitusest ka pikem lugu, aga kui paari sõnaga kokku võtta, siis on see näitus viimase 20 aasta muutustest Eestis, mis kajastub viisides, kuidas me hangime ja tarbime asju. Eelkõige vaatleme seda, kuidas on asjad, millest unistatakse ja soovitakse, 20 aasta jooksul muutunud. Tarbime me ju kõik, kogu aeg, aga sellele eriti ei mõtle, mida hangitud asjad – ka kõige tavalisem toidukraam – räägib sellest, kes me ise oleme. Tõstatame ka märksa tundlikumaid teemasid ja küsime, mis seos on Pronksiöö massirahutuste ning tarbimismässu vahel. Niisamuti küsime, mis saab asjadest siis, kui meie neid enam ei taha. Kindlasti pakub see näitus ka 1990ndate nostalgiat ja äratundmisrõõmu, näiteks on näitusel mobiiltelefonide väljapanek, kus enamik inimesi tunneb ära mõne tuttava mobiilimudeli.

Muide, näitusesaalis küsime külastajatelt erinevaid küsimusi, ning oma kogemusi, lugusid või arvamusi saab saalis teistele lugemiseks jagada. Näiteks palume rääkida oma esimese mobiiltelefoni lugu või küsime mis on 1990. aastate sümbolesemeks.
Lisaks kaasneb näitusega rida osalusprojekte ja erinevaid üritusi, mis laiendavad tarbimise teemat, sest kõike ei saa ju saali välja panna.

„Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel“ on üks näitus näituselabori projektist, mis on ellu kutsutud selleks, et uues majas avatavaid püsinäitusi arendada. Seda huvitavam on tulla tarbimiskultuuri näitust külastama, sest see lubab pisut piiluda ka valmiva püsinäituse konteksti. Näituselabor vihjab sellele, et tegu on pidevalt areneva keskkonnaga, kus testitakse elemente, millest näitus koosneb. Mitte külastaja ei satu laborihiire ossa, vaid katseloomaks on näitus ise. Aga külastajad on oodatud kaasa rääkima ja oma arvamust avaldama nii tehnilistes kui sisulistes küsimustes.

Nii, et usun, et tulemas on väga põnev näitus, mille raames jagub tegevust terveks aastaks!

Mida Sa uurid ja keda sa assisteerid?

Ega ma tõtt-öelda isegi ei tea, mida tähendab uurimisassistendi ametikoht.  Minu igapäevatöö on üpris sarnane teiste teadur-kuraatorite omaga – tegeleme uue püsinäituse ettevalmistustöödega, mis hõlmab endas uurimist, kogumistööd ja muud sellist. Mina keskendun just kaasajateemadele, näiteks tegelen koos Pille Runneliga nn Vabaduste aja (periood pärast Eesti taasiseseisvumist) käsitlemisega.

Kui Sa saaksid kellegagi muuseumis üheks päevaks töökohad ära vahetada siis mis amet see võiks olla?

Oi, ma ei teagi kohe, kelle kingades veel tahaks olla! Aga see võiks olla mõni amet, millest ma ise mitte midagi ei tea või millega olen väga vähe kokku puutunud. Näiteks konservaatorite ja säilitajate töö – võiks olla põnev teada saada, kuidas konservaator vaatab eset, mille teadur on kogunud.

Püüa hästi lihtsalt selgitada, mis teeb Eesti Rahva Muuseumist kõige muu kõrval ka teadusasutuse?

Selleks, et muuseum saaks kultuuri ja ühiskonna erinevaid aspekte vahendada – näiteks teha näitusi, korraldada muuseumiõpet vms, on vaja teadmisi, mille põhjalt vahendustööd teha. Kui me ei teostaks teaduslikke uurimusi, ei analüüsiks ega teeks järeldusi ning üldistusi, siis ei oleks kuraatoritel ja giididel midagi ka vahendada.

Milliseid näitusi Sulle endale meeldib vaatamas käia?

Reisides käin väga erinevates muuseumides, Eestis aga satun näitustele harvem. Kuigi ma ikka püüan iga poole aasta tagant teha Tallinnas n-ö muuseumi pühapäevi, kus käin uutel näitustel. Külastatavad püsi- ja ajutised näitused on oma sisult ja lahenduselt hästi erinevad, naudin hea teostuse ja põneva esituse puhul nii elamus- kui hariduslikke näitusi, ei ütle ka ära kunstinäitustest või n-ö nišimuuseumidest.
Üheks viimase aja parimaks muuseumielamuseks pean möödunud suvel külastatud Museum of Broken Realationships´i Horvaatias, Zagrebis. Kõlab veidike imalalt? – vastupidi! Muuseum on alguse saanud ühest kunstiprojektist, mille raames koguti inimestelt esemeid, mis iseloomustaksid nende eelmist suhet või oleksid kuidagi selle purunenud suhtega seotud. See osutus nii populaarseks, et nüüd on neil oma muuseum koos püsiekspositsiooniga ning teine ekspositsioon rändab maailmas ringi. Museoloogiakonverentsidelt on see Horvaatia muuseum paljudele kindlasti tuttav, aga hoopis teine asi on seda ise külastada. Ekspositsioon ei koosne ainult karukestest ja südametest, mida üksteisele kingitud on. Seal on väga palju asiseid ja argiseid, aga ka erilisi ja isevalmistatud asju, mis kinkijale on lahkumineku valu, armumise rõõme vms meenutanud. Kõige rohkem paelus mind aga see, kuidas muuseum on ainult tänu inimeste enda osalusele, initsiatiivile tuua oma ese ja kirjutada juurde lugu, alguse saanud. Ma arvan, et kuraatorid tabasid seal naelapea pihta – nad leidsid teema, mis inimesi kaasa tõmbas ja käivitas. Ja kes oleks võinud arvata, et selline asi nagu purunenud suhetest jäänud materiaalne ese on see, mis inimesi niimoodi käivitab? Siin on muidugi ka mingisugune psühholoogiline aspekt – eseme annetajad said oma muret, meenutust jagada ja sellega, et ese annetati, said nad ise ka ehk „koormast“ vabaks.

Eesti puhul on aga viimase aja parimaks näitusekülastuseks olnud Kadrioru Kunstimuuseumis „Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge“. Suurepäraselt lahendatud haridusliku sisuga kunstinäitus. Kui tavaliselt jäävad kunstinäitused küllaltki sisuvaeseks – minnakse ju vaatama teost, saama mingisugust esteetilist elamust, siis see näitus pakub lisaks esteetikale ka teadmisi Madalmaade kunstist ja näitab, kuidas kunstiteadlane ja -ajaloolane töötab, maale uurib.

Kas Sinu arvates on Eesti Rahva Muuseumile vaja uut hoonet ja miks?

Nii päevakajalised teemad! 
Muidugi on tarvis! Uue maja ehitamise vajalikkuse põhjendusi oskavad muuseumitöötajad välja tuua pikkade nimekirjadena. Ühelt poolt on uut maja ja paremaid tingimusi tarvis säilituslike põhjustel, teisalt on seda hädasti vaja selleks, et meie ise saaks paremini oma tööd teha.
Laiemalt on seda tarvis ka tartlasele. Juba seepärast, et oleks üks koht, kus aega veeta – käia näitustel, kontsertidel, üritustel või kasvõi piknikku pidamas. Uus maja, sellega kaasnevad üritused, kontserdid, näitused ja mis kõik veel, mida me praegu veel ettegi ei kujuta, elavdab Tartu üpris sumbunud kultuurielu. Niisamuti on lastega peredele vaja kohta, kus käia nädalavahetustel aega veetmas. Uut ERMi maja on Tartule tarvis selleks, et arendada siinset turismi. Uus maja ja uued püsinäitused, koos Raadi mõisapargiga on tõmbenumbriks, põhjenduseks, miks turist võiks tulla Tallinnast kaugemale. Juba Tartu linnaarengu seisukohalt oleks ERMi uut maja tarvis, et anda põhjus seda linnaosa arendada. Praegu on Raadi linnaosa vaikne, vaid eramajadest koosnev piirkond, ERMi uue maja ehitamine toob sinna uut elu, paneb piirkonna kihama.

Laiemalt on ERMi uut maja vaja tervele Eestile. Selleks, et kultuuriväärtusi, pärandit hoida ja säilitada, uurida ning tutvustada. Aga lisaks sellele mõtestatakse kaasaja muuseume laiemate funktsioonidega kui 20. sajandil. Muuseum on tänapäeval väga laias mõttes kultuurikeskuseks – see aga tähendab juba seda, et muutunud arusaam muuseumist vajab ka uudset ruumi, kus kõiki neid funktsioone oleks võimalik katta. Praegune näitustemaja lihtsalt ei võimalda seda.