Svetlana Karm, teadur

Kui pealkiri ei reedaks, võiks allolevat kirjutist vabalt alustada lausega „Mõista-mõista, mis see on“, sest esmapilgul üsna raske määrata, mis esemega on tegemist ja mis võiks olla selle otstarve. Segadust võib tekitada ka asjaolu, et ese on viimistletud ainult ühelt poolt.

B 128:16, tehtud 1930. aastail. Saadud Malaja Purga rajooni Aksakšur`i külast.

B 128:78, valmistamisaeg märkimata. Saadud Zavjalovo rajooni Šaberdino külast.

B 128:79, esemel on kirjas aastaarv 1932. Saadud Zavjalovo rajooni Šaberdino külast.

B 102:140, esemel on kiri „1924 года изделал Серепаков Кондрати» (1924 tegi Serebakov Kondrati). Saadud Zavjalovo rajooni Šaberdino külast. Fotod: Arp Karm

Tähelepanelik lugeja oskab kohe öelda, et see konstruktsioon meenutab voodiotsa ja võiks olla patjade alustugi (mis on vägagi õige). Ka muuseumi kataloogides on need esemed kirjas kas voodiotsa (B 102:83, 140) või voodi otsalauana (B 128:16, 78, 79), esemed on toodud 1977. ja 1981.a Udmurdimaalt kõrvuti asuvatest Zavjalovo ja Malaja Purga rajoonidest, vanasti olid need sealkandis ka üldisemalt levinud.

Fk 2225: 122. Aida sisevaade. Lava magamisaidas (бадӟым ӟус). Tehtud 20.saj. alguses. Glazovi raj. Otogurt’i küla. Foto Aldo Luud, 1987.

Eeldades, et terminoloogia on heaks allikaks kultuuri uurimisel ning päritolukeelses nimetuses võib peituda vihje museaali otstarbele, tuleks lühidalt peatuda ka eseme kohalikul nimetusel. Eset nimetatakse udmurdi keeles йыразьпул, sõna ise koosneb kolmest osast йыр – pea, азь – ees, пул – laud ehk peapoolne laud ning vene keeles подголовник (sõnasõnalt: see, mis on pea all). Nagu näha, pole siin mingit vihjet voodile.

Tegelikult pärinebki ese nn voodieelsest ajastust. Meile kõigile tuttava konstruktsiooniga (jalgade ning laiade otsa- ja küljelaudadega) voodi hakkas Venemaa talurahva seas levima alles 20. sajandi alguses, 19. sajandi teisel poolel võis neid kohata ainult rikkamates taludes. Üldiselt magati laiadel naridel või lavatsitel, üldlevinud oli magamine ahju peal ning isiklikust magamisasemest oli asi veel kaugel – magati kõrvuti mitu inimest koos, pereliikmete vahele pakuti vajadusel kohta ka võõrale.[1]

Udmurdi tareski oli tavaliselt kaks magamiskohta – üks kohe ukse juures seina ääres, kus magasid noored, ning teine toa ahjusuupoolses nurgas, kus magasid peremees ja perenaine. Magamisasemeks oli samuti ukse kohal lae all asuv ja  kuni tare kolmandikuni ulatuv lai lavats сэндра (vene k полати). Eelmise sajandi keskpaiku oli voodi ka Udmurtias juba tavaliseks nähtuseks, veel enam, omatehtud puidust voodi hakkas juba alates 1930. aastatest järjest asenduma vabrikus toodetuga –  viimase  omamine oli rikkuse ja prestiiži märgiks.

Kuigi väga harva, võis siiski veel ka 1970. aastatel kohata üksikutes elamutes vana tüüpi magamisaset. Aleksei Peterson ühes välitööpäevikus kirjeldab: …majal on  vähemalt üks vana tunnus: eluruumis on säilinud  laiad  lavapingid. Huvitavalt on üks nendest ahju suu vastas otsaseinas,  ca 3–4  laiad ja ca 2 meetri pikkune, statsionaarne. Teine samasugune iste- või magamislavats on uksest sisenedes paremat kätt, piki  külgseina. Viimase külgseina  laiendus saadakse,  nii et selle kõrvale pannakse neljajalgsele pingile  lauad. Ja nii saadaksegi magamisase. Magamisase on ka ahju peal. Tegelikult algul  ma ei   teadnud, et tegu on  vana majaga, see selgus hiljem.“ (TAp 700, 1977)

Allolev pilt on tehtud Ludorvai Udmurdi vabaõhumuuseumis 2010. a. Kuna muuseum pakub oma külalistele ka traditsioonilist toitu, kasutatakse siin ahjusuu vastas olevat lavatsit söögitegemiskohana.

Fk 2946:54. Foto Madis Kats, 2010

Ajaks, kui eesti etnoloogid jõudsid Udmurtiasse (eriti tõhus udmurdi kultuuri uurimine ja kogumine toimus 1977.–1990. a alguses, mil oli korraldatud rohkem kui 20 ekspeditsiooni), olid seina külge ehitatud lavatsid, mille aluspuud toetusid ühe otsaga postidele ja teisega seinapalkide vahele,  laialt kasutusel veel magamisaitades (see hoonegi esineb  tänapäeva taluarhitektuuris juba üpriski harva). On ka  siin külas kahekordne ait. Ülemist osa kasutatakse veel praegu magamiseks. Aidas on tagaseinas nari taoline kast, mille sees on riided, lauad peal. Nende peale käivad magamiskotid. Ja päevaks pandavad riided-kotid kokku nurka, surutakse spetsiaalse pealauaga. See on siin kandis eriti ilusasti tehtud, kas siis reljeefses lõiketehnikas või ka värvitud. Selle peaaluse laua ilustamiseks on mitte vähem vaeva nähtud kui näiteks aknaluukide tegemiseks. Meie saame ka kaks sellist lauda kaasa.  Eks näe, kuidas ära viidud saavad. Kõnesolevaid pealaudu samaks otstarbeks kasutatud pole… (Aleksei Peterson, samas) Ajalugu näitab, et peaalused said ilusasti ära viidud ja muuseumikogusse vormistatud!

Peatsilaud B 102:83 Foto: Arp Karm

 See pole voodi otsalaud meie mõistes. Ka veel praegu kasutatakse aitu (riide- ja magamisait) magamiseks. Seal on lava (kasti)taoline magamiskoht ja päevaks rullitakse ase (kott, linad, tekk) kokku ning selline laud hoiab rulli koos pigistatuna vastu seina. See on väga üldine nähe; üldised on ka otsalauad, väga ilusasti kaunistatud. (B 102: 83)

Tähelepanelik lugeja kindlasti märkas, et ühte sama eset on nimetatud/tõlgitud erinevat moodi: voodiots, voodi otsalaud, peatsilaud, pealaud, peaalune laud, A. Petersoni raamatus „Udmurdi vana rahvakunst“ (1987, lk 43) leidub veel nimetus patjade korjulaud.  Ehk ei olegi kerge täpselt sõnastada seda, mida oma kultuuris ei eksisteeri.

Kuidas ka eset ei nimeta, on tegemist väga praktilise asjaga. Peatsilaua ornamendi kohtagi saab öelda, et see on hästi läbi mõeldud: eseme lõikekirja motiivid on väga sarnased samas paigas levinud vaipade ja muu kodutekstiili mustritega, seega harmoneerus peats väga hästi voodi kohal seinal rippuva vaibaga ning  kokku rullitud magamisaseme kattega. Lavatsi kõrval või peal seisis tavaliselt ka samasuguste mustritega maalitud riidekirst… Pisiasjadeski peitub ilu!

Interjöör voodiga. Päevaks on voodipesu, padjad ja madrats asetatud lõiketehnikas kaunistatud peatsilaua alla. Foto: Priit Härmas, 1977(?)