Saale Randaru, programmide koordinaator
Konverents „Traditsioonilised kampsunid Läänemeremaades“ toimus 16.–18. mail 2013 Viljandis. Korraldajateks olid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond koostöös Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu ja Põhjamaade Käsitööliiduga. ERMi poolt esines ettekandega Reet Piiri, müügile jõudis ka tema vastvalminud raamat „Eesti kampsun Eesti Rahva Muuseumi kogudest“.
Konverentsi sisututvustus oli pressiteate kaudu järgmine:
Silmkoeliste kampsunite kasutuselevõtmise ajal 19. saj lõpu – 20. saj algusaastatel oli tegemist uuenduslike rõivaesemetega, mis harjumuspärasesse rõivastusse sobitusid ja omakorda traditsioonilisteks kodunesid. Erinevais maades rahvarõiva osadena täitsid kootud kampsunid erinevaid funktsioone, saavutades rohkem või vähem tuntust oma maa piires või ka väljaspool.
Silmkoeliste kampsunite elukaar on olnud erineva pikkusega, mõned on unustatud, teised pole siiani moest läinud. Vastastikku tutvudes Läänemere randadel paiknevate maade traditsiooniliste kampsunitega, ilmneb, et sarnast on neis ehk rohkem, kui esmapilgul tundub.
***
18. mail toimus konverentsi raames meistrite päev Heimtalis. Rahvamaja ja Heimtali muuseumi vahele oli laadale tulnud müüjaid – käsitöömeistreid lähemalt ja kaugemalt. Pärast Anu Raua meeleolukat sissejuhatust („arva ära, mis on need 3 asja, mis aitavad põhjamaalasel pika talve ajal sooja saada?“) tutvustasid Hazel Hughson (Shetlandilt), Marketta Luutonen (Soomest), Annomor Sundbo (Norrast) ja Riina Tomberg oma lemmikuid kaasaja kampsunitegijate hulgas.
Kõik slaidšõul tutvustatud autorid olid tähelepanuväärsed, kuid piirdun siinkohal kolme näitega, mis peegeldavad mu meelest kõige eredamalt traditsioonilise kampsuni võimalikke arengusuundi.
http://www.visitnorway.com/en/Where-to-go/South/Setesdal/What-to-do/Shopping/
Annemor Sundbo lugu arenes välja Setesdali meeste kampsunist, mis on oma tüüpilise kootud mustri ja kontrastse kaelusega kuulunud Setesdali oru meeste rahvarõiva juurde juba üle 200 aasta.
200-aastane kampsun näidisena Heimtalis. (Foto Saale Randaru)
Setesdali rahvarõivad tänapäeval
1940ndatel kudusid esimesed julged naised ka endale sarnased kehakatted ja kandsid neid avalikult ühiskondlikust nurinast hoolimata. Edasise kümne aasta jooksul vabanes Setesdali kampsun „meeste kampsuni“ mainest ning 1950ndatel disainiti selle ainetel laste koolivorm.
Tähelepanuväärne nimi selles loos on Bitter Eriksen, kes kudus oma mehele ja poegadele ise kampsuneid. Need aga ei olnud mingid lihtsad mehed. Marius Eriksen seenior oli kehakultuurlane, kes võitis 1912. aasta Stockholmi olümpiamängudel pronksmedali, poeg Stein Eriksen oli kuulus alpinist ning Marius Eriksen jun sõjasangar Norra õhujõudude koosseisus ja pärast II maailmasõda kahekordne Norra meister slaalomis. Seega ilmus üle terve Norra ajalehtedes pilte, kus õilsad ja ilusad kandsid Bitter Erikseni kootud kampsuneid, mida kutsutakse siiani mariuskampsuniteks (mariusgenseren).
Setesdali kampsunite mustri- ja lõikearendusi on Norras pakutud käsitööajakirjade algusest saati ning nende abil on müüdud tonnide viisi lõnga, millest just need kõige õigemad mariuskampsunid kududa. Annemor Sundbø sõnul on aga käesoleval aastal kõige enam pildil taas traditsiooniline Setesdali kampsun, mida võib näha ka www.visitnorway.com avalehelt kopeeritud pildil.
Stein Eriksen
Marius jun.
Mariuskampsun
Marketta Luutonen tutvustas kolme kunstnikku, kellest siinkohal vahendan pildis ja sõnas Sirkka Könöneni. Marketta Luutoneni slaidiesitlus sisaldas nii pilte kui tsitaate tema raamatust „Elämän kirjo neuleissa. Nature´s Yarns.“ (1999). Tsitaadid on siinkohal vahendatud ingliskeelsetelt slaididelt.
- A good product can be various things, motto: “beautiful and not unnecessary“.
Head tooted võivad olla igasugused asjad, minu motoks on: „ilus ja mitte ebavajalik“.
- (Sirkka Könönen has) spectacular sense for colors, like absolute ear for music.
Sirkka Könönenil on tähelepanuväärne värvitaju, mis on nagu absoluutne kuulmine muusikas.
- Yarns are important. Only natural fibres, own clours, in one sweater about 40 colours, make sweaters almost glow, makes knitting more difficult and adds the cost, keep people making exact copies.
Lõngad on olulised. Vaid looduslikud kiud, oma värvid, ühes kampsunis umbes 40 värvitooni, panevad kampsunid otsekui ergama, teevad kudumise raskemaks, tõstavad hinda ja ärgitavad inimesi tahtma teha täpselt samasuguseid.
- „I like to observe the knitwear traditions with great internest but not so that I should follow it myself. It doesn´t make any senise. Someone has made them a long time ago and I am doping my work right now but then again this is kind of traditional with two sleeves and all…”
„Ma jälgin kudumistraditsiooni suure huviga, kuid mitte selles mõttes, et ma peaksin seda ise järgima. See poleks mõistlik. Keegi on need kampsunid kudunud kunagi ammu, kuid mina teen oma tööd tänases päevas, samas on ikkagi hea tava, et kampsunil on kaks varrukat ja nii edasi…“
Olen väga tänulik Riina Tombergile, kes ei piiranud end lemmiku väljavalimisel geograafiliselt, vaid tutvustas autorit, kelle ta sel aastal internetist oli leidnud. Kat O´Sullivani tutvustavad pildid on Google’i vahendusel leitavad ja igaüks võib seda kaunist hullust ise juurde avastada. Ka Riina Tomberg ei kõnelnud kunstnikust. Pildid on piisavalt kõnekad.
Kodumaja
Kat O´Sullivan toormaterjali keskel
Ülaltoodu kontekstis ei tundu Reet Piiri Eesti kampsuni raamatus lk 23 näidisena toodud Muhust pärit punane meestevatt sugugi enam nii skandaalne. Küll aga on seal palju sisulist, illustratiivset ja üldhuvitavat ERMi kampsunikogu kohta, isegi kui kampsunist on kogusse jõudmise ajaks järel ainult kaks varrukat.
Konverentsikajastus teistes blogides:
http://kasitoogatoole2tartu.blogspot.com/2013/05/kampsunikonverentsil-kaidud.html
