Indrek Merimaa, arhivaar-koguhoidja
Fotod: Anu Ansu
Tartumaa Muuseumi, väikest Elvas asunud riiklikku maakonnamuuseumi, enam ei ole ja rahu tema mälestusele! Oli selle otsuse taga üks või teine asjaolu, (kellele) kasulik või (kellele) mitte, igal juhul jäi “väikesest” kadunukesest järele pirakas pärand – ligikaudu 105 000 eraldikäsitletavat objekti, millest enamuse moodustab foto- ja arhiivmaterjal. Ning see Eesti rahva pärandikogu on pea tervenisti jõudnud Eesti Rahva Muuseumisse. See toimus nii paberil kui ka tegelikkuses – Elvas asunud muuseumikogu on nüüdseks leidnud uue kodu Tartus, osalt Raadil, osalt Veski tänava nähtavasti kummist hoidlates. Vaid väike Leopold Hanseni alakogu rändas Tartu Linnamuuseumisse. Endise Tartumaa Muuseumi kogu saab olema vähemalt esialgu sama heades hoiutingimustes kui Elvas, paari aasta pärast Raadi uue hoone valmides mõistagi aga veelgi paremates. Selle postituse eesmärk on teadvustada ühe ajaloo- ja kultuuripärandi osakese rännakut uude koju, et see päris märkamata ei jääks.
Fotokapp põhilise osaga fotokogust.
Sellise kogu kolimine tähendas kuudepikkust protsessi planeerimise, pakendamise, logistilise organiseerimise, kolimise ning Tartusse jõudes taas logistilise organiseerimisega. Lahtipakendamise ning parimatesse võimalikesse säilitustingimustesse paigutamisega on juba algust tehtud, aga praegu asjaosalistelegi hoomamatu töö seisab alles ees. Aega Elva kogude kolimiseks anti ja kulus veebruari algusest aprilli lõpuni, tagantjärele uskumatult vaid kolm kuud. Elvas asuvad hooned, nii peahoone kui filiaalihooned, Eduard Kutsari ja Leopold Hanseni majad, antakse lähiajal Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi valitsemise alla ning mis neist omapärastest hoonetest edasi saab, on siinkirjutajale teadmata. Fotokogu, arhiivkogu ja arheoloogilise kogu Elvas asunud osa (suurem osa arheoloogilisest kogust on juba aastaid ennast Tartu Ülikooli arheoloogiakabinetis hästi tundnud) on Tartus oma hoiukohtadesse magasineeritud. Pooleli on töö fondiraamatukogu ja ajaloolise kogu sisseseadmisega.
Kunstikoguruum Elvas.
Endise Tartumaa Muuseumi kolimine, paljudele kogude osakonna töötajatele huvitav, aga töö- ja mõneti peavalumahukas etapp sai sümboolse päikeselise meenutusistumisega läbi möödunud neljapäeval (9. mail). Tuli välja, et sugugi kõik Elva elanikud ei tea, et see kena väike linn on juba jaanuari lõpu seisuga ilma jäänud paljudele tähtsast muuseumist. Kohalik ajalehehuviline Bruno tegi teate peale suured silmad ning siunas asjade käiku uskumatuks sigaduseks. Vahel on kutsumata külalistele raske vastu vaielda. Veelgi vähem aga teatakse rõõmsamat uudist, et ülespanemisel on Elva ajaloo püsinäitus Elva Matkakeskuse ehk raudteejaama hoonesse endisest muuseumihoonest vast napi 60–70 meetri kaugusel. Näitusel kasutatakse nüüd ERMi valduses oleva endise Tartumaa Muuseumi kogude materjale ning laabuv koostöö annab lootust, et püsinäitus avatakse plaanijärgselt tänavu septembris. Kuigi ka ERMis näeb tulevikus (ilmselt küll alles Raadil uues hoones) loodetavasti kõnealust kogu tutvustavat väljapanekut, siis kutsun üles kannatamatusele – sõitke sügisel rongiga Elvasse ja uurige, mida endise Tartumaa Muuseumi kogust leida võib.
Puidukoguruum Elvas.
Palju tähelepanu väärivat jääb aga Elva näituselt välja, nagu näiteks teadaolevalt ainsana säilinud vanim eestikeelne gloobus (600-ühikuline tiraaž võeti kasutusele 1880. a), mille idee autor oli Jakob Hurt – nimetatud gloobus oli kujutatud ka Tartumaa Muuseumi logol. Põnev on kogu aga ka väärtusliku vaimuliku kirjanduse ja arhiivmaterjali poolest, kunstikogu hulgas on John Boydelli Shakespeare´i-teemalisi graafilisi lehti, leidub Friedebert Tuglase, Aleksander Lätte, Karl Eduard Söödi, Ain Kaalepi ja mitme teise Eesti kultuurisuurusega seotud arhiiv- ja fotomaterjali jne. Kuna lugemisel oleva kirjutise eesmärk on teadvustada vaid ühe suure „väikese“ kogu elukohamuutust, jätame siinkohal Eesti Rahva Muuseumi uusima alakogu varasalve sügavamalt sukeldumata, usaldades selle tuleviku hooleks. Pikk, sisuline ja kindlasti avastusterohke töö koguga alles algab.
