Eva-Kaia Vabamäe, omakultuuride osakonna metoodik

Portugalis elav ja töötav kreeklannast museloog Maria Vlachou kirjutab oma ajaveebis Musing on Culture lugude rääkimisest muuseumi kontekstis. Ta pöörab tähelepanu sellele, kuidas üks lugu võib erinevate rahvaste seisukohast täiesti erinevalt kõlada (tema näiteks osutab kreeklaste ja türklaste igipõlisele naabrikonfliktile). See pani mind taas kord mõtlema, kui olulist rolli muuseumid ajaloo mõtestamisel ja lahtirääkimisel ikkagi omavad.

Tillukesest (kuigi loomulikult vaimult suurest) Eestist pärit olles oleme me harjunud ennast eelkõige kujutlema teistele vastanduvatena. See on olnud ellujäämisstrateegia läbi erinevate võõrvõimude, mis on püüdnud meid sulandada teiste, suuremate rahvaste sisse. Meie ajalugu jutustab suures osas võitlusest iseenda identiteedi eest, võitlusest võimaluse eest omada oma riiki ja kultuuri. Paratamatult on sellisel puhul kiige vastaspoolel keegi, kes selle võimaluse on suurusega üles kaalunud. Ajaloo edulood aga räägivad põhiliselt kavalantsulikust rahvast, kes uskumatult lihtsana näivate nippidega (näiteks kui usutavalt kõlab maailma kontekstis enese vabaks laulmine?!) uskumatu järjekindlusega on ennast priiks võidelnud. Vähe kõnekas ei ole USA antroploog Paul Firnhaberi viimases Muuseumide meistriklassis välja toodud tähelepanek, et Eesti ajaloo ainus suurem sõjaline suurkuju on Lembitu, kes toimetas märkimisväärse hulga sajandeid tagasi ja ei olnud just kuigi edukas.

Sellelt taustalt vaadatuna ei ole tegelikult midagi imestada, kui põhiliselt räägime lugusid just eestlaste seisukohast. Vaba riiki on meil praegu jälle olnud vaid paarkümmend aastat ja viiskümmend aastat enne seda kirjutas tollane võõrvõim ajalugu tihti endale sobivaks, nii et ajaloomälu õigeks seadmise tööd on olnud palju ja jätkub veelgi. Kui sageli aga mõtleme selle peale, kuidas on kõike seda näinud teised rahvad? Milliseid lugusid võiksid rääkida Eesti vähemusrahvused? Milliseid lugusid võiksid rääkida meie naabrid või kuidas paistis asi veel kaugemale, näiteks ookeani taha? Neid lugusid me alles hakkame rääkima ja see on ühele väikerahvusele tõeline väljakutse.

Raadi mõis – paik, mis räägib vägagi eriilmelisi lugusid, olles läbi teinud 19. sajandil muundumise metsadest ja põldudest uhkeks baltisakslastele kuulunud mõisakompleksis, seejärel 1920-1930ndatel olnud koduks ERMi esimesele püsinäitusele, nõukogude perioodil kandnud sõjaväelennuvälja ja 2000ndatel aastatel määratud ERMi uue maja asukohaks. Pildil kogunevad vabatahtlikud mõne aasta tagusel talgupäeval, et üheskoos korrastada Raadi territooriumi.

Nagu Maria Vlachougi kirjutab, siis varem otsisid inimesed muuseumidest üht kindlat „tõde“ – muuseumidel on ju autoriteet otsustada, mida ja kuidas välja pannakse. See omakorda asetab aga muuseumiprofessionaalidele ääretu vastutuskoorma, kuna ilmselt igaüks meist on tõdenud, et enamasti pole maailmas toimuvale vaid üht õiget, objektiivset vaatenurka. Tänapäeva museoloogia paneb juba rohkem rõhku sellele, et muuseumid ei oleks materjali tõlgendamisel nii autoritaarsed, vaid pakuksid erinevaid narratiive. See teooria sarnaneb natuke vanasõnaga näljasele kala asemel õnge andmisest ning tähendab tegelikult seda, et muuseum usaldab oma külastajaid piisavalt, et anda neile võimalus nende narratiivide põhjal ise otsustada.

Omakultuuride osakond on hetkel Valga Muuseumile abiks mustlaste kogukonda kaasava ja neid tutvustava näituse projekti algatamisel. Esialgu läheb see algatamine üle kivide ja kändude ning seda just kaasamise poole pealt. Oleme korduvalt pidanud seletama, et me ei teeni selle projektiga mingit tulu, kuna mustlaskogukonnal on eelnevate algatustega halbu kogemusi, kus nad on tundnud, et neid on kasutatud vaid „linnukeste“ kirja saamiseks, mitte sisulist panust oodatud.

Projekti ettevalmistuste raames käisime eelmisel nädalal koos kolleegiga kuulamas ühte õpetajatele mõeldud seminari, kus üht selle vähemusrahvuse ühingut eest vedav mustlanna oli kohale palutud tutvustamaks nende kultuuri. Ka seekord esitas ta auditooriumile sama küsimuse: „Miks nüüd? Mitusada aastat ei ole meist keegi hoolinud, miks nüüd?“. Ma arvan, et sellepärast, et oleme lõpuks ometi jõudnud nii kaugele, et rääkida rohkem lugusid kui ainult enda oma. Äärmiselt kõnekas on ühe seminaril osalenu (tuletan meelde, et seal osalesid õpetajad!) küsimus: „Miks ma peaksin teist lugu pidama, kui ma ei tea teist midagi?“, mille põhjal võib öelda, et neid teisi lugusid on lausa hädasti vaja rääkida!

Lugu on ilmunud inglise keeles külalispostitusena ka Musing on Culture museoloogiablogis.