Kuu kiri nr 5 ehk 100 aastat tagasi mais

Kristi Ütt, digitaal- ja eriarhiivi hoiuhaldur

Maikuise kirja[1] on muuseumile saatnud tuntud Eesti haridustegelane, ajakirjanik ja publitsist Märt Raud (1881–1980) Päriverest 19. mail 1913. Tollal elas Raud Pärnus, töötas ajalehe Postimees toimetuses[2] ja oli valitud ka Eesti Rahva Muuseumi usaldusmeheks Pärnumaal.[3] Muuseumiga hoidis ta kirja teel sidet ja saatis aeg-ajalt Pärnust ning selle ümbrusest korjatud vanavara – esemeid ning fotograaf Jakob Suti ülesvõtteid Tõstamaast (ERM Fk 196:1–38).

ERM Fk 371:194 Märt Raud 1914. a sõdurina.

ERM Fk 2391:192 Põltsamaa kihelkonnakooli õpetajad ja õpilased, pildistatud 1926. a paiku. Esimeses reas keskel istub Viljandimaa koolinõunik Märt Raud. Temast vasakul kirikuõpetaja Erik Frey, koolijuhataja Ferdinand Rusi. Fotograaf teadmata.

1913. aasta maikuus oli Märt Raud seiklemas Pärnumaal Are vallas Päriveres. Kirjast nähtuvalt oli kohalikuks teejuhiks tõenäoliselt Johann Hansen, kellele kuulus isa Georg Hansenilt 1910. aastal päranduseks saadud kuulus Pärivere suurtalu. Mis asjaoludel mehed omavahel tuttavad olid, pole kahjuks teada.

ERM KV 287:78a Pärivere talu koos veskitega u 1880. Korrespondent Elmar Savila 1975. a võistlustöö „Tori kihelkonna tööstused II“ juurest. Fotograaf teadmata.

Johann Eduard Hansen sündis 1888. aastal Are vallas, õppis Are valla- ja Pärnu linnakoolis, seejärel sai kutsehariduse Taanis Lyngby põllutöökoolis, täiendas end Taani talumajandeis, Rootsis Nyköpingi eksporttapamajas ja Maribo ühispiimatalituses. Aastatel 1918–1920 oli Pärnu maavalitsuse esimees, 1921–1925 Tallinnas põllumajanduskooperatiivi „Estonia“ juhatuse liige, 1925–1940 oli Eesti Eksporttapamajade ning Tallinna Konservivabriku direktor. 1910–1915 oli Enge Põllumeeste Seltsi esimees ja ka Eesti Põllumeeste Keskseltsi asutaja ning juhatuse liige. Samuti oli ta Eesti Seakasvatajate Seltsi esimees, Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi üks asutajaid ja juhatuse liige, Põllumeeste Keskpanga nõukogu liige ning Tallinna Skautide Maleva Terassammurid auvanem. Pärast Päriverest lahkumist juhtisid suurt talu – põllundusmajandit ja veskit – abikaasa Anna Hansen ja palgatud valitseja Voldemar Tomson. 1944. aastal põgenes (tolleks hetkeks juba endine abikaasa) Anna lastega Rootsi, Johan ise jäi lahkumisega hiljapeale ja oli sunnitud Eestisse jääma. Ta abiellus oma pikaaegse kallima sekretär Bertaga ja asus pärast II maailmasõda tööle Eesti Aiandus-Mesindusseltsi juhatajana. J. Hansen suri 1958. a Pärnus.[4]

ERM Fk 173:33 Johann Hanseni maatõugu nudi kari Päriveres 1912. Fotograaf teadmata.

Päriweres, 19. mail 1913

W. a. hr. Oskar Kallas

Käisime siin hr J. Hanseniga ümberkaudseid talusid waatamas. See on weel niisugune surnud nurk Pärnu Elisabethi, Jakobi, Tori kihelkondade piirid, kust kultura rull üle ei ole käinud. Wanawara korjajaid ei ole siin käinud, wõiks wast mõndagi ainelist leida, kuid raske on ligi pääseda: mehed olla wäga karused. Siin saaks huwitawaid tüüpusi näha ja endisest elust mõndagi kuulda. Käisime näituseks kuulsat /–/ Jürit waatamas. See on siinse nurga imemees – pool Diogenest pool Pljushkini. 70 aastane wanapoiss, suur talu käes. Peret on üks ainus inime – peremees üksi. On sääl korteris weel õde õemehega – need käiwad wäljas tööl. Põldu ei olegi, wast nii palju kui kartulid oma süüa. Kõik on söötis. Toredad heinamaad jäid mullu pea kõik tegemata, mullune hein on tänawusega segi ja sääl samas seisawad tuna mullused heinakuhjad. Peremees näljutab siisgi loomad pool surnuks. Mees käib suwel ja talwel ilma püksata, lagunud kasuka sees, lamab päewad otsa ahju pääl (suur wanaaegne reheahi) ihu halasti. Maja kui ka kõik mis sääl sees, on wana ja tolmuks minemas – kõik muidugi wanaaegne. Mees ei ole aga sugugi waimuhaige. Tal on suur hulk ironiat ja talumehe waimuterawust. Omal ajal on ta päris liikuw noormees ja teraw naljahammas olnud. Ta on ainult hirmus rahaahne (raha on tal metsas pudelitega puujuurikate all), ihne ja pööraselt kangekaelne. Tema tahab wanamoodi elada. Käisime sääl, kuid ei saanud mingi hinna eest wanameest ahju päält maha.

Siin oleks kirjanikul ja psühhiatril palju tööd. Kas Teie naene, pr. Aino Kallas, ei tahaks siit materjali saada? Wõi peaks Dr. Luige talle kaela pääle saatma? Ma usun aga, et teda kui elawat wana aja mälestust tuleks kõige oma elamise ja olemisega üles wõtta ja terwet tema elu ja olu kirjeldada. E. R. Museum peaks ka elawat elu korjama. Pidasin hr. Hanseniga aru. Tema on walmis oma napist ajast nädal ohwerdama, et ümberringi wanawara ja muud huwitawat korjata. Tema mõistab ka päewapildi apparadiga hästi ümber käia. Kui te siis wõiksite mulle seltsiks mõnda kirjameest ja hääd tähelepanejat saata, niisamuti ka hääd päewapildi apparati, oleks wäga hää.

Katsun weel ise Sammul Sütiga õnne. Temast paremat meest ma ei tea. Kirjutage, kuidas selle poolest lugu on, millal nimelt päewapildi apparati wõiks saada ja kas Teil Tartust kedagi tulemas oleks. Noori üliõpilasi ärge saatke.

Siit leidsin ka ühe wana kirjatud kirstu, kuid tal on wähe kirju pääl, nii et ma ei tea, kas Teie proua teda tahab. Plaan on umbes niisugune: (kaanel joonistusi pääl ei ole).

Kirst on wana ja ei ole ilus, loodan paremaid leida.

See on esimene külg, kaks olla umbes nii sama sugune. Loodan, et teda E.R.M. wõin saata. Ka mujal pool olla neid kirstusid. Ei ole neid weel näinud.

Terwitades

M. Raud

Á propos. Koguda oleks siin mõndagi, kui mehi oleks, kes tööd ei karda. Leidub mõni wanakene orjaajast, missugustelt paljugi ülestähendusi minewiku kohta saaks.

Terwisi!

Joh. Hansen

ERM 14499 Veimevakk. Põhja all pliiatsiga kirjutatud “Katti Poltov Vingi küla.”