Andriela Rääbis, Tartu Ülikooli arvutilingvistika teadur, ERMi kirjasaatja
Eesti Rahva Muuseumi teatmematerjali kogumise võistlusel osalesin esimest korda 1996. aastal, kirjutasin teemal „Asjad minu elus“. Võistlusest sain teada ajalehest. Olin juba neli aastat lastega kodus olnud ja tundsin vajadust teha midagi muud peale koduperenaise igapäevaste tööde. Järgmisel aastal hakkasin kirjutama kooli teemal, aga see jäi pooleli, sest läksin tööle tagasi ja muuks enam aega ei jäänud.
ERM KV 811:396. Vastus küsimusele kas ja millised muutused on aja jooksul toimunud tehtavate kingituste osas? Meenutage oma lapsepõlve, kooliaega jne, tooge näiteid asjadest, mida olete ise kinkinud või kingiks saanud erinevatel aastakümnetel, erinevateks sündmusteks.
1990. aastate lõpus käisime lastega hästi palju igasugustel ERMi üritustel: lauluvõistlustel, mardi- ja kadripäeva tähistamas, jõuluaegsetel ettevõtmistel, meisterdasime nõianäitusele nõidu. Anneli ja Aldo jutud ilmusid raamatus „Minu jõulujutt“. Muuseumis sai peetud hulk sünnipäevapidusid, konkurentsitult põnevaim mäng oli munade veeretamine. Tol ajal ei olnud kuigi palju kohti, kus lastega käia. Eesti Rahva Muuseumi ettevõtmised on olnud üdini positiivsed ja neid korraldanud töötajad tõeliselt säravad.
Rahvakultuur ja side möödunud aegadega on minu jaoks kogu aeg olulised olnud. Mängisin flööti ülikooli rahvakunstiansamblis, selle orkestrist kasvas välja rahvamuusikaansambel „Sirgutii“. Meie jaoks on olnud väga loomulik, et lapsed on sünnist saadik proovides ja esinemistel kaasas käinud. Suured lapsed on täiskasvanuks saanud ja ikka ansamblile truuks jäänud, pesamunalgi juba üksjagu ülesastumisi selja taga.
Sel ajal tuli järsku ka äratundmine, et tuleb salvestada vanemate sugulaste lugusid. Varem polnud ma selle peale üldse mõelnud. Oma vanaema noorusest tean ainult üksikuid kilde, vanaisade omast mitte midagi. Nemad kõik olid juba läinud. Järgmise tõuke andis Anneli koolitöö: sugupuu koostamine. „Lapsel on koolis vaja“ oli tugev argument, mis inimesed rääkima pani, ning salvestusi kogunes palju rohkem kui koolitööks vaja.
ERMi kogumisvõistluse juurde sattusin uuesti 2009. aastal. Doktoritöö oli retsenseerimisele suunatud ja äkitselt oli palju vaba aega tekkinud. Ei osanud enam ilma kirjutamata olla:) Juulis viibisin kümmekond päeva Melbourne’is konverentsil ja õhtuti kirjutasin. Koju jõudes jäi üle ainult pildid juurde otsida.
ERM KV 2009:27. Katke vastusest küsimuslehele “Noorte rõivastus nõukogude ajal“.
Järgmine aasta jäi vahele, sest tundus, et neil teemadel pole midagi kirjutada. 2011. aasta võistlusel osalemises polnud aga mingit kahtlust: lapsed on minu jaoks hästi oluline ja emotsionaalne teema. Suurem osa sellest tööst valmis Manchesteris – samuti konverentsijärgsetel õhtutel. Selle töö lõplik viimistlemine võttis palju rohkem aega, sest fotod tuli valida tuhandete hulgast.
ERM KV 2011:241. Katke vastusest küsimuslehele “Muutuv lapsepõlv. Räägime lastest“.
Loo autor aastal 1973. Foto Aarne Vutt
2012. aasta toiduvalmistamise teema tundus olevat paras väljakutse: mida sa nii igapäevasest asjast ikka kirjutada oskad! Seekord oli küsimustik suureks abiks.
ERM KV 2012. Katke vastusest küsimuslehele “Kodune toiduvalmistamine“.
Meie üks kapiäär tihedamas kasutuses olevate masinatega: kohvimasin, röster, võileivagrill, all nõudepesumasin. Foto Andriela Rääbis, 2012
Miks ma kirjutan? Juba on mingi hasart tekkinud: kuidas ma selle aasta võistluse vahele jätan! Kõigepealt on need kirjatööd mõeldud oma lastele ja nende lastele: kui kunagi keegi neist peaks huvi tundma, kuidas vanaemad-vanaisad elasid, siis on see võimalus olemas. Teemade kaupa ja vähehaaval on hea kirjutada, muidu ei oskaks kuskilt otsast pihta hakata. Pensionipõlveni ei tundu mõistlik oodata, sest praegusekski on juba küllalt palju meelest läinud ja praegu saab seda veel ema-isa abiga meelde tuletada.
