Reet Mark, ERMi näituste peaprodutsent.
ERMi galeriis saab maikuu alguseni vaadata ligi kuutkümmet Miljard Kilgi maali. Siinses blogiloos keskendun aga kahele: üks neist kuulub tema tuntuimate teoste hulka ja teine, hilisema loomeperioodi pilt, on pärit Viinistu kunstimuuseumi püsiekspositsioonist.
Moskva olümpiamängude ajal – aastal 1980 – maalis Kilk ühe oma tuntuima pildi, mille ametlik pealkiri on tänaseni „Köögis.“ Maal kujutab teda ennast Tartus Liivi tänaval asunud kodu köögis põlvili vanaemalt kooki norimas. Vaataja jaoks, kes Miljard Kilki nägupidi ei tea, võib see olla ka öiselt peolt hommikul koju jõudnud paha poiss või lapselaps, kes pole kaua aega endast elumärki andnud ja palub nüüd andestust.
Maali algne pealkiri oli aga „Kadunud poja tagasitulek“. Tollal (nõukogude ajal) polnud sellist pealkirja lubatud kasutada, sest see viitas otseselt piiblile, Luuka evangeeliumi 15. peatüki tähendamissõnadele. Pojale, kes „oli surnud ja on jälle saanud elavaks, oli kadunud ja taas leitud”. Kristlikus kunstis kajastati nii andestuse ja halastuse teema üht võimalikku varianti.
Tegelikult oligi Kilgi maali algtõukeks peale kalli vanaema kookide veel Rembrandti sama pealkirjaga maal. Aastatel 1977–79 oli kunstnik sõjaväes Leningradi lähedal Gorelovos, kust ta sai mitu korda linnaloa ajal Ermitaažis käia. Seal ta seda Rembrandti pilti nägigi. Maalid pole muidugi üldse sarnased, Kilgi oma on pigem n-ö variatsioon etteantud teemal. Rembrandti pildil on peatähelepanu pööratud inimestele ja ruum, kus tegevus toimub, jääb ebamääraseks. Kilk on aga ümbrust oma maalil mõnuga ja väga täpselt kujutanud, nagu ka siit alt pildilt näha saab. Samuti teeb tema n-ö kadunud poeg pigem koomuskit, kui kahetseb. Liigutav on aga näha, kuidas vaatamata kõikidele muutustele on Kilgi pilti üle kandunud see kujutlematu õrnus, millega isa ja tema pildil siis vanaema oma kadunud last tervitavad. Kui pöörata tähelepanu Kilgi kadunud poja seljas olevale triibulisele rebenenud vangisärgile, lisandub veel üks õõvastav nüanss…
Miljard Kilk: Köögis; 1980; TÜ Kunstimuuseum. Foto: Arp Karm
Rembrandt Harmenszoon van Rijn: Kadunud poja tagasitulek; u 1669; Ermitaaž.
Vaade köökist, mis oli aluseks Miljardi Kilgi Rembrandti vihjelisele maalile. Foto: ERMi arhiiv
Õrnusest ja vanemlikust armastusest on juttu ka 2001. aastal maalitud pildil „Kuningad“. See on juba hoopis teine loomingulaad, milleni Kilk jõudis 1990. aastate alguses. Slaidilik, realistlik kujutamisviis on asendunud muinasjutuhõngulise fantaasiaga. Tema hilisloomingu üks omapäradest on see, et ükskõik kui fantastilised olustik ja tegelased pildil ka ei oleks, toob mingi väike realistlik detail või tegelane vaataja tagasi tänapäeva ehk päris maailma.
Maali „Kuningad“ aluseks on taas piibellik süžee – see on lugu kolmest kuningast, kes tulevad messiat kummardama. Jeesuslast kätel hoidva neitsi Maarja ja Maarjat embava püha Anna (Maarja ema) modellideks on olnud kunstniku naine ja naise ema. Nende taustal kõrguv värav on pärit Keila surnuaiast ja taamal paistev kirik on Keila kirik. Kolm kuningat, kes on tavaliselt heade kingituste toojad, on Kilgi pildil muundunud sarvilisteks monstrumiteks, kes veavad kingituseks hoopis surilina, millelt peegeldub täiskasvanud Jeesuse nägu.
Maali raskuspunkt on koondunud kahele naisele. Noorem vaatab suure õrnusega oma väikest poega, vanem embab nooremat sooviga kaitsta teda ja last läheneva õnnetuse eest. Ilus hingestatud pilt ema jäävast armastusest.
Miljard Kilk: Kuningad; 2001. Foto: Arp Karm
Selliseid lugusid on näitusel veel palju. Tulge vaatama ja pilte endale jaoks lahti mõtestama. Koos kuraatoriga saab seda teha korra kuus, järgmine tuur on laupäeval, 19. veebruaril kell 11: https://www.erm.ee/et/kuraatortuur-naitusel-miljard-kilk.
