Terje Anepaio, ERMi teadur-kuraator.

Me tunneme ja kogeme iga päev, kuidas koroonapandeemia on muutnud ning muudab veelgi meie töö- ja argielu. Loomulikult on see tugevasti puudutanud muuseumi koostööd riskigruppi kuuluvate eakate kogukondadega, ka välitöid. Mäletame veel 2021. aasta heitlikku algust, mil koroona levis lausa plahvatuslikult ja meeli täitis vaktsiinide ootus. Lootus naasta n-ö vana hea normaalse elu juurde, maskide kandmise kohustus ja samas umbusk ning vastumeelsus vaktsiinide-maskide suhtes – kõik need tegurid peegeldusid ka meie välitöös. Näiteks jäi septembris ära juba augustis kokkulepitud intervjuu vana kaevuri ja tema pojaga, sest nakkuseoht oli tõusuteel, kuid 1929. aastal sündinud Peeter oli vaktsineerimata. Lisaks andis oma panuse suvine troopiline kuumus, mis võttis eakamatelt kogu jõu ja tegutsemistahte.

Teades Ida-Virumaa vaktsineerituse taset, püsis meeles pidev ettevaatlikkus, et intervjueeritavate ja ka muuseumi inimeste tervis ei saaks kannatada. Oktoobris tegime intervjuud juba maske kandes ja novembris lisandus välitööpäeva rutiini hommikune kiirtest.

Inspireerituna uue muuseumihoone võimalustest-vajadusest kõnetada Eesti elanikke laiemalt, asus Eesti Rahva Muuseum 2019. aastal filmikaameraga talletama siinse venekeelse kogukonna eakamate liikmete elulugusid ja kogukonnaelu koostöös organisatsiooniga MTÜ Eesti Põlevkivi Pensionärid. Tänavu jätkusid välitööd Eesti Teadusagentuuri rahastatava uurimisprojekti „Mäletamise paljusus Balti ajaloomuuseumides: praktikad ja väljakutsed“ raames.

Võidupüha 9. mail ja kaevurite päev

Need tähtpäevad hoiavad kogukonna identiteeti ja traditsioone Ida-Virumaal. Esimest korda tekkis võimalus seal välitöödeks maikuus. Piirangud olid selleks ajaks leebemad ja väliüritustel osalejate lubatud piirarv suurem. Veterankaevurid plaanisid väikest ringsõitu Teise maailmasõjaga seotud mälestuspaikadesse. See algas Kohtla-Järve vanalinnas asuva 1948. aastal püstitatud monumendi juurest, mis kujutab poegi leinavat ema. Kogukondlikku mälestamise traditsiooni selle mälestusmärgi juures filmisime ka 2019. aastal. Seekordse sõidu käigus avanes võimalus kaameraga jälgida, millised mälestuspaigad on eakam venekeelne kogukond välja valinud, et võidupäeval seal austust avaldada. Ringsõiduga ühines ka keskealine ja noorem põlvkond. MTÜ juht Aleksei Kisseljov kutsus kaasa oma poja ja pojapoja, kes võtsid omakorda ühes sõpru-tuttavaid.

Ringsõidu esimene peatuskoht oli mälestusmärk hukatud nõukogude sõjavangidele ja tsiviilisikutele endise Käva 2 kaevanduse territooriumil. Järgmine siht oli endise Ereda koonduslaagri asukoht, kuhu on 1967. aastal rajatud memoriaal, autoriks kunagine Kohtla-Järve kunstnik Peeter Somelar. Viimase peatuse tegime Jõhvi uuel kalmistul, kus asub obelisk sõjas langenud Punaarmee võitlejatele. Seegi oli meie saabumise ajaks juba mattunud lillekuhilatesse.

Mälestuspaikadel võib olla mitu kihti. Sealsete põliselanike teadmiste kohaselt on Jõhvi surnuaial olevasse ühishauda tegelikult maetud kohalikud inimesed, kes hukkusid 1941. aastal Omakaitse käe läbi. Ideoloogilistel eesmärkidel n-ö kaaperdati haud 1960.–1970. aastatel ning tähistati nõukogude sõjameeste ühishauana. (Vt lähemalt: https://www.postimees.ee/2827259/tutar-puuab-tahistada-isa-matmispaika-johvi-kalmistul; https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=38.)

9. mail toimuva rituaali jälgimine annab taas mõistmise, kui tähtis on venekeelse kogukonna identiteedis Võidupüha. Lilli toovad üksikud inimesed, pered, sõpruskonnad. Vanaema annab lilleõied lapselapse kätte, et väike poiss või tüdruk paneks need mälestusmärgi juurde, ja nii kinnistab see rituaal teadmist uue põlvkonna seas. Traditsiooniliste lillekuhilate ja Georgi lintide kõrval andsid tänavu võidupäevale oma ilme ka kaitsemaskid.

Ida-Virumaale jõudsime taas augustikuu viimasel pühapäeval, et jäädvustada kohaliku kogukonna identiteedi teise olulise osa, kaevurite päeva tähistamist. Nõukogude Liidus hakati kaevurite päeva tähistama 1948. aastal ja algselt oli see mõeldud märkima legendaarse Donbassi kaevuri Aleksei Stahhanovi lööktööd. Samal aastal peeti uut tähtpäeva ka Eesti NSVs. Kaevurite päevast sai Nõukogude Eestis Ida-Virumaa kaevanduspiirkonna keskseim püha, mida peeti suurejooneliselt: toimusid aktused koos punalippude ja ordenite üleandmisega ning pakuti kõikvõimalikku meelelahutust (spordivõistlused, kontserdid).

Traditsioon jätkus taasiseseisvunud Eestis ja on siiani üks populaarsemaid tähtpäevi Ida-Virumaal. Toilas Oru pargis näiteks käis kaevurite päeval ligikaudu 20 000 inimest. Viimasel kahel aastal otsustas Eesti Põlevkivi selle tähistamise traditsioonilises vormis – suure avatud väliüritusena – pidamata jätta.

Tänavusel kohalike valimiste aastal pakkusid aktivistid valimisliidust „Progress“ Ahtme kaevanduse (1948–2001) mälestusmärgi juures kokkusaamisvõimalust endistele töötajatele. Kaevurite päeval sobis tähistada ka selle kaevanduse sünnipäeva (1. september 1948). Peeti kõnesid ja meenutati aega, mil Oktoobrirevolutsiooni ordeniga pärjatud kaevandus töötas, andes leiba paljudele peredele. Üks esineja kinnitas otsesõnu: „Olen selle aja laps. Minu perele on kaevurite päev perepidu!“ Varikatuse all pakuti võileibu ja kringlit ning kohaliku vene trubaduuri Aleksandr Lasikovi laulu saatel löödi ka tantsu. Inimesed kohtusid üle pika aja, silmis siiras rõõm ja huvi üksteise käekäigu vastu. Kohale oli tuldud ka kaugemalt, näiteks Tallinnast. Kaevanduse mälestusmärgi juures tehti grupipilte…

Vabaõhuürituselt sõitsime edasi Sompa kultuurimajja, endisesse 1955. aastal valminud Maksim Gorki nimelisse klubisse, kus algas just kaevurite päeva ametlikum pidu. Korraldajad olid ohutuse eest kenasti hoolt kandnud: fuajees kontrolliti koroonapassi ja paluti käed desinfitseerida – alles siis lubati edasi astuda. Eakaid kaevureid tervitas Kohtla-Järve linnapea Ljudmila Jantšenko. Valimissügisele kohaselt andis ta ka ülevaate, kuidas linnavalitsus eakate eest hoolitseb. Seejärel esinesid noored lauljad ja võimlejad ning veterankaevuritele kingiti punased roosid. Inimesed vestlesid elavalt, nautides võimalust olla peol. Lootsin, et saan veterankaevuritega rääkida ja nad intervjuule kutsuda, ent kohe käivitus muusika ja enamik neist ruttas tantsupõrandale.

Sõda elulugudes

Ida-Virumaa kaevanduspiirkonnas välitöid teinud sotsiaalantropoloog Eeva Kesküla on rõhutanud, et venekeelsete kaevurite meenutused sisaldavad palju lugusid sellest, kuidas sõda, nälg ja sundkollektiviseerimine sundis inimesi kodukanti hülgama.

Ka meie kuuldud ja talletatud elulugudes on pöördelise tähtsusega Teine maailmasõda. See on varjutanud kõigi intervjueeritavate lapsepõlve ja varast noorust ning toonud nad eri viisil Eestisse, olgu siis Vitebski oblastist Valgevenes, Ingerimaalt Tuutari kihelkonnast või Leningradi (Peterburi) lähistelt.

Sümpaatse sooja olekuga Valentina (s 1935) meenutas: „Isa sündis Leningradis… pärast sündisin ka mina Leningradis. Isa ehitas Võritsasse [piirkond Gatšinas rajoonis Leningradi lähistel] maja, aga siis tuli 1941. aasta ja sõda ning sakslased jõudsid meieni vist 1941. aasta detsembris, aga 1942. aasta 2. jaanuaril me juba rändasime Pihkva poole – süüa polnud mitte midagi. Ja siis ma teeäärsetes külades… olin kuus aastat vana, ema saatis mind külasse: „Mine ja palu!“ Panin kotikese, mul oli selline väike kotike… Vaat lähen siis: kes söödab mind, kes annab piima – varem olid ju külad, olid veel oma majapidamised, siis anti väikestele lastele [toidupoolist], täiskasvanutele ei antud. [—] Aga mina toon ja nemad [vanemad] jäid nii ellu ja nii läksime Pihkvani. Aga pärast sakslane ajas meid täiesti kokku ja vedas endaga kaasa. Ise taandub või tungib edasi ja meid… tõi meid Panevėžyse linna lähedale laagrisse. Seal oli 10 000 inimest. 1943. aastal tuli Katjuša [raketiheitja] – no vaat, lahingud olid väga ägedad ja sakslased jätsid relvad maha… aga pool laagrit nad jõudsid ära uputada.. või kui ei upu, tulistati neid automaadist. Vaat nii ja siis 1944. aastal me sõitsime taas Võritsasse. Kui tulime, oli meie maja alles, ainult uksi, aknaid polnud, aga kui nädala pärast tulime uuesti, ei leidnud me enam kivikestki. Vaat nii, ema läks pärast tööle raudteele, isa ka, aga „palgad“ olid nii väikesed, seal anti 150 grammi leiba. No jälle oli halb, pole midagi süüa. Siis nad käisid külades tööd tegemas: kes andis kartulit, kes jahu [—] ja nii nad jõudsid [Eestisse] Sangastesse. Jalgsi tulid Leningradi juurest Sangastesse ja seal töötasid nad ühe peremehe juures päris kaua ja peremees andis meile toa [—]. Pärast oli värbamine ja me tulime värbamisega siia [Ahtme] kaevandusse. Ema ja isa läksid kaevandusse tööle. Ja mina kasvasin, sain need õigused [täisealiseks] ja läksin ka kaevandusse tööle.“

Tunnetasin, et kõigest sõjaga seotust ja sõjaajal kogetust ei suudeta ega taheta detailselt rääkida. Napi lausega „Mis seal rääkidagi – sõda on sõda!“ ja käega rehmates reageeris Valgevenest pärit Eduard (s 1937) pärimisele tema naise pere hukkumise kohta. Ent kui meil oli kaamera kinni pandud ja töövahendid kokku pakitud, jutustas ta siiski emotsionaalse loo, kuidas nende kodumajas elav Saksa ohvitser pani kassipojale punase paela kaela ja nimetas ta pioneeriks. Väike Eduard võttis kassil paela kaelast, mispeale sakslane tormas, püstol käes, teda karistama. Eduard jooksis pere kartulimaale ning tal õnnestus end seal ära peita. Koju, pere elupaika loomalaudas, julges ta hiilida alles õhtul pimedas.

Elulugudes on oma mustrid. Sõda meenutatakse esmajoones kui tohutut kaost – miskit, mis katkestas tavaelu ja mille puhul sai hiljem öelda, et „see oli enne või pärast sõda“. Vaenlased on sõjas enesestmõistetavalt sakslased-fašistid, kuid isiklikes lugudes avatakse eri kogemusi Saksa okupatsiooni ajast ja sakslastest. Selgitatakse, et kõik nad ei olnud ühesugused halvad, rassiideoloogiaga ajupestud. Valentina rääkis, kuidas sakslased ajasid Pihkvamaal külaelanikud, naised ja lapsed küüni ja panid nad sinna kinni ning rivistasid mehed mahalaskmiseks üles, et teada saada, kus on partisanid. Traagiline olukord lahenes seal nii, et kedagi ei tapetud ja inimesi ei põletatud. Valentina rõhutab, et ka sakslaste hulgas oli palju häid inimesi, sest [—] nemad ka nutsid, sakslased ka ei tahtnud sõdida [—] räägivad, et kui „meie teile kallale ei tule, siis lastakse meie pere(d) maha. Parem las mina hukkun üksinda, kui et kogu pere“ [—].

Sõjaaegsed kannatused läbi elanud inimeste jaoks ei ole 9. mai üksnes võiduka tähistamise päevaks saanud, pigem meenub valu. Vastuseks küsimusele, milliseid tähtpäevi veel varem, nõukogude ajal on tähistatud, vastas Valentina: „Võidupüha oli ka, aga kes oli kannatanud, sellel oli valus [—] seda kõike meenutad juba pisaratega [—] Minu isa oli kolm korda püssitoru ees.“

***

Salvestatud materjali kogunes tänavu Eesti Rahva Muuseumi filmiarhiivi üle kümne tunni.

Te loete seda blogilugu 16. detsembril ja juba homme läheme me taas Kohtla-Järvele Vahtra kultuurikeskusse, kus toimub MTÜ Eesti Põlevkivi Pensionärid aastalõpuüritus. Meenutame nendega aastat 2021, tuletame end meelde ja kinnitame, et soovime ka uuel aastal venekeelses kogukonnas välitöid jätkata.

Kirjandus

90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis: tehnoloogia ja inimesed (idee algatajad ja koostajad Nikolai Varb ja Ülo Tambet. Tallinn 2008

Kesküla, Eeva. Vene kaevur, afrovenelane. Klass ja rahvus Eesti kaevandustes. Vikerkaar 2013, 23−32.