Marleen Metslaid, ERMi teadur.

Sellel aastal tähistas Eesti Rahva Muuseumi Korrespondentide Võrk oma 90 aasta juubelit. Selle puhul korraldati 12. novembril muuseumis seminar-arutelu, kus keskenduti mäluasutuste kogumis- ja vahendamistegevuste olevikule ja tulevikule. Esinema oli kutsutud Eesti ja Soome mäluasutuste esindajaid, et kuulda erinevatest kogemustest rahva kaasamisel kultuuripärandi kogumisse, väärtustamisse ja kasutamisse. Meid huvitasid küsimused, kuidas kogusid täiendada ja pärandit talletada, kaasates uusi sihtrühmi, eriti noori. Kuidas muuta mäluasutuste kogud ja külastajakeskkonnad panustaja-, uurija- ja kasutajasõbralikumaks? Kuidas aitavad vanad ja uued kaasamisvormid kavandada kogude arendamist täna ja homme?

ERMi Kirjasaatajate Võrk 90 aastapäevaseminar 12.11.2021. Foto: Arp Karm

ERMi Kirjasaatjate Võrk 90 seminar 12.11.2021, Pille Runnel. Foto: Arp Karm

ERMi korrespondentide võrk loodi 1931. aastal, kuid taolise praktika ajalugu on Eestis palju pikem, ulatudes Jakob Hurda rahvaluule kogumise aegadesse. Muuseumi korrespondentide abil on kogutud vastuseid väljasaadetud etnograafilistele küsimuskavadele, 1990. aastatest alates on teemad vabamaks läinud ning keskendunud rohkem argielu, lähimineviku ja oleviku kajastamisele. Kuigi aastakümnete jooksul on võrku kuulunud sadu kirjasaatjaid, on viimasel paarikümnel aastal olnud süvenevaks probleemiks võrgustiku vananemine ja vähenemine. Seminaril otsisimegi lahendusi, kuidas edasi minna.

Agnes Aljas (ERM) rääkis muuseumide kogumispoliitika muutumisest aastakümnete jooksul ning rõhutas nüüdisaegse muuseumi kaasamisviiside paljusust. Korrespondentide võrk loodi 1930. aastatel eesmärgiga saada küsimuskavade abil etnograafilisi teadmisi uuritavate nähtuste kohta hõlmamaks nn valgeid laike uurimispõllul. Nüüdseks on muuseumides mindud üha rohkem üleskutsete rada, ootamata pikki ja põhjalikke vastuseid etteantud küsimustele. Kuigi ka viimased on endiselt olulised.

2009. aastast alates on ERMis püütud kirjasaatjate võrgustikku ja selle tööd uuendada ja noorendada. Alustasime muuseumi 100. sünnipäeval üleskutsega „Kingi muuseumile päev oma elust“, mis oli edukas. Sageli on uuendamiskatsed olnud seotud aga konkreetsete näituse- ja uurimisprojektidega. Näiteks tõi Agnes laste tarbimisharjumuste kaardistamise näituse „Ostupalavik“ jaoks (2012–13) ning mitmepalgelise meetodikasutusega oli ka noorte linnaruumikasutuse näituseprojekti raames tehtud kogumistöö. Muuseumidevahelise koostöö näitena kõneles Agnes veel „Rahva lugude“ kogumiskeskkonnast, selle positiivsetest ja negatiivsetest külgedest. Probleemina tõi Agnes välja nende kogumisaktsioonide käigus loodud mitmepalgelise uudse materjali arhiivi vastuvõtmise ja talletamise ning seega ka kogude struktuuride paindlikkuse problemaatika.

ERMi Kirjasaatajate Võrk 90 aastapäevaseminar 12.11.2021, Agnes Aljas. Foto: Arp Karm

Marja Leena Jalava (Soome Kirjanduse Selts) andis põneva ülevaate SKSi folklooriarhiivi (või nüüdse nimega traditsioonilise ja kaasaegse kultuuri osakonna) kaasamispoliitika ajaloost ja tänapäevast. Ka Soomes sai kogumistöö alguse 1930. aastatel. Tänapäeval korraldatakse aasta jooksul 10–15 kogumiskampaaniat. Tavaliselt tulevad teemad arhiivi poole pöördunud uurijatelt, kuid samas püütakse ka ise jälgida, et praegusaja olulised ja sotsiaalselt kõnekad teemad oleksid pidevalt tõstatatud ja materjal nende kohta kogutud. Üks kogumiskampaania kestab tavaliselt viis kuud, mille jooksul promotakse seda aktiivselt, peamiselt sotsiaalmeedia vahendusel. Osalejate arv sõltub teemast, võib olla kümme või tuhat vastust, seda ei või kunagi ette teada.

Kampaaniad on avatud kõigile, kõik võivad vastata vaatamata kirjutamisoskusele või ‑stiilile. Vastuseid saab saata veebilehe vormi kaudu, e-kirja või paberposti teel. Osad kaastöölised kuuluvad korrespondentide võrku (Vastaajaverkko), kus on tänapäeval üle 400 liikme. Aastate jooksul on nende arv, samuti aktiivsus vähenenud. SKSis on mõeldud, kuidas muuta vastamist atraktiivsemaks, kogumistööd rohkem avalikult nähtavaks, et meelitada juurde uusi kaastöölisi. Mõned aastad tagasi uuriti kirjasaatjate motivatsiooni kohta ning saadi teada, et kirjutajaid kannustab kohusetunne, neile meeldib kuuluda võrgustikku, see on neile sotsiaalselt oluline, lisaks on neile tähtis võimalus väljendada oma mõtteid ja tundeid, mis mõjub mõnikord lausa teraapiliselt. Nii et põhjust kaastööd teha justkui leiduks. Samas tuli kõneks ka Põhjamaade mäluasutuste ühiste kogumisportaalide (minnen.se ja minner.no) kogemus, millest eeskuju võtmist on Soome kolleegid tõsiselt kaalunud.

ERMi Kirjasaatajate Võrk 90 aastapäevaseminar 12.11.2021, Marja-Leena Jalava. Foto: Arp Karm

Sven Lepa (Rahvusarhiiv) rääkis lähemalt Rahvusarhiivi ühisloomeprojektide taustast ja nendest saadud kogemustest. Rahvusarhiiv on 2014. aastast kaasanud inimesi, et muuta arhiivi kogud paremini leitavaks ja otsitavaks ning teha nii kättesaadavamaks erinevate allikate sisu. Seega saab iga arhiivikasutaja soovi korral oma teadmiste ja oskustega aidata kaasa arhiivi andmebaaside täiendamisele. Kogude digiteerimine ja sellega kättesaadavamaks tegemine oli alanud küll juba kümmekond aastat varem, kuid samas on Saaga keskkonna läbilappamine ajakulukas ja AISi kaudu ei saa palju infot. Rahvusarhiiv alustas I maailmasõja 100. aastapäeval projektiga „Eestlased I maailmasõjas“, mis läks väga hästi tööle. Hiljem on lisandunud Tartu-keskne projekt „Kes elas sinu majas aastal 1876?“, seejärel vallakohtute protokollide sisestamise projekt ning eelmise aastal Vabadussõja projekt „Paneme kõik sõjamehed ritta! Vabadussõja ühisloome“. Kui vallakohtute projekti puhul on eesmärgiks täistekstide transkriptsioon, siis ülejäänud projektides isikute indekseerimine. Kasutajad- sisestajaid on nad leidnud oma kodulehe ja sotsiaalmeedia kaudu, samuti perekonna ajaloo uurijate ühenduste, meililistide ja kohapeal toimunud ettekannete kaudu. Meedia roll reklaamimisel on olnud suur, kuigi selle abil on leitud pigem lühiajalisi kaastöölisi. Väga suure osa sellest tööst teevad ära üksikud inimesed, enamik inimesi lööb kaasa ainult lühikest aega. Seega võib nentida, et projekti käimaminemiseks pole vaja leida masse, vaid üksikuid entusiaste. Suur ja tegus genealoogiahuviliste kogukond on valmis panustama pikemat aega ning puutunud taolise tööga juba pikalt kokku. Et tekkinud nn kogukonda enda juures hoida, on oluline olnud projektijuhi tugi, erinevad abivahendid algajatele, tegijate topi koostamine, suuremate panustajate premeerimine raamatutega, temaatiliste loengute korraldamine. Panustajaid motiveerib kaastööd tegema huvi ajaloo ja perekonnaloo vastu ning missioonitunne.

Astrid Tuisk ja Kadri Tamm (Eesti Rahvaluule Arhiiv) mõtestasid ERA erinevaid kogumisvõistlusi, keskendudes noorte ja laste kaasamise projektidele läbi aastakümnete. Nad rõhutasid kogumisaktsioonide ajaloolist tausta ja selle mõju rahvale, kes mõistab taolise tegevuse vajalikkust tänu pikaaegsele traditsioonile. Juba Hurda ja Eiseni ajast olid rahvaluule kogumisvõistlused vabatahtlik kõiki kaasav kogumisvorm, mida nähti ühiskondlikult väärtusliku tööna, ja sellisena kinnistus see eesti rahva mällu. Laste folkloori kogumine on olnud järjepidev tegevus juba 1930. aastatest, kuigi esimestel aastakümnetel kirjutati folklooritekste üles teistelt ja vaade oli suunatud minevikku. Hilisematel aastakümnetel on kogumise rõhk suunatud kaasaja folkloori kogumisele endalt ja oma kaaslastelt. Siinkohal kerkivad esile 1992., 2007. ja 2018. aastal toimunud lastepärimuse kogumisvõistlused, mis kõik läksid hästi korda. 2011. aastal toimus edukalt ka lasteaiapärimuse kogumine. Seevastu pärandiaastaga seotud kogumisvõistlus „Püüa vanaema lugu purki“ 2018. aastal oodatud tulemusi ei andnud. Ettekandjad leidsid, et laste ja noorte kaasamine on väljakutse, mis nõuab mitmekesist lähenemist, ajaga ning uute nähtuste ja vormidega kaasakäimist, arusaamist ühiskonnas päevakorral olevatest teemadest. Kogumise ülesanne on luua sild mineviku ja tuleviku vahel, seega tuleb küsida endalt arhiivitöötajana, mida, kuidas ja kellelt koguda, et olevik oleks tulevikus adekvaatselt esindatud.

Riin Alatalu (Eesti Kunstiakadeemia) ja Elle Lepik (MTÜ Estlander) rääkisid lähemalt pärandivaderite projektist, mis sai alguse 2015. aastal ja mille eelkäijaks võib pidada 1970. aastatel väga populaarset „Kodulinna“ liikumist. Liikumise eeskujuks on Norra Kultuuripärandi Fondi koordineeritud projekt „Rydd et kulturminne“, mis on tegutsenud juba pea 20 aastat. Projekti kaudu innustatakse koole ja õpilasi õppima tundma, väärtustama ja korrastama kohaliku kultuuriajaloo ja kultuurmaastiku tähendusrikkaid objekte. Osavõtva kooli või klassi õpilased saavad olla väljavalitud objekti vaderid, seda korrastada ja hoolitseda selle eest ka pikema aja vältel. Peamiselt toimub see heakorratalgute korras, kus valitakse õpilastele jõukohased ja ohutud tööd. Aga projekti raames korraldatakse ka ekskursioone ja kutsutakse esinema eksperte, kes räägivad kultuuripärandi tähtsusest. Eesmärgiks on laiendada ajalooteadmisi ja tekitada sügavamat sidet oma kodukohas asuvate pärandobjektidega. Huvilisi projektis osalemiseks leitakse tutvuste ja õpetajate kaudu, suur roll on ka meedial – toimunud projektidest kirjutatakse valla- ja maakonnalehtedes, et innustada teisi koole kaasa lööma.

Arutlusringis diskuteeriti kõigepealt korrespondentide vastuste kui allika üle. Ene Kõresaar tõi välja mitmekülgse probleemistiku, rõhutades, et siin on tegemist väga meetodist sõltuva materjaliga, mis on omakorda vanuseliselt, sooliselt ja sotsiaalselt piiritletud. Aja jooksul järjest laiematele teemadele järjest individuaalsemad vastused on muutunud järjest raskemini analüüsitavateks. Ester Bardone lisas juurde uurija vaate, oluline on sõnastada küsimused nii, et see inimese avab ja paneb rääkima-kirjutama. Tuleks vältida liiga pikki küsimustikke ja olla teadlik, kuidas küsimused on vastuseid suunanud.

Pikemalt arutleti (ERMi) arhiivide kasutajasõbralikkuse üle. Kui kogenud uurija jaoks ei pruugi siin olla probleemi, siis noorel kogenematul teadlasel või asjahuvilisel, kelle jaoks on muuseumi allikate süsteem ja kujunemislugu tundmatu, võib olla vajaliku materjali leidmine vägagi keeruline. Toodi välja, et MuIS ei ole kasutaja jaoks mugav keskkond. Kui võrrelda (Rahvus)arhiivi kogemusega, kus arhiivisäilikuteni jõuab uurija kergesti, inimesel ei pea olema suuremat ettevalmistust, siis muuseumide infosüsteemist vajaliku leidmine „ei ole nõrkadele“. Muidugi tuleneb probleem osaliselt sellest, et muuseumide kogud on niivõrd mitmekesised ja muutunud selliseks eriti viimastel aastakümnetel ning neid on raske traditsiooniliselt kinnistunud mallide järgi süstematiseerida ja kirjeldada. Kaie Jeeser Tartu Linnaajaloo Muuseumidest lisas, et infosüsteemi tehnilised probleemid on ületatavad, kuid sisulisi ja süsteemseid probleeme lahendada on keerukam. Helgi Põllo Hiiumaa Muuseumist ja Ülle Jukk Jõgevamaa Koostöökojast tõid välja, et teiste distsipliinide esindajad kasutavad ERMi arhiive liiga vähe – sageli ei tule nad selle pealegi, et siit materjali otsida. Ka ERMi koduleht pole potentsiaalse uurija jaoks kuigi kasutajasõbralik. Samas märkis Heiki Pärdi Eesti Vabaõhumuuseumist, et kvaliteetne töö allikatega eeldab alati ka uurija pingutust ja mitmetesse erinevatesse materjalidesse süvenemist.

Omaette probleemideringiks tõstatus allikate (mass)digiteerimisega seotud teemad. Aigi Rahi-Tamm Tartu Ülikoolist märkis, et massdigiteerimine on ideaalpildis positiivne, kuid samas ei tohiks ära unustada ka, et digiteerimisest peaks olema reaalselt kasu – et oleksid olemas uurijad, kes digiteeritud materjale kasutaksid ja looksid sellega uut teadmist.

Kirjasaatjate võrgu tuleviku osas kerkis arutelus esile mitmeid võimalusi. Anu Kannike nentis, et ERMi kirjasaatjate ühiskondlik ja temaatiline kandepind on aja jooksul muutunud järjest marginaalsemaks, sest osalejate keskmine vanus on kõrge ja uusi nooremaid liikmeid pole palju lisandunud. Pille Runnel nimetas kirjasaatjaid üheks kogukonnaks paljude hulgast ja teatud teemade puhul on nad materjali saamisel väärtuslikuks abiks. Küsimus on selles, kuidas saada laiapõhjalist teavet ühiskonnas aktuaalsete teemade kohta. Uurijal on vaja teada, missuguste kanalite kaudu ta teatud huvigruppidele ligi pääseb ja neid kaasama motiveerib. Riin Alatalu lisas, et liigseks pessimismiks pole põhjust, sest ka uued põlvkonnad saavad vanemaks ja neil tekib soov kirjutada. Helgi Põllo tõi näite, kuidas materjali kogumise algatus tuli just nimelt huvigrupilt, mitte muuseumilt.

Et haarata kaasa uusi ühiskonnagruppe, tuleb kasutada varasemast mitmekesisemaid kaasamisvorme ja ka muuseum ise peab suutma spetsiifilistes rühmades huvi äratada.

Kui soovid seminari ettekannetega lähemalt tutvuda, on selleks võimalus ERMi Youtube’i kanali kaudu.

Salvestus ettekannetest: https://youtu.be/Zp9gXYYW1iU

Salvestus aruteluringist: https://youtu.be/7Q-XeEFuLj0