Muuseumid peavad võtma aktiivse rolli mälupoliitika muutmises

Tõnn Kukk, Tartu Ülikooli filosoofia eriala üliõpilane

Eesti Rahva Muuseumi ja Tartu Ülikooli etnoloogide konverents „Muuseumid kui mälu ja muutuste kujundajad“ meelitas aprilli lõpus Tallinnasse ja Tartusse ligi 120 rahvusvahelist spetsialisti, et jagada üksteisega oma kogemusi muuseumi valdkonna arenduses. Ligi 30 riigi esindajad üle 40 ettekandes vaatlesid muuseumide rolli mälupoliitika kujundajana.

Tänavustest aruteludest kõlas palju ideid uuendusteks, eelkõige kuna praegu on aeg, mil Rahvusvaheline Muuseumide Nõukogu (ICOM) kogub aktiivselt ettepanekuid muuseumi mõiste ümberdefineerimiseks. 2019. aastal on muuseumid valimas uusi sihte, ning samas on tunda ebakindlust ja pingeid, mis tuleneb poliitilistest muutustest (kõige silmatorkavalt konverentsil Poola näidete varal).

Sel aastal päevakorras olnud probleeme ja üldist temaatikat võib kokku võtta järgnevalt. Kuidas mõjutada ja käsitleda vastuolulisi teemasid nagu näiteks kolonialismi, sõda, genotsiidi, sunniviisilist migratsiooni jm, võttes arvesse kaasaja pidevalt muutuvat poliitilist maastikku? Kuidas tuua muuseumisse erinevaid ühiskondlikke gruppe oma looga ja kuidas näitusekülastajaid suhtuvad erinevate kogukondade vastandlikesse seisukohtadesse? Kuidas vaatavad erinevad muuseumid tulevikku ja hoiduvad paigalseisust?

Inimesi ja ajalugu ei tohi lihtsustada

Poola Juudi Muuseumi Polin püsinäituse juhtkuraator ja konverentsi paneelettekandja Barbara Kirshenblatt-Gimblett (New Yorgi ülikool) soovitas konfliktsete minevikuteemade käsitlemisel hoiduda suurtest ja liig-lihtsustatud kokkuvõtetest, mis ajaloost sahana läbi sõidavad. Mineviku taasloomisel näitusel on alati tehtud valikuid ja seda eitada ei maksa. Kuraatorile võivad töö lihtsamaks teha muuseumide ulatuslikud kogud, kuid ekspositsioonis loo jutustamiseks välja pandud esemed ei võta kindlasti ajalugu terviklikult kokku.

Kirshenblatt-Gimbletti sõnul tutvuvad külastajad eksponaatide ja nende tausta kaudu mingi kindla looga, mis iga külastaja tõlgendab individuaalselt ja oma kogemusest lähtuvalt. Kuraatori ülesanne on viia näitusel külastaja lähemale võõrale, teisest aegruumist pärit inimesele, et aidata mõtestada erinevaid sündmusi ja kontekste. Ka raskeid teemasid ei pea vältima. Inimesed näevad maailma erinevalt, sellega tuleb muuseumil arvestada. Ent mõnikord võib muuseum jätta ka lood lõpetamata ning omapoolse seisukoha võtmata, et külastaja saaks ise omadele järeldustele jõuda.

Kogukondade kaasamine ja julged käsitlused

Mitmed kõnelejad küsisid, keda muuseumid täpselt esindavad? Kaasaegses kogukondade paljususe maailmas soovitakse justkui esindada kõiki, mis kõlab teoorias võimsalt, kuid tegelikkuses on seda saavutada üsna võimatu. Kirstie Jaimeson, Marta Discepoli ja Ella Leith kõnelesid murrangust Šotimaal 2015. aastal, tänu millele tunnustati kurte inimesi mitte kui puudega, vaid oma kultuurilise ja lingvistilise eripäraga gruppi. Kuraatoreid ja mälu-uurijaid kutsuti sellest ka oma näitustes lähtuma, kuid millest on jäänud vajaka, on kurtide endi kaasamine kureerimisse.

Paraku leidub veel vähe näiteid muuseumidest, mis selliseid muutusi ka aktiivselt läbi viinud on, kuigi viljakat pinnast selleks on küllaga. Memory Studies Association’i nõukogu liige Silke Arnold-de Simine (Londoni ülikoolist) kutsus oma paneelettekandes muuseume kui kõrge usaldusväärsusega avalikke institutsioone sotsiaalselt rohkem eksperimenteerima. Tema sõnul ei oota kaasaja külastaja muuseumilt neutraalsust või steriilsust, vaid dialoogi maailmavaadete vahel.

Võib enesekindlalt väita, et muuseumid juba elavad maailmas, mis on igavast ja tolmunust muuseumi mõistest ammu mööda läinud. Et erineva rõhuasetusega muuseumi definitsiooni ettepanekuid on kokku kogutud juba üle 175 erineva variandi, ei ole kahtlustki, et mälupoliitika muutmises on muuseumidel keskne roll. Valides, kellele anda hääl, kuidas sõnum realiseerida ja millistel viisidel maailmaga suhestuda, võib muuseumides toimuvat pidada küllaltki ülevaatlikuks ühiskonna peegliks.