Kaspar Metsar, TÜ VKA rahvusliku metalli eriala tudeng
Kaspar pidas tänavu samal teemal ka ettekande noorte kultuuriteadlaste konverentsil “Noorte hääled”.
Eelmisel kuul toimunud konverentsil „Noorte hääled“ avanes mul võimalus rääkida haltuura avaldumisest ja põhjustest nõukogudeaegses Tallinna juveelitehases. Uurisin seda oma seminaritöö käigus, mille maht on kasvanud palju suuremaks isikliku huvi tõttu.
Nimelt töötas mu emapoolne vanaisa Lembit-Johannes Teenurm (1930–1991) suure osa elust juveelitehases ja kodukäsitöölisena rahvakunstimeistrite koondisele Uku, keskendudes mitteväärismetallidele ja ehtetööle. Pärast Lembitu surma viidi tema ehete valmistamise tööriistad eluruumidest hoiule aita, kus need sattusid järgmise 25 aasta jooksul aeg-ajalt lastelaste huviorbiiti, kuid pigem ei lubatud meil neid puudutada. Kui 2013. aastal Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli sepatööd õppima suundusin, lubas vanaema Helgi Teenurm vanaisa tööriistades sobrada, et neid käiku lasta. Sepatöös aga kullassepatööriistad abiks ei olnud.
Lembit Teenurm freesimas. Foto: erakogu
Alles 2017. aastal, mil asusin TÜ VKA rahvusliku metalli erialale õppima, tekkis taas suurem huvi vanaisa tööriistade vastu. Sel korral sai olulisemad tööriistad põhjalikult korda seatud ning süsteemselt tööriistakasti seatud. Kuigi enamiku tööriistade käsitsemine oli mulle teada, leidus ka neid, mille funktsioon pani õlgu kehitama ning andis voli laiale fantaasialennule. Samuti puudus igasugune teave tööriistade päritolu, vanaisa töökoha jms kohta ning selleks ajaks oli ka ajaloolasest vanaema koos vastustega manalateele läinud, jättes endast maha päevikuid, dokumente, elulookirjeldusi, sugupuujooniseid, pildialbumeid jpm.
Valik vanaisa tööriistu. Fotod: erakogu
Ühtlasi teadsin, et ERMis on Rahvakunstimeistrite koondise Uku töid ning olin nendega ka tutvunud. Avastus, et vanaisa tehtud töid nende seas on, tuli mulle aga suure üllatusena alles hiljem. Nimelt mäletasin, et mu ajaloolasest vanaema oli ERMi korrespondent, ning kui tahtsin huvi pärast tema vastuseid MuISist üles otsida, ilmusidki otsisõnaga „Teenurm“ välja ka pildid ehetest, mille üheks teostajaks L. Teenurm. Tore on ka teada, et antud ehted kuuluvad Uku paremate toodete näidiseksemplaride kogusse, mis 1990ndate alguses ERMile üle anti.
Kaelaehe; kunstnik E. Sõtova, teostaja L. Teenurm. ERM A 673:96
Kuhiksõlg; kunstnik E. Jürilo, meistrid L. Teenurm, R. Pütsepp. ERM A 851:20
Lembit Teenurm pälvis tunnustuse 20-aastase tööstaaži eest Ukus. Foto: erakogu
Nii leidsingi endale seminaritöö teema, mida laiendasin kodukäsitööliste tegemistele Nõukogude Eestis, keskendudes lisatööle ja tehnoloogiatele ning tööriistadele. Pidasin ettekande „Haltuura (lisatöö) põhjused ja avaldumine nõukogudeaegse Tallinna Juveelitehase töötajate näitel” ERMi ja kirjandusmuuseumi konverentsil „Noorte hääled“. Materjali kogumiseks viisin läbi intervjuud Lembitu lähedastega ja juveelitehase endiste töötajatega. Põhilised küsimused, millele vastuseid otsisin, olid järgmised: miks tehti põhitöö kõrvalt lisatööd; kuidas see avaldus ja milline oli suhtumine haltuurasse.
Aastatel 1944–1989 tegutsenud, peamiselt metallist tarbeesemete ja ehete masstootmisele keskendunud Tallinna juveelitehas oli 1923. aastal asutatud kullassepaettevõtte Roman Tavasti nõukogudeaegne järeltulija. Rahvakunstimeistrite koondis Uku loodi 1966. aastal, ajendiks arendada kohalikku tööstust ettevõtete tootesortimendi laiendamisega. Eesmärk oli anda käsitööhuvilistele ametlikult tunnustatud lisasissetuleku võimalus. Ukus valmistatud esemeid müüdi nii Eesti kaupluste suveniiride osakonnas kui ka NLis laiemalt.
Intervjuust lukksepp Oolu Kreismaniga selgus, et juveelitehase kaadrist töötas 5–6 meest ka rahvakunstimeistrite koondises Uku. Kui tänapäeval on kahe koha peal töötamine tavaline, siis tol ajal oli see keerukam ülesanne. Inimestel tekkis tänu Ukule võimalus kohakaasuse alusel kodus lisatööd teha. Haltuuraks muutus juveelitehase töölisele ehete valmistamine siis, kui Ukule minevaid töid tehti valel ajal, näiteks juveelitehase tööajast, või vales kohas, näiteks juveelitehases pärast tööaega (või mõlemat korraga).
Juveelitehases haltuura tegemine oli suhteliselt tavaline, kuid keelatud. Asi viidi isegi nii kaugele, et selle vältimiseks ja tuvastamiseks saadeti kontrollijad töötajaid jälgima. Kui leiti kellegi pooleliolev kõrvaltöö, tuli sellest pahandust. Näiteks kirjeldas tsehhi juhataja Arvi Pugi, kuidas alluvad nimetasid tööruumidest leitud haltuuratöö tegijaks tema kui ülemuse. Kuid lootus, et ülemust ei karistata, ei kandnud vilja ning peagi kutsuti Pugi juhtkonnale aru andma, mille tulemusena sai ta kaks ööd miilitsas veeta ning jäi ilma ka oma preemiast. Mis siis ajendas ikkagi juveelitehase töötajaid ette võtma nii riskantset tegevust?
Tallinna juveelitehas, arhitekt Helgi Kallas. Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum (EAM Fk 12054)
Alustada võiks nõukogude elu üleüldisest majanduslikust kitsikusest. Peamine haltuura tegemise põhjus oligi lisaraha teenimine, nagu selgus ka intervjuudest. Nimelt maksti juveelitehases normile vastavat kuupalka, samal ajal kui Uku koondis maksis palka iga tüki ja üleantud töö eest. Uku koondisele tehtavast tööst saadud sissetulek oli juveelitehase palgaga mõnel kuul samaväärne, seega oluline sissetulekuallikas.
Kodus ei saanud ka kõiki töid teha, kuna puudusid tööriistad. Nimelt andis Uku koondis küll ülesande ning materjali, kuid mitte tööriistu. Üldine skeem nägi välja nii, et juveelitehases tehti masinatega suuremad protseduurid, kodus aga väiksemaid liigutusi. Töö teostamiseks otsiti kõige kiiremat ja lihtsamat viisi.
Kolmandaks põhjuseks võib tuua ka „Vene riigile ärategemise“, millest on lähemalt juttu Kirsti Jõesalu ja Ene Kõresaare artiklis „Privaatne ja avalik nõukogude aja mõistmises ühe keskastme juhi eluloo näitel“. Nimelt oli ka intervjuudes tunda trotsi Vene riigi vastu ja protesti, mida üritati välja näidata süsteemi vastu hakates, muu hulgas ka haltuura tegemisega. Siiski toodi välja ka näiteid töölistest, kes austasid selle riigi printsiipe ja uskusid neid ideaale.
Protestiga on seotud ka neljas põhjus: kunstiande ja veidi vabam loometegevus. Juveelitehases tegi kunstnik kujunduse, individuaalseks mänguruumiks jäi vähe ruumi või see puudus hoopis. Seevastu võis Uku koondise meistrit heaks kiidetud isetegevus jõuda poeletil olevate kunstnike tööde kõrvale. Seega võidi juveelitehases Ukule tehtavat ebaseaduslikku haltuurat näha ka kui puhkust ja loomingulist vaheldust.
Haltuura tegemiseks oli juveelitehases mitmeid viise. Nagu mainitud, kasutati ära sealseid võimsaid masinaid Uku koondisele tehtava töö hõlbustamiseks, lisaks aga ka kaastöötajate oskusi. Näiteks lasti graveerijatel valmistada stantse, millega märke või nööpe teha. Samuti lasti lukkseppadel valmistada väikeseid presse, augustajaid või lõikajaid, millega oli mugav kodustes tingimustes töötada. Kõike seda sai muidugi kas raha või meelehea eest või siis loosungi „Täna aitan mina sind, homme aitad sina mind“ vaimus.
Samasugune „sõbralt sõbrale“ mõtteviis väljendus ka tööriistade hankimisel. Nimelt saadi juveliiritööriistu peamiselt tehase tööriistalaost, mille laohoidjad enda n-ö meelespidamise eest neid jagasid (eriti riistu, mis olid mahakandmisele suunatud). „Meelespidamise“ all mõeldi võimalike tulevaste abipalvete täitmist või meelehead. Samuti kirjeldasid endised töötajad juveelitehase ruumidesse sisse seatud peidikuid, kus Uku koondisele tehtavaid asju kontrollijate eest peidus hoiti.
