Mariliis Vaks, konservaator

Fotosid Raadi mõisa kaunite vaadete ja külluslike interjööridega on imetlenud paljud mõisaajaloo huvilised.  Põhjaliku sissevaate Liphartide pärandisse annab kogumik „Unistuste Raadi. Liphartide kunstikogu Eestis“ (loe raamatu sünniloost ka ERMi blogist), mis räägib Raadi kunstikogu kujunemisest ja saatusest. Oluliselt vähem on tähelepanu saanud aga mõisas olnud mööblikogu, millele ongi pühendatud käesolev postitus.

Muuseumide infosüsteemi MuISi andmel on Eesti Rahva Muuseumis 87 Raadi mööbliga seotud eset, kuid seni ei ole Raadi mõisa interjööridest rääkivad peatükid üleliia palju Liphartide Eestisse jäetud mööblile keskendunud. Pigem on tähelepanu olnud sellel, mille Reinhold Karl von Liphart viie põlvkonna kestel kogutud varast mõisate võõrandamisel Eesti vabariigi poolt siit kaasa viis ja hiljem oksjonidel maha müüs.

Kindlasti võib põhjus olla selles, et viimasele mõisnikule armsamad esemed olidki ruumis aukohale sätitud ning elavad seetõttu edasi kaasaegsete mälestustes ja vanadel fotodel. Põhjus võib olla ka selles, et hilisematel aastatel äraelamiseks müüdud mööbel ja kunstivara kirjeldati ning pildistati oksjonikataloogide tarbeks üles ja on seetõttu uurijale hästi leitavad, samas kui ERMi hoidlates peituv Liphartide mööblipärand on olnud pikka aega muuseumi hästi hoitud saladus.

Ometi pärineb lõviosa ERMi mööblikogust just Carl Gotthard von Lipharti tellimusel 1840. aastatel suurejooneliselt ümberehitatud Raadi härrastemaja kahest kõige esinduslikumast ruumist: punasest ja kollasest saalist. Juba see asjaolu ise lubab oletada, et tegemist on väärtuslike ja ruumidesse hoolega valitud garnituuridega. Raadi mööblit põhjalikult uurinud kunstiajaloolase ja arhitekti Aivar Roosaare hinnangul võib tegu olla Peterburis tegutsenud hinnatud mööblivalmistaja Gambsi töökoja toodanguga.

Järgnevalt tuleb juttu just neist ruumidest, kus ERMi kogudes hoiul olev mööbel varem seisis.

Punane saal

Raadi mõisa üheks luksuslikumaks ruumiks nimetatud punane saal sai oma nime Pompei stiilis scagliola-tehnikas kaunistatud seinte järgi, mida omakorda kaunistasid perekonnavapid ning renessanslikud arabesk- ja groteskimotiivid. Saali kaunistamisel olid leidnud tööd kohalikud Balti päritolu kunstnikud, nende seas Felix von Sivers, Ludwig von Maydell ning Woldemar Friedrich Krüger. Ruum oli täis kunsti ning selle laes rippus suur, arvatavasti pronksist valmistatud lühter.

Ruumi keskel seisis Louis XIV stiilis kirjutuslaud, mille oli valmistanud kuninglike töökodade tunnustatud meister André-Charles Boulle. Ülejäänud saali historitsistlik mööbel – neli sohvat, kaheksa leentooli (kõik kaetud kollakas-kuldse siidiga), kaks lauda ning kolm suurt marmortahvlitega peeglit – oli valmistatud ajalooliste eeskujude järgi ning pärinesid Louis Philippe´i aegsetest töökodadest.

1920. aastal Raadile jäänud varade nimekirjas mainiti, et punases saalis oli kollase kangaga mööbel. Ruumis olid kaks kipsfiguuri, neli sohvat, kaheksa leentooli, kolmteist väiksemat tooli, kaks lauda, kolm suurt peeglit marmortahvellaudadega, kolm kroonlühtrit, kaks paari portjääre ja kaks paari portjääri ülemist osa, kuus portjäärikandjat, kaks postamenti Louis XIV stiilis.

ERMi kolimisel Raadi lossi oli osa mööblit kasutusel kontorimööblina. Nii võib 1941. aastal tehtud Eduard Sellekese foto ERM Fk 999:16 põhjal väita, et mõned punase saali toolid (foto 3) olid kasutusel direktori töökabinetis. Sel põhjusel on neil ka uus kattekangas. Esemed, millele aga praktilist kasutust ei leitud, jäid aastateks hoopis lossi kõrvalhoone pööningule, kust need sõja ajal maja hävides koos ülejäänud muuseumi varaga evakueeriti. Arvele võeti Raadi mööbel alles 1980. aastal.

Uhke Raadi mõis ja selle kadunud interjöörid tõusid uuesti teemaks 1980. aastate lõpus, kui oli arutluse all ka mõisa taastamine. 1994. aastal avatud ERMi püsinäitusel „Eesti. Maa, rahvas, kultuur“ Kuperjanovi tänava näitusemajas võis ekspositsioonist leida ka Raadi mõisa nurga ehk killukese punase saali interjöörist. Selle jaoks restaureeriti terve komplekt mööblit: sohva, toolid (foto 6) ning laud (foto 7). Ka ERMi 2016. aastal avatud püsinäitusel „Kohtumised“ on ajarajal eksponeeritud üks Raadi punase saali tool.

Kollane saal

Punasest saalist pääses otse kollasesse ehk muusikasaali, mille seinad olid kaetud sillerdava stucco lustro´ga. Kaasaegsed kiitsid ruumi erakordselt head akustikat. Siin korraldati tihti kontserte.

Ruumi ühes nurgas seisis klaver, millel fotol 9 musitseerib Ernst von Liphart. Ruumi keskele oli paigutatud marmorsoklil seisnud hiiglaslik malahiitvaas, mille kõrgus küündis viie jalani (150 cm). Saal oli rikkalikult ehitud eksootiliste taimedega, siin kasvasid palmid, orhideed. Lõunamaiste taimede tihnikutes peitusid antiikskulptuuride marmorkoopiad.

1920. aastal koostatud Raadi varade nimekirja alusel paiknesid ruumis „Belvedere Apollo“ marmorfiguur postamendil, büstid, kips- ja marmorfiguurid, kaks lauda, viis sohvat, kuus leentooli, neli lilleriiulit.

Tänaseks päevaks on osa mööblist restaureeritud, kuid töö selle nimel, et igast toolist oleks vähemalt üks terviklik näide, alles käib.

Rokokoosalong

Viimane majoraadiomanik Reinhold Karl von Liphart võttis aastatel 1901–1905 taas ette Raadi mõisa ümberehitamise, mille käigus valmis muuhulgas ka rokokoosalong.  Ruumis domineeris Louis XV stiil, mille puhul eelistati tundeküllaselt heledaid toone, seinte terrakotapunasele vastandus peenelt graatsiline kuldornament. Erilise mõju andsid ruumile maalitud peeglid. Peeglitele oli põhiliselt maalitud kerge ja mänglev, graatsiline rokokoo ornament (girlandid, arabeskid, rokaid, kohati girlandidest moodustunud baldahhiinid). Kohati lisandusid maskid, linnud, putod, figuurid, vaasid, vapid, loomad (ükssarvik).

Raadi mõisa rokokoosalong oli stiilselt sisustatud. Omaette vaatamisväärsuseks oli kaasaegsete hinnangul  peente süvistatud lilleõitega kaunistatud nn Beauvais’ mööbligarnituur. Tähelepanu said ka toas asunud kaks prantsuse 18. sajandi lauakest, millest üks kuulus taaskord meister André-Charles Boulle’i töökoja toodete hulka ning oli rikkalikult intarsia, messingornamendi ja pronksreljeefidega kaunistatud.

1920. aastal, kui rokokootuba oli veel täies uhkuses alles, loetleti rokokootoas trümoopeegel, konsoollaud, Ganova „Hebe“. Praeguseks on rokokootoast säilinud maalitud aknaluuk, kaks seinabraad, seinapeeglite fragmendid ning kaks konsoollauda.

Pika mööbliloo lõpetuseks vaatame ka üht hoopis teistsugust mööblieset Liphartide pärandis. Kaks punaseks värvitud konsoollauda fotol 17 on tõenäoliselt olnud üks laud, mis on kohandatud kaheks. Punane värv annab tõenäoliselt hästi edasi kunagist saali värvigammat, sest ka fotol 14 olev aknaluuk on täpselt samas toonis.

Lähemal vaatlemisel võib märgata, et laud on originaalis olnud kollakashalli tooni. Ka lauda ehtiv dekoor on olnud varasemalt lehtkullatud, mitte paksu kullavärvi all nagu praegu. Varasemalt on olnud laual ka külgmised sidepuud, kuid need on maha lõigatud. Tapi kohad on siiski kõigil jalgadel selgelt näha. Võib isegi väita, et laud oli originaalis oluliselt elegantsem kui pooleks saetud ja punaseks värvitud lauakesed eraldi.

Kasutatud kirjandus

Eimre, M. „Täiendav ajalooline õiend Raadi lossi kohta.“ Tallinn, 1987. Kättesaadav https://register.muinas.ee/ftp/DIGI_2013/pdf/eraT-0-76_001_0011955.pdf

Grass, A. „Schloss Rathshof und die Galerie Liphart“. Heimatstimmen: Ein baltisches Jahrbusch, II aastakäik. Reval, 1906, lk 58–101.

Hein, A. „Eesti mõisaarhitektuur. Historitsismist juugendini“. Tallinn, 2003.

Helbing, H. (koost) „Gemäldse alter Meister, alte Möbel, Porzellane, Antiquitäten, Skulpturen aus dem Nachlass Karl Ed. Von Liphart-Ratshoff sowie Beiträge aus anderem Besitz. Versteigerung in der Galerie Hugo Helbing“. München, 1931.

Keevallik, J …jt (koost) „Unistuste Raadi. Liphartide kunstikogu Eestis“. Tartu, 2015.

Raal, M. „Mõisate kadunud hiilgus. Eestimaa mõisainterjööride lugu.“ Tallinn, 2016.

Siimets, Ü; Madisson, Ü; Liiv, J. (koost) „Raadi raamat, pildid sündinud asjadest“. Tartu, 2010.