Kuiva jalaga räästa alt vihma kätte - Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Siret Saar, koguhoidja
Maarja Vaikmaa, sisuturunduse spetsialist

Saabunud sügisene aeg ning ilmastikuolud panevad mõtlema meie parimale vihmakindlale sõbrale, mis tänasel päeval pahatihti kas koju või kaotatud asjade sekka ununeb.

Vihmavarje on kasutatud juba tuhandeid aastaid. Ehkki esimest korda mainiti vihmavarje kirjalikult ligi 3500 aastat tagasi muistses Egiptuses, leiutasid veekindla vihmavarju juba 11. sajandil eKr hiinlased.

Euroopas said kaasaskantavad vihmavarjud laiemalt tuntuks 17. sajandil. Esimest kerg-konstruktsiooniga avatavat ja suletavat vihmavarju tutvustas 1710ndatel jalutuskeppe ja ratsapiitsasid valmistav Pariisi kaupmees ja meister Jean Marius, kes sai kuningalt viieks aastaks ka loa vihmavarjude tootmiseks. Kui Orléans’i hertsoginna printsess Palatine ostis 1712. aastal esimese mudeli, sai kaasaskantavast vihmavarjust pariisitaride seas peamine moeaksessuaar.

1852. aastal patenteeris briti ärimees Samuel Fox varjumudeli, millel oli kerge, ent tugev metallraamistik, mis andis vihmavarjule meile täna tuttava kuju, lisaks hakkasid endisi raskeid riidematerjale asendama kergemad. Algas vihmavarju võidukäik Inglismaal.

Multifunktsionaalne ilu

Lisaks moeaksessuaariks olemisele on vihma- ja päevavarjudel olnud tõenäoliselt eeskätt praktiline funktsioon. Egiptuses, Pärsias ja Assüürias kaitses sirm päikese eest, samal ajal kui Hiinas kasutusel olnud veekindlad siid-varjud ka vihma eest. Euroopaski aitasid varjud saja aasta eest moodi läinud kümblemisprotseduuride ajal daamide roosat jumet säilitada.

Ajapikku tõi tootearendus vihmavarjule mitmeid täiendavaid funktsioone. Näiteks on vihmavarju kasutatud raadioantennina nii helistamiseks kui ka muusika kuulamiseks, aga ka jalutuskepi ja enesekaitsevahendina. Rääkimata muidugi ilust! Saja aasta eest puhkes õide ka varjude toodedisain ning nii said neist näiteks lilleõied ja kiisunäod, mida kaunistasid karusnahad, linnusuled, pits ja sats.

Pärast Teist maailmasõda toodi turule vihmavarjud, mille disainil oli mõeldud nende praktilisima funktsiooni edasiarendamisele. Nüüd sai teleskoopvihmavarje mugavalt kokku voltida ning täiustatud veekindlad kattematerjalid, nagu nailon, polüester ja plastikaat tagasid taevaste pussnugade käest kuiva jalaga pääsemise.

Staatuse sümbol

Vihmavari oli kasutuselevõtu alguses reeglina kõrgemast seisusest isikute tarbeese ja võimu sümbol. Näiteks Hiinas võttis sirmid kasutusele keiserlik pere. Kõrget seisust rõhutas isiku käsutuses olevate varjude hulk või sirmi kihtide arv. Mida rohkem, seda uhkem! Ja muidugi ei kandnud valitseja või aadlik sirme ise.

1768. aastal kirjutas aga Pariisi ajakiri, et ehkki vihmavarjuga välja minek on moes, jätavad kombekamad inimesed vihmavarju koju, riskides meelsamini märjaks saamisega. Nimelt ei soovinud nad jätta jalamehe muljet, kuna just sellele vihmavarju omamine viitavat.

Tänaseks on vihmavarjud tavalised tarbeesemed, mida leidub poelettidel eri hinnaklassides ning mille võib mistahes suuruses, toonis või disainiga igaüks endale soetada. Lisandunud on paljudele tarbeesemetele saatuslikuks saanud reklaamkingituse funktsioon. Ehkki tuleb tunnistada, et tõenäoliselt just vihmavarju praktilisuse tõttu on saajal sellest rohkem rõõmu kui logomerre uppunud kommidest, kleepsudest või 125MB mälupulgast.