Karoliine Korol, konservaator
Minu ametinimetus „plastikute konservaator“ ja suurmissioon kirjutada plastikute säilitamisest paks raamat on nii mõnegi inimese suunanud mõtte juurde, et mispärast neid igavesti säilivaid materjale konserveerima peab? Segaduseloori alt võib isegi paista pisikene pahameel, justkui oleksin „kurjategija“ ehk plastikreostuse pooldaja. Et kas ma siis ei mõista, kui palju halba plastik loodusele teeb, ning et kõige õigem oleks üldse plastikust loobuda, mitte seda säilitada. Sellele küsimusele olen vastanud nõnda, et plastiku degradatsiooni tähendus loodusele ja muuseumi jaoks on väga erinevad, kuigi praktilises mõistes on need täpselt samad. Looduses võivad polüetüleenist kilekotid tõesti aastasadu vastu pidada, ent ei tohi unustada, et need ei säili terve kotina. Päikesevalgus, niiskus, temperatuurimuutused ja erinevad orgaanilised ühendid võivad materjali muuta juba vähem kui aastaga nõnda rabedaks, et kotina me seda enam kasutada ei saaks. Selline lagunemine toimub ka muuseumikeskkonnas. Konservaatori ülesanne on aga täide viia muuseumi lubadust säilitada kultuuri lugu jutustavaid esemeid igavesest ajast igavesti sellisena nagu nad algselt on olnud. Metsa all konutav või merevees meduusina hõljuv kilekott on võõrkeha, mis on sinna sattunud inimese mõtlematuse tõttu. Muuseumis olev kilekott on osa muuseumikogust. See annab edasi teatud ajastu elevust ja kultuurilist edasiliikumist; püüdlust parema ja mugavama elu poole; see sümboliseerib inimese oskust manipuleerida orgaanilise keemiaga – luua midagi, mida loodus pole suutnud ise valmistada. Inimene leiutas sünteetilised polümeerid enda vajaduspõhiselt. Loodus ei oska nendega seetõttu midagi peale hakata. Välja arvatud mõned krabid, kes pudelikorkidest uued moodsad kojad on saanud…
Järgnev artikkel püüab avada lugeja silmad ühel valusamal ja häbiväärsemal teemal – plastikureostus looduses ja ookeanides. See on valus, sest selle tõttu kannatavad eluslooduse esindajad. See on häbiväärne, sest me oleme selles ise süüdi. Ja kes teine, kui me ise, peaks oma süüteo heastama?
Plastikprügi maailmarännak
Seiklusjutte sellest, kuidas keegi laeva- või lennuõnnetusest imega pääseb ning üksikule inimestest puutumatule saarele satub, on palju. Nii Robinson Crusoe[1], nõod Richard ja Emmeline[2] kui ka FedExi töötaja Chuck Noland[3] avasid kaldale uhutuna silmad maailmas, kus sinised lained limpsisid valget kuuma liiva, mille puhtale pinnale heitsid sarvilisi varjusid lopsakad palmilehed. Kui aga meie kujutluse kangelased avaks oma silmad sel üksikul saarel täna, võib neile hoopis teistsugune pilt avaneda. Esimese raksuna tundub, et nad on sattunud kuskile, kus on just lõppenud eriti raju rannafestival ja koristajad ei ole veel kohale jõudnud. Pisut ringi uidates saab uueks mõtteks, et tegemist on rannaäärse prügimäega ja metsa taga peab olema suuremat sorti linn. Nädalate pikkuste otsingute tulemusel ei kohta aga meie ellujääjad ühtki inimest – nad on asustamata paradiisisaarel keset Vaikset ookeani, mis on reostatud plastikprügiga. Kuidas on see võimalik?
Kuvatõmmis Hendersoni saarest rakenduses Google maps. Foto on tehtud aastal 2013.
Ühel eraklikumal saarel meie planeedil, Hendersoni saarel, mis asub keset Vaikset ookeani Uus-Meremaa ja Lõuna-Ameerika vahel, leidub rannaliiva igal ruutmeetril 20–650 plastikprügi tükki. Esindatud on nii pudelid, kalavõrgud, mänguasjad, plastiknõud kui ka hiiglaslikud veokirehvid. Igapäevaselt uhuvad lained saare kaldaile ligikaudu 3750 uut plastikprügi juppi. Hendersoni saar on vaid üks ookeanide „trappidest“, millele vee peal ulpiv plastikprügi pidama jääb. Hinnanguliselt kannavad ookeanid enda pinnal enam kui viit triljonit plastikutükikest. Enamuse mõõtmed jäävad ühe millimeetri kanti, samas leidub rohkesti ka kaugemalt silmatorkavat prügi, näiteks kalavõrgud. Viimased satuvad hoovustesse tihtilugu otsese äraviskamise teel – kalamehed jätavad rebenenud või liigselt pulsti jäänud võrgud lihtsalt maha. Ometi ei viitsita ju nailonvõrkusid parandada – lihtsam on uued osta. Mikroplastik satub ookeanidesse lõviosas suuremate plastikesemete degradatsiooni tulemusena. UV-kiirgus, niiskus ja erosioon lõhuvad plastikeseme üha väiksemateks tükikesteks.[4] Lisaks võivad pisikesed plastikgraanulid pärineda kehakoorijatest ja hambapastadest, mida tarbijad pahaaimamatult igapäevaselt kasutavad (vt Plastikud kehahooldusvahendites (peaosas Polüetüleen), ERMi blogi 18.10.2016, K. Korol). Erineval moel on igas suuruses plastikprügi elusloodusele ohtlik. Mõõtmetelt väiksem praht võib meenutada kaladele-lindudele-loomadele sööki ja põhjustada seedehäireid, ummistusi või näljasurma. Suurem prügi võib osutuda füüsiliseks takistuseks.
Mikrograanuleid söönud haugi maim. Foto: Oona M. Lönnstedt
Ainult tasu eest…
Ookeanide puhastamine mikroplastikust on võimatu. Suurema prügi eemaldamine on keeruline ja aeganõudev. Kogu ettevõtmine on justkui tuuleveskitega võitlemine, sest igas sekundis toodetakse ülemaailmselt juurde 8500 kg plastikut[5]. Mooduseid, kuidas kasvavat plastikureostust nii merel kui ka maal kontrolli alla saada, on kaks: 1) vähendada plastiku tootmist; 2) suurendada plastikute ümbertöötlemist ja taaskasutust. Toodangu vähendamine tõstaks plastiku hinda ja see hinnatõus, millest räägin, ei ole 3 senti kilekoti kohta. Selleks et plastikesemeid nii hoolimatult minema ei visataks, peaks nende hind olema hüppeliselt kallim. Tarbijale ega ka tootjale selline hinnatõus muidugi ei sobi. Seega jääb teine variant – ümbertöötlemine ja taaskasutus.
Esimene suurem samm plastikprügi ümbertöötlemiseks astuti 1988. aastal USAs, mil võeti kasutusele erinevaid polümeere esindavad sümbolid. Sellest ajast saati pressitakse või trükitakse plastikesemele sümbol, mis koosneb kolmnurgakujuliselt kellaosuti suunas liikuvast noolest, mille keskele on märgitud number 1–7 ning alla kasutatud plastiku nime lühend. Plastikud on nummerdatud vastavalt ümbertöödeldavuse lihtsusele. Polüetüleentereftalaati (PET), millest toodetakse näiteks karastusjookide pudeleid, on kõige lihtsam ümber töödelda – sellest tulenevalt märgistatakse see numbriga „1“. Pudelite teemal jätkates võib nimetada teise sammu, millega on püütud plastikprügi hulka vähendada – taara tasustamine. Viies taara vastuvõtupunkti, makstakse viijale iga pudeli eest teatud rahasumma. See on täitsa tavaline asi meie jaoks. Uuendusena tuli mõned aastad tagasi juurde pandi maksmine, kus lisaks ostetava joogi hinnale on näidatud summa, mis taara eest tuleb maksta. Panti antud raha tahaks ju ikka tagasi saada! Hea psühholoogiline taktika. Ka taara vastuvõtu masinad aitavad süsteemi toimimisele kaasa (kui nad ainult nii tihti rikkis ei oleks!). Ümbertöötlemise tulemusena valmivad tühjadest Coca-pudelitest näiteks soojad fliiskampsunid või vettpidavad joped.
Innovatsiooni ja südamega lahingusse
Pudelite taaskasutusse viimine toimib enam-vähem, kuna seal on mängus tarbija otsene kasutegur – raha. Aga jogurtitopsid, ketšupipudelid, saiakilekotid, singipakendid…? Ka neid saab ju üles sulatada ja uuteks toodeteks vormida. Nende jaoks on eraldi pakendiprügikastid, mille sisu viiakse pakendiprügi töötlusjaamadesse (nt AS Väätsa prügila). Tean aga omast käest, et kraanikausi alusesse kappi on küllalt ebamugav ära mahutada viit prügikotti (olme-, bio- ja pakendiprügi ning taara ja paber-papp) ja siis veel eraldi hakata neid linna teise otsa jäätmekastidesse tassima. Ja eriti veel, kui selle eest midagi ei saa ning see pole seadusega kohustuslikuks tehtud! Lihtsam on kõik ühte prügipange visata ja majakõrval olevasse olmeprügi konteinerisse visata…
Õnneks leidub hulk inimesi, kellele siiski see ebamugavus igapäeva osaks kujunenud on. Nende vaevatasu on midagi enamat kui 10 senti pudeli pealt. Nende tasuks on teadmine, et nad teevad midagi kasulikku meie maailma jaoks ja on nõnda kellelegi eeskujuks. Lisaks tublidele kodustele prügisorteerijatele leidub käputäis ettevõtlikke maailmaparandajaid. Näiteks MTÜ Topsiring püüab juurutada korduvkasutavate plasttopside kasutamist baarides ja festivalidel (klient maksab 1–2 eurot panti ja saab selle topsi tagastamisel tagasi); MTÜ Rohelabor organiseerib laboritöö käigus tekkivate plastikjääkide kogumist ja valmistab neist 3D printimise filamenti. Suurema mastaabiga plastiku taaskasutusse viija on ettevõte RexEst Grupp OÜ, kes toodab plastpakendijäätmetest kvaliteetseid ja ilmastikutingimustele vastupidavaid plastikprofiile nimetuse all PlastRex. Viimastest saab valmistada terrassipindasid, hobusetallide seinu, müratõkkeseinasid, lillekaste jpm. Välismaal on välja töötatud tehnoloogiad, kuidas toota kasutuks muutunud või heakorratöö käigus kokku kogutud nailonkalavõrkudest päikseprille (Sea2see), kalakujulisi rulasid (Bureo), stiilseid jopesid (Ecoalf) ja vastupidavaid botaseid (Adidas). Plastpudelistest ja muudest plastjäätmetest toodetakse Kolumbias konstruktsioontelliseid, millest saab kiiresti terved majad püsti laduda (Conceptos Plásticos), Lõuna-Aafrikas valmivad neist aga lastele koolilauad.
Kalavõrkudest valmistatud rula Bureo. Foto: Bureo skateboards / Kickstarter.com
Me ei päri maailma oma esivanematelt, vaid laename seda oma järglastelt
Mugavus, laiskus ja plastikesemete odav hind on loonud olukorra, kus inimese imeline suursaavutus surutakse kurjategijate auku. Korraga on polüetüleen tapja, kes lämmatab kalamaimusid, nailon mõrtsukas, kes kägistab kilpkonnasid ning polüpropeen retsidivist, kes haagib end kalade lõpuste vahele. Sellise kuvandi varjus kipub ununema, mida need kolm meile andnud on. Juhtmete isolatsioonid, kemikaalidele vastupidavad anumad ja torusüsteemid, toidusäilituskarbid, mitteroostetavad prügikonteinerid, sukkpüksid, langevarjud jpm. Palun väga – proovige hambaid pesta metsseakarvadest hambaharjaga! Kurjategija on siin loos ikka see, kes teise peale näpuga näitab.
See, et prognoosikohaselt ujub aastaks 2050 maailma ookeanides massi poolest plastikprügi enam kui kalu[6], mõjub uskumatuna. Uuringute tulemusena kirja pandud võrdlus toob seda „uskumatust“ kahjuks liiga selgelt reaalsusesse: ookeanidesse satub keskmiselt nõnda palju prügi nagu igas minutis kallutaks üks prügiauto oma lasti vette. 24 h jooksul teeb see 1440 kastitäit, aastas 525 600, mis võrdub 8 miljoni tonniga! Süsteemi muutmata tõuseb kirjeldatud prügi mass kümne aasta pärast kahekordseks, kolmekümne aasta pärast neljakordseks.
Liiga kaua on priiskav tarbijaühiskond kestnud. On aeg mõelda sellele, et maailm, kus elame ei ole esivanemate pärand, vaid laenatud meie laste käest. Peast tuleb välja visata mõtted, et „ah, mis mina ikka siin üksi üritan…“. Kalavõrkudest botased, prillid või rulad eeldavad muidugi suuremat ettevõtlikkust. Alustada võib pakendiprügi sorteerimisest. See väike kodustehtav maailmaparandusoperatsioon on abiks kahel moel. Esiteks välistame nõnda selle, et taaskasutatav materjal muutub prügiks ja kuhjub prügilatesse, kust see tuulega loodusesse kandub. Teiseks viime juba loodud materjali uuesti ringlusesse, vähendades nõnda uue materjali sünteesimisvajadust. Tundub vägagi loogiline tegevus. Miks seda siis nii vähesed teevad? Kas tõesti on vaja tegutsema hakkamiseks oodata riigipoolset trahvipoliitikat?
Toon siinkohal välja Väätsa prügila lehelt leitava juhendi, missugust pakendiprügi spetsiaalsetesse kollastesse prügikonteinerisse visata võib:
- ühekordselt kasutatavad klaaspudelid, klaasist konservpurgid, joogiklaasid;
- pruun, roheline ja muu värviline ja värvitu klaastaara;
- konservikarbid-, purgid, metallist joogipurgid, pudelite ja purkide metallist kaaned;
- plastjoogipudelid, plastkanistrid, kilekotid, piimatoodete ja margariinikarbid;
- kehahooldus- ja pesuvahendite pudelid, toiduainete plastikpudelid (nt ketšupi-, majoneesipudelid);
- plastpakkekarbid, pakkekiled, polüstüreenist pakkekarbid ja -alused;
- tühjad ja puhtad tetrapakendid (näiteks veini-, piima-, jogurti- ja mahlapakendid).
[1] „Robinson Crusoe“ (1719), Daniel Defoe romaan.
[2] „Sinine laguun“ (1908), Henry De Vere Stacpoole romaan.
[3] „Kaldale uhutud“ (2000), režissöör Robert Zemeckisa.
[4] Young, Ed. “A Remote Paradise Island Is Now a Plastic Junkyard. Henderson Island is isolated and uninhabited—but its beaches are still covered in garbage.” – The Atlantic, 15. 05.17. https://www.theatlantic.com/science/archive/2017/05/a-remote-paradise-island-is-now-a-plastic-junkyard/526743/, vaadatud 12.02.18.
[5] Young…
[6] Inglise meresõitja Ellen MacArthuri prognoos, https://www.theguardian.com/business/2016/jan/19/more-plastic-than-fish-in-the-sea-by-2050-warns-ellen-macarthur
Kasutatud allikad ja lugemissoovitused:
Young, Ed. “A Remote Paradise Island Is Now a Plastic Junkyard. Henderson Island is isolated and uninhabited — but its beaches are still covered in garbage.” – The Atlantic, 15. 05.17. https://www.theatlantic.com/science/archive/2017/05/a-remote-paradise-island-is-now-a-plastic-junkyard/526743/, vaadatud 12.02.18.
http://petco.co.za/bright-green-desks-brighter-future/
http://www.plastics-themag.com/eco-plastics/plastic-waste-desperately-seeking-solutions
http://www.prygila.ee/teenused/sinisekollase-konteineri-teenus/
https://inhabitat.com/bureo-launches-the-worlds-first-skateboard-made-from-recycled-fishing-nets/
https://plastrex.eu/et/tooted/
https://www.bioneer.ee/ecoalf-mood-kalav%C3%B5rkudest
https://www.postimees.ee/1082270/maos-sulavad-vanad-jogurtitopsid-terrassilaudadeks
https://www.theguardian.com/business/2016/jan/19/more-plastic-than-fish-in-the-sea-by-2050-warns-ellen-macarthur
