Tekst ja fotod: Ülle Jukk, kunstiajaloolasest muinsuskaitsja ning toidublogija

Aias toimetajana tean, et umbrohi on ihaldusväärne ainult kord aastas – varakevadel, kui ta oma nina mulla seest välja pistab. Ülejäänud aja ehk suurest kevadest kuni hilissügiseni on sellest rohelisest rohkem kulu kui tulu. Kui just terve aed ei kujuta endast hiiglaslikku permakultuuripõldu, aga niikaugele pole vähemalt mina veel jõudnud.

Niisiis varakevadised esimesed rohelised lehed. Tänavune pehme talv soosis seda, et sügisel hoo sisse saanud taimed jätkasid pärast lume kadumist reipalt oma edenemist. Kui möödunud aastal sai naadipirukat ja karulaugupestot valmistada sügavas mais, siis nüüd korjasin esimesi nõgeselehti juba märtsi lõpus. Nõges, naat, karulauk ja hapuoblikas kuuluvad kindlasti enamlevinud umbrohtude hulka. Vähem teatakse, et põldosja tillukesi võrseid võib toiduks kasutada või põdrakanepi varased varred asendavad edukalt sparglit.

Iseenesest on see huvitav, kuidas just viimastel aastatel on söögitegemishuvilisi kevadel tabanud tohutu umbrohuhullus. Naadid pirukasse või pestosse, nõgesed supi jaoks, nurmenukulehed salatisse, hapuoblikas mahlaks, kuusevõrsed siirupiks. Seda loetelu saaks üsna tublisti jätkata. Kui nii võib öelda, siis on see moodsa, kergelt urbaniseerunud inimese tunnus. Päevad läbi klaasi, betooni ja kipsplaadi vahel viivad paratamatult selleni, et tahaks hingata puhast õhku, tunda mulla lõhna, linnulaulust ja konnade krooksumisest rääkimata. Niisiis täidabki umbrohi selle tühimiku, mis kusagil meie hinge tagumises sopis täitmist vajab.

Kusjuures see pole alati niimoodi olnud. Talupoja jaoks tähendasid looduslikud toidutaimed ühest küljest ravimtaimi, teisalt aga looduselt saadud abi, kui toidulaud kippus kasinaks jääma. Sobivate taimede valiku määras kas intuitsioon või põlvest põlve edasi antud kogemused ja tarkused. Viimaste sajandite jooksul on selles valdkonnas välja antud kaks raamatut: E. W. Drümpelmanni „Flora Livonica“ 1809. a Riias ja R. Kalle ning R. Sõukandi „Eesti looduslikud toidutaimed“ 2013. a Tallinnas. Vahepeal umbrohtude söömisest vähemalt kõva häälega ja kirjasõnas ei räägita. Ei sünni! Talupojal, kellest sai sammhaaval peremees ja kes siis selle privileegi ootamatult kaotas, ei sobinud ometi nii madalale laskuda. Veel nüüdki ütlevad vanemad inimesed, et kas tõesti pole muud enam süüa, et peab naadipirukat küpsetama. Lapates vanu eestikeelseid kokaraamatuid, kohtab üksnes nõgesesuppi, mõne sõnaga soovitatakse supis kasutada ka hapuoblikat. Edasi tuleb juba spinat ja muu „kultuursem“ kraam.

Noored nõgesed, aprill 2014.

Nõgesesupi fenomen ei seisne ilmselt selle harukordsuses ega tohutus kulinaarses huvis nõgese kui taime vastu, vaid selle toidu järjepidevuses. Nimelt võib eestikeelse toidukirjanduse kohta öelda, et kui mingi retsept sattus 19. saj baltisaksa kokaraamatuisse, siis üsna kindlalt võime seda kas otse või mugandustega kohata vaata et tänapäevani. Nii et needsamad umbrohutoidud, mida esineb näiteks soome-ugri rahvaste juures, jõuavad baltisaksa kultuuriruumis väärtustamise kaudu uuele ringile.

Baltisakslase Lyda (Liida) Pancki roheline supp nõgestega vene moodi on näiteks üks selliseid, mis sobib nii 19. sajandisse, kui 1864. a ilmus tema varasema saksakeelse kokaraamatu eestikeelne versioon „Kasulinne Kögi- ja majapiddamisseramat“ kui ka 21. sajandisse. Proua Panck on oma retseptis ka koguseid maininud, kuid sellise supi puhul võiks lähtuda pigem sisetundest ja silmamõõdust, kui mõõta välja umbes 0,9 liitrit hakitud nõgeseid.

Kokaraamatud.

Roheline supp nõgestega vene moodi
noori nõgeseid
head rammusat puljongit
küpsetatud vorstikesi või keedetud veiseliha
keedetud mune
värsket hapukoort

Valage noored nõgesed üle algul keeva, seejärel külma veega, hakkige peenemaks. Laske puljong keema, lisage nõgesed ja keetke umbes minut. Liiga kaua keetes läheb umbrohi mõruks.
Praadige vorstikesed või lõigake eelnevalt keedetud liha sobiva suurusega tükkideks. Keetke munad kas tavaliselt koos koorega või nagu Lyda Panck soovitab – kooreta.
Serveerimiseks tõstke taldrikusse nõgestega leent, sättige supisse vorstitükke ja munasektoreid või taldriku keskele kooreta keedetud muna. Hapukoort võite segada supi hulka või lasta igaühel oma äranägemise järgi lisada.
Lyda Panck soovitab supi kõrvale pakkuda kohupiimatäidisega saiu – vatruškasid.

Roheline supp nõgestega vene moodi