Armastus? See on ilmselt imeline!

Isabel Jezierska, festivali külastaja

Mõtteid Alina Cyraneki filmist “Kuhjaga armastust”

Otsime armastust. Tundub ilmselge. Kuid millist armastust otsime? Vastust sellele ei tundu sugugi nii ilmne. Armastus on tunne – midagi mittemateriaalset. Kuid sõnadega ainestame selle tunde. Idealiseerime, loome ootusi, lootusi.

Kaader filmist

Lahustusin kui soolatera
Sinu selginud rahu meres.
Miskit ei jäänud – ei usku,
ei kindlust ega ka kahtlust.
Minu südames sündis täht
ja sulasid seitse taevast…

                              Rumi

Kirjeldamaks armastust, on vaja luule appi võtta. Kuidas teisiti.

Kuid kas võin armastusest üldse kõnelda, kui ma ei tea, kas olen ise kedagi tõeliselt armastanud. Samas ka Esther, Anneliese ja Ruth, kes olid nii kaheksakümne-üheksakümneaastased, ei olnud kindlad, kas nad on kunagi kedagi tõeliselt armastanud, ja veel vähem, kas neid on armastatud. Ja ometi rääkisid nad armastusest. „Armastus? See on ilmselt imeline!“ „Mis on armastus? See on palju. Liiga palju.“ „Saamaks teada, kes sa oled, vajad teist poolt.“

Kurat. Kas tõesti on elu nõnda kibe? Et kolmekümne aasta jooksul ei kuule naine üle mehe huulte libisemas oma nime kolmkümmend kordagi. Ikka on ta kas naine, ema või abikaasa. Et naine ei tea, kes ta on ja abiellub mehega selleks, et saada kellekski. Jäädes aga mittemiskiks edasi. Et mees jätab naise maha, kui leiab endale noorema. Naine ei ole aga selle hetkeni muud teinud, kui lapsi kasvatanud ja maja hingestanud. Et armastuse tipphetkeks jääbki õrn musi mehega, kes langeb peagi lahingus. See ei jää vaid armastuse tipphetkeks, vaid ka elu kõrgpunktiks üleüldse.

Ei lohuta mind ka Ulla, kes pärast lahutust ja kahe teismelise üles kasvatamist leiab endale mehe, keda siiani armastab ja kellega on olnud abielus üle kahekümne viie aasta.

Kaader filmist

Olen kahekümneaastane. Olen noor. Olen tudeng. Kirjutada armastusest või armastuse ootusest või armastuse otsimisest või armastuse olemusest on  piinlik, ehk labanegi. Ma ei oska rääkida sellest niivõrd ausalt, kui seda tegid eakad elunäinud naised. Ka minu vanaema oleks võinud olla üks nende seast. Kuid tema elas metsas, vaatas tihti telenovela’sid ja ootas igal õhtul uut osa, lootes, et armastajad saavad lõpuks koos olla ja elada kaua ning õnnelikult elu lõpuni. Ausalt öeldes ma ei teagi, kas sarjad lõppesid hästi. Aga igal juhul ühel hetkel loobus vanaema nende vaatamisest.

Neid naisi ühendas sõda, mis mõjutas nende noorust, ja aeg, mis kujundas nende inimlikkust ja naiselikkust. Ootused naistele seadsid neile suunad ja piirangud eluks. Nad ei olnud õnnelikud. Mina olen sootuks erinev. Naine nagu nemadki, kuid ometi palju vabam. Ma julgen öelda „Olen Isabel“, tahan olla mina ise, mitte lihtsalt keegi teine või kellegi teine, tahan olla iseseisev. Ja kõigele vaatamata – tunnen hirmu nagu nemadki ja kardan, et pean kord kahetsema sedasama, mida nemad kahetsevad nüüd.

Film “Kuhjaga armastust” linastus Maailmafilmi festivalil teisipäeval, 21. märtsil

Festivali kava ja filmiinfo kodulehel: www.worldfilm.ee

Leave a Reply