Muinastalv. Mälestused tuhande aasta tagusest pakasest, lumest ja suitsust

Anti Lillak, ERMi muuseumiõpetaja, arheoloog

Üks võimalus vanaaegset elu paremini mõista on asetada ennast muistse inimese olukorda, tehes tema töid ja toimetusi. Taolist uurimisviisi nimetatakse eksperimentaalarheoloogiaks. Täpselt viis aastat tagasi toimus Võrumaal Rõuges nädal aega kestnud eksperiment, mille käigus viis noort inimest, sealhulgas mina, elasid nädal aega äsjavalminud rauaaegse elamu koopias. Saime teada, kuidas autentsete tööriistade ja -võtetega püsti raiutud muinastare pakasega sooja peab, samas aga õppisime jooksvalt vana aja talvisest argielust palju väärtuslikku. Ent kõigest kohe lähemalt!

2012. aasta muinastalv. Taamal kõrgub Rõuge linnuse kaitsevall. Foto Viire Kobrusepp

Viimastel aastatel on meie talved olnud üsna häbelikud. Kõvemat sorti pakane paugub tavaliselt vaid mõne päeva või heal juhul paar nädalat ning ülejäänud aeg möödub kaheldava väärtusega suusailma tähe all. Samas on meie rahvuslikku ühismällu sööbinud lood vanaaegsetest eriti külmadest ja lumerohketest talvedest, mille alusel me kõikide talvede häädust hindame. Tõepoolest, lähiminevik on näinud kõledaid aastaid. Ühte tuntuimat, 14.–19. sajandini võimutsenud jahedat perioodi kutsutakse lausa väikeseks jääajaks. Keskmine temperatuur oli Euroopas umbes kaks kraadi madalam kui viimase 100 aasta jooksul. Talvepakane ja jääkate püsisid kaua, öökülmad võisid aga tabada maad ka südasuvel, kahjustades viljasaaki, mis omakorda tõi kaasa tõsiseid näljahädasid.

Enne väikest jääaega olid olud vähemalt Euroopas see-eest märksa mõnusamad. 9.–13. sajandini valitsevat sooja perioodi nimetavad teadlased keskaegseks kliimaoptimumiks, mil keskmine temperatuur oli sellele järgnenud väikesest jääajast kuni üks-kaks kraadi kõrgem (Michael E Mann „Medieval Climatic Optimum“, The Earth System: physical and chemical dimensions of global environmental change, vol. 1, 2002). Eesti ajalooperiodiseeringus vastab see periood laias laastus nooremale rauaajale, mis omakorda jaguneb viikingiajaks (9.–11. sajand) ning hilisrauaajaks (11.–12./13. sajand). Talved olid üldiselt võrdlemisi mahedad. Soodsad kliimatingimused tagasid suhteliselt hea viljasaagi, korralik toidulaud aga kajastus omakorda inimeste keskmise kehapikkuse kasvus.

Siinjuures ongi aeg kohtuda ühe kliimaoptimumi tunnistajaga – Rõuge linnamäega. ERMi „Kohtumiste“ näitusel vitriini ja puutelauaga esindatud Rõuge oli viikingiajal (9.–11. sajandil) tegelikult vaid üks paljudest omasugustest linnustest Põhja-Euroopas. Aastatel 1951–1955 toimusid siin väljakaevamised, mille käigus saadud arvukad leiud annavad mitmekesise pildi tuhatkonna aasta tagusest eluolust. Näeme märke omaaegsest toidulauast, mitmetest käsitööliikidest, kauplemisest lähemate ja kaugemate maadega, nii sõbralikest kui ka vahel teravatest suhetest naabritega ning veel paljudest teemadest (näiteks viikingiaegsetest toitudest võib lähemalt lugeda siit: http://blog.erm.ee/?p=5625).

Väljakaevamised Rõuge linnamäel 1950. aastatel. Foto TLÜ Arheoloogiaarhiiv, AI 1:81:11:81

Rõuge linnamägi 2012. aasta talvel. Näha on kaitsevall ja selle ees olev madalam vallikraav. Foto Viire Kobrusepp

Arheoloog Viire Kobrusepa (Pajuste) mõtteis oli juba pikka aega idanenud soov ehitada Eestis üks tõetruu muinastalu, kus oleks võimalik autentses keskkonnas ise vanaaegseid töövõtteid ja eluolu järele proovida. Valik langes noorema rauaaja ehituskunsti katsetamisele, mõnes küsimuses pakkusid lisatarkust ka näited hilisemast ajast. Nõnda asus Viire 2010. aastal koos kamba vabatahtlikega Rõuges oma unistust teoks tegema ning järgmise aasta suveks oli esimene hoone – elumaja – püsti (vt http://muinasmaja.edicypages.com). Muide, selle 15 korda vähendatud koopia on ka üks viiest ERMi tegelussaali kapis peituvast eri ajastute eluasemete maketist.

Elusuurune muinasmaja Rõuges… Foto Viire Kobrusepp

…ning selle 15-kordselt vähendatud koopia ERMi tegelussaalis. Foto Anti Lillak

Maja nägi väga kena välja, kuid pelgalt ilust ei piisanud – oli vaja ka selgeks teha, et see ikka elamiseks kõlbab. Sestap ajas Viire kokku viiest noorest arheoloogiatudengist koosneva testgrupi, kes olid pahaaimamatult, kuid entusiastlikult valmis 2012. aasta talvel ühe nädala tares elama. Lisaks mulle osalesid katses Kristiina Paavel, Robert Rootslane, Kristin Otti ning Maarja Lainevoog. Selleks et tunne oleks võimalikult ehtne, kandsime kogu eksperimendi ajal muinasaegse tegumoega rõivaid.

Meie päevad möödusid peaasjalikult toas korstnata kerisahju küttes ja õues mitmeid tegevusi otsides. Esialgu kogusime innukalt võsast jalalt kuivanud puid ja tuulemurdu küttematerjaliks. Ehkki muinasrahvas oleks suurema jao vajaminevaist küttepuudest ilmselt juba aegsasti valmis varunud, eeldasime me, et niikuinii pole meil seal suurt midagi muud teha. Pikalt lumes vedelenud puud olid ahjus üpris tõrksad – nad visisesid ja ajasid palju tühja tossu. Alguses olid lood suitsupiiri tekkimisega nadid, kuna raske suits vajus päris põranda ligidale. Järgnevate päevade jooksul muutus õhk toas kuivemaks ning suitsupiir tõusis järk-järgult, jäädes viimaks põrandast umbes 1,2 meetri kõrgusele. Kasuks tulid ka heade inimeste annetatud kuivad halud, mis meie kütmisvaeva tublisti vähendasid.

Ahju kütmine oli töö, millest polnud võimalik kõrvale viilida. Foto Viire Kobrusepp

Mõista-mõista, mis see on – „Must siga, musta harjasse, egäst harjassest hengäs” (Võnnu)? Lae all hõljub tihe suitsupilv.  Foto Viire Kobrusepp

Pakane hiilib hommikul tasahilju avatud uksest sisse. Foto Viire Kobrusepp

Ahju kütmine võttis kokku umbes kaheksa tundi, kogu selle aja jooksul oli uks lahti. Kui hõõguvat sütt oli juba tekkinud piisavalt palju, tuulutasime suitsu välja nii uksest kui ka kahest väikesest seinas olevast räpnaaugust (aknaid tarel ju polnud) ning sulgesime seejärel ukse. Ilma kütmata ka ei saanud, kuna õues varieerus temperatuur 10 ja 30 miinuskraadi vahel. Lõuna ajal tegime mõnikord süüa maja ees lõkkel, mille kohale asetasime sepa tehtud rauast kolmjalal rippuva paja. Selles keetsime näiteks kapsa, porgandi, läätse ja sibulaga suppi või praadisime resti peal liha. Toiduvalmistamiseks ja söömiseks oli Viire meid varustanud ka viikingiaegsete savi- ja puunõude koopiatega.

Supipada lõkkel. Foto Viire Kobrusepp

Valik igapäevaselt kasutatud toidunõusid. Foto Viire Kobrusepp

Tarre kolisime tavaliselt juba enne kogu suitsu väljalaskmist – ennast madalale hoides ei teinud see silmadele ja kopsudele nii hirmsat kahju. Eks tossu sees elamine oleks kindlasti pikapeale hakanud tervisele mõjuma. Õhtul, kui ahi oli erepunaselt hõõguvaid süsi täis saanud, panime ahju ette kaevatud leeauku kausi ubade või mõne muu toiduga ning tõmbasime tokiga söetükke ümber selle, et toit soojaks saaks. Leeaugus küpsetasime ka süte sees naereid, ahju kohale riputatud kotis aga suitsutasime liha. Menüüsse kuulusid muu hulgas veel kala (kingitud suitsulatika suhu ei vaadata!) ja meega taimetee.

Seinale riputatud särjed olid otsekui looduslikus külmkapis. Foto Viire Kobrusepp

Enamasti istusime või kükitasime siis õhtuti ahju ees kõvakstambitud savipõrandal. Pimedust peletasid lisaks ahjusütele omavalmistatud vahaküünlad. Proovisime ka peerge põletada, kuid need ei pakkunud siiski loodetud valgust. Ennevanasti pajatati sooja õhkava ahjusuu ees üksteisele lugusid ja ning nokitseti lihtsamat käsitööd teha. Taoliste tööde hulka kuuluvad näiteks ketramine ning puu, luu ja sarve voolimine, millest on rohkelt jälgi leitud ka Rõuge muinaslinnuse ja -asula kultuurikihist. Vilunud tegijad said sellega hakkama ka hämaras – kompimismeel on siin kohati nägemisest olulisemgi. Talveöö oli pikk, aega jätkus. Nüüd siis vist mõistame ka, miks vanad regilaulud teinekord nii pikad olid…

Näputöö suitsu sees. Foto Viire Kobrusepp

Kivist, savist ja luust valmistatud värtnakedrad Rõuge linnamäelt. Foto Viire Kobrusepp

Ka tagasihoidlikes elutingimustes suutsid muinasinimesed valmistada imeliselt kauneid esemeid. Sarvest nikerdatud kammripats kujutab nähtavasti mao kehaga veelinde. Ese Rõuge linnamäelt. Foto Viire Kobrusepp

Päevase eluviisiga olenditena oleme harjunud öösiti magama, sestap tuleb pimedas uni kergemini. Nõnda põõnasime heintega kaetud lavatsil villatekkide ja lambanahkade vahel igal järgneval ööl veidi kauem – meid oli justkui tabanud mingi kerge talveuni. Pole siis imestada, et isegi praegusel elektrivalgel 21. sajandil tunneme end talvisel ajal tihti uimasena. Küllap ei ajanud muinasinimesedki looduse diktaadile sõrgu vastu, vaid püsisid talvepimeduses rohkem toas, tehes tasa suviste kibekiirete tööde tõttu loovutatud uneaja. Sarnast asja pani tähele 19. sajandi alguspoolel eestlaste kombeid ja haigusi uurinud teadlane Karl Ernst von Baer, kes kirjutas: „Kui talve alguseks on vili pekstud, siis teeb eestlane endale head äraolemist. Nagu koopaoravad veedavad nad suure osa päevast onni pimeduses magamisega…“ (Karl Ernst von Baer „Eestlaste endeemilistest haigustest“, Loomingu raamatukogu, 33, 1976, lk 33).

Nagu koopaoravad talveunes. Foto Viire Kobrusepp

Kuidas olid sellistes lihtsates oludes lood pesemisega? Pidev ninapidi tules ja suitsus viibimine tegi näo kiiresti kriimuks, aga Ööbikuoru oja jääkülma veega ei tekkinud meil just kuigi usalduslikku suhet. Pigem arenes mõttes plaan lükata pesemist edasi määramatusse tulevikku, soovitavalt kevadesse. Muidugi oli räpane olla ikkagi ebamugav ning eks me kõik unistasime eksperimendi lõpust, et muinastaak oma õlult heita, end sooja veega puhtaks küürida ning vabatahtlikult taas kõigi nüüdisaegsete mugavuste ohvriks langeda.

Ahjutagune muinaselanik hakkab tasapisi juba kerisekividega ühte tooni minema. Foto Viire Kobrusepp

Hammaste puhastamine söetükiga. Laetala peal paistab kraadiklaas, mille näidud korrapäraselt kirja panime. Foto Viire Kobrusepp

Nõude pesemiseks sobis aga hästi kuiv lumi. Foto Viire Kobrusepp

Ennevanasti suhtuti puhtusesse teisiti – tänapäevaste arusaamade kohaselt oldi ikka üsna kasimatud –, ent tasub silmas pidada, et  puhtus on väga konkreetsest kultuurikontekstist sõltuv mõiste. Kuigi arheoloogilistel kaevamistel on saunakerise jäänuseid maja ahjudest keeruline eristada, tundub siiski usutav, et juba muinasajal osati saunaskäimist hinnata (eriti arvestades, kui olulised on läbi aegade olnud saunakombed nii eestlaste kui meie naaber- ja sugulasrahvaste seas). Kuna elumajas on pesemine tülikas – ehkki tänu kerisahjule tehniliselt võimalik –, tundub usutav, et juba muiste olid olemas eraldi saunad, kus võeti leili, viheldi ja pesti, kuid toimetati ka mitmesuguseid maagilisi toiminguid.

Kahe kõrvutise kolde jäänused Rõuge linnamäe väljakaevamistel. Foto TLÜ Arheoloogiaarhiiv, AI 1:81:11:76

Käimlaks kasutasime välja, maja tagumise nurga juurde lattidest ja pilliroost püstitatud varjualust, milles oli vana plekkpang. Korralikud välikäimlad ilmusid meie külapilti tegelikult alles sadakond aastat tagasi ning enne seda käidi asjal maja taga, põlluservas või laudas (Heiki Pärdi „Loomulike vajaduste“ rahuldamise viisid Eestis 20. sajandi algupoolel“, Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, XLVI, 2002).

Majanurka okstest ja pilliroost ehitatud onn oli tegelikult mõeldud käimlaks. Foto Viire Kobrusepp

Ehkki eluviisi poolest võib kirjeldatud eksperimendi taoline kogemus olla teatud piirini päris sarnane nii-öelda päris muinasinimese eluga, on tunnetuslik vahe siiski suur. Meie suhtusime kogetusse ikkagi oma tänapäevasest mõttemaailmast lähtudes. Meie igapäevaelu möödub hoopis teistsuguses keskkonnas; me võisime ka selle ühe nädala jooksul salaja unistada oma harjumuspärastest mugavustest, kuhu peagi naaseme. Muistne inimene ootas kannatlikult kevadet, seni aga jälgis tähelepanelikult looduse märke, mis soojemaid aegu ette ennustasid. Samas ta ei nurisenud, kuna oli juba maast madalast harjunud oludega, milles elas, ega osanud enda jaoks ilmselt teistsugust elu ettegi kujutada.

Viimane hommik muinasmajas. Kõik on endiselt elus. Foto Viire Kobrusepp

Leave a Reply