Bruno Vesterberg ja suveniirlamp „Vana Toomas“

Heli Laanekask

Minu isa Bruno Vesterberg (1928–1995) on pärit Tallinnast, Nõmmelt. Musikaalne ja kunstiandeline poiss õppis Nõmme algkoolis ja progümnaasiumis ning Tallinna 10. keskkoolis (endine ja praegune Nõmme gümnaasium). Esimene sissekanne tööraamatus on 1948. aasta 1. septembrist, kui ta on tööle võetud mehaanikatööstusesse „Helios“ õpilasena. Edasi töötas ta samas lukksepana, 1950. aastast aga oli Nõukogude armees, esialgu Tallinnas ja Leningradis ajateenijana-kursandina, seejärel leitnandina ja vanemleitnandina Jõhvis ja Viljandis. Demobiliseerimise järel 1958 leidis ta töökoha oma unistuste õppeasutusse, tollasesse Eesti NSV Riiklikusse Kunstiinstituuti Tallinnas. Lisaks laborandiametile osales ta ka sealsetel ettevalmistuskursustel. Kunstiharidust saama pääses isa (meid, lapsi oli tolleks ajaks juba kolm) suhteliselt hilja, üle 30-aastasena: 1960–1966 õppis ta ERKIs metallehistööd. Kiitusega diplomil seisab kutsenimetusena „tarbekunstnik“.

Ka pärast stuudiumit jäi põhitöökohaks kunstiinstituut (nüüdne Eesti Kunstiakadeemia): õpinguteaegsest laborandist sai õppejõud. 1966–1989 töötas Vesterberg kunstiinstituudis õpetajana, vanemõpetajana ja dotsendina, õpetades joonistamist ja kompositsiooni peamiselt tööstuskunstikateedri tudengitele. Pensioniea saabudes jäi ta tööle samasse kateedrisse õppealameistrina (kuni aastani 1994).

Vesterberg oli ka tegevkunstnik: ta sepistas ehteid, kohrutas seinaplaate, joonistas, tegi akvarelle. Oma tõeliseks kutsumuseks pidas ta harva viljeldavat metallikunsti liiki, emailmaali. Just emailmaalidega esines ta Eesti tarbekunsti ülevaatenäitustel ja ka ta kolm personaalnäitust (1972, 1977, 1984, kõik Tallinnas) esitasid seinaplaate selles kapriisses ja nõudlikus tehnikas.

Võitlus Kiljava nõmmel. Emailmaal. 1974. (Kivi „Seitsme venna“ ainetel.)

Härjapõlvlaste rongkäik. Emailmaal. 1982. ( Griegi lüürilise süidi ainetel.)     

Teejoojad. Emailmaal. 1974.

Eelnevalt töödeldud metalli pinnale (Vesterberg kasutas tavaliselt vaske) kantakse pulbriks hõõrutud soovitud värvi emailkivi. Valmimiseks kuumutatakse tööd kõrgel temperatuuril spetsiaalses ahjus. Aastatel 1969–1994 on selliseid teoseid valminud 200 ringis. Vesterbergi mõne seinaplaadi võib ehk leida Tallinna ja Tartu muuseumide fondidest, enamik emailmaale on aga laiali mööda sugulaste ja sõprade kodusid, kuhu kunstnik neid heldekäeliselt kinkis. Oma viimastel eluaastatel müüs ta väiksemaid töid ka Tallinna kunstigaleriide kaudu.

Akvarellmaaliga tegeles Vesterberg kaua: varasemad perekonna valduses olevad akvarellid on pärit aastast 1947, viimased meile teada pildid on valminud aastal 1985. Metallseinaplaatides on valdavaks figuraalsed või abstraktsed kompositsioonid, mille loomistõuge on pärit kirjandusest, rahvaluulest või muusikast, harvem loodusest. Akvarellmaal aga kajastab retki koduümbruses (Nõmmel, Lasnamäel, Tallinna vanalinnas) või kaugemal (Irus, Vääna-Jõesuus, Kihnus, Vormsil, Tartus, Pühajärvel, Haapsalus jm).

Talud Pühajärve ääres. Akvarell. 1967.

Kolm Õde ja Oleviste. Akvarell. 1966.

Sageli valmisid akvarellid kunstiinstituudi tudengite suvise välipraktika juhendamise kõrvalt. Vesterberg on meister nägema ja edasi andma loodus- ja arhitektuurimotiive, intensiivseid värvielamusi ning maastikus ja värvides peegelduvaid meeleolusid. Ise ta oma akvarelle kuigivõrd ei manifesteerinud. Teadaolevalt vaid korra (1967) rippus ta akvarellmaastik Tallinnas kujutava kunsti ülevaatenäitusel; oma tööde loeteludes, mida kunstiinstituudis töötamise ajal tuli mitmel puhul esitada, ta oma akvarelle ei maini. Vaid lähem perekonna- ja sõpradering teadis neist, sest neidki saadi lihtsalt kingituseks. Pärast isa surma leidsime tema Tallinna ateljeest üle 150 akvarellmaali. Väike valik neist oli näha Tartus Tampere Majas korraldatud näitusel aastal 2000.

Aastatel 1965–1970 töötas Vesterberg kohakaasluse alusel Tallinna plastmasstoodete katsetehase Estoplast valgustitsehhis. Sellesse tehasesse sattus ta esialgu praktikandina, kunstiinstituudi tudengitele ette nähtud tootmispraktika käigus. Estoplasti perioodil kavandas Vesterberg üle 130 erineva lae-, laua- ja seinavalgusti, neist ligi pooled olid väike- või koguni masstootmises. Valgustite eest sai ta autoritunnistusi ja auhindu tööstuskunstimessidelt, tema valgusteid võis tõenäoliselt leida paljudest Eesti kodudest.

ERM 717:58

Seletamatutel põhjustel võitis tarbija erilise poolehoiu ebafunktsionaalne ja kitšimaiguline suveniirlaualamp „Vana Toomas“, mis oli valminud tudengi praktikatööna aastal 1965. Lambi publikumenusse ning pikka tootmises püsimisse suhtus Vesterberg ise nõutu õlakehitusega; mingeid hüvesid müügieduga ei kaasnenud. Nüüdseks on „Vana Tooma“ lambist saanud üks ajastu sümboleid.

Leheküljed Bruno Vesterbergi kaustikust, kuhu ta on registreerinud oma loomingut. 1968. aastal valminud valgustid nr 23 ja 26–29 on väljas olnud Londoni disainimessil 1968, valgustit nr 30 on eksponeeritud mööblinäitusel Tallinnas 1969.

Lambi „Vana Toomas“ kohta välja antud autoritunnistus ehk NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Leiutiste ja Avastuste Komitee tunnistus nr 7 tööstusnäidise „Olmevalgusti“ kohta. Vastavalt avaldusele nr 23 (28. augustist 1965) on tunnistus välja antud Moskvas 28. oktoobril 1966.

Tööstusnäidise „Olmevalgusti“ pilt sama tunnistuse teisel lehel.

Leave a Reply