Keelepuu varjus

Kristi Salve, folklorist

Keelepuust ei saa kuidagi mööda, kui kõnelda ERMi näitusest „Uurali kaja“. Eks oli ka soome-ugri ja uurali keelesuguluse avastamine ja uurimine aluseks nende rahvaste laiemale uurimisele. Kui jätta kõrvale teaduslik uralistika selle alusepanijate ja arendajaga, siis tuleb märkida, et keelesuguluse avastamist ja tõestamist tuleb ette ka tänapäeval – muidugi mitteakadeemiliselt. Minul on vepslastega palju olnud juhust läbi käia sõnavõrdlusi, nagu Miid’en karte on l’ehm, a kut tiid’en karte?”, „meie moodi, meie keeles on…, aga kuidas teie…“- „Lehm”. Ja edasi: lambaz – lammas, hebo, hobu(ne); liib – leib (küll  vene laen, aga mis sellest, ikka ühine). Tunnistatakse, et eesti keel on vepsa keelega väga sarnane, arusaamist takistavat ainult see, et eestlased kõnelevat paksus ehk kiiresti. Muidugi tekitab nõutust, kui eesti sõna on täiesti teistsugune, aga siingi on leiutatud toredaid rahvalikke etümoloogiaid.  Saun on vepsa keeles kilbet. Üks leidlik Vilhala külastu naine mõtles ja ütles siis: Miid’en karte on külbet – sigau külptas, a tiid’en karte saun, – sigaupei savu l’ähteb, „Meie keeli on külbet – seal kümmeldakse, aga teie keeli saun – sealt tuleb suits.“

ak0066Foto: Arp Karm.

Meenub ka kord hõimupäevadel esinenud ersa ansambel. Kuni esinejad ootasid laste kogunemist, kirjutas üks tore mees kriidiga tahvlile arvud ühest kümneni numbritega ja ersa keeles. Nii oli palju tõhusam kohe selgitada, et ersa keel on meie keele sugulane!

Kord näitust külastades märkasin keelepuu juures tegutsevaid varateismelisi tüdrukuid. Sõna, mida nad jälgisid, oli kuusk, aga teiste läänemeresoome keelteni jõudnuna ennustasid nad juba, et see peab olema arvsõna kuus. Kuusk tekitas neis väikese segaduse. „Mis? Ah…” Tundsin tahtmist öelda, et neil oli õiguski omamoodi arvata, sest soome keeles ongi need sõnad homonüümid ja et k on eesti kirjakeeles ja paljudes murretes lõppu tulnud sõna kask  mõjul.

Aga keelepuu kõigi oma harudega on veel lihtne, kui võrrelda seda kultuuride metsadega. Kas seal kasvavad puhtalt kuused või männid või emmad-kummad läbisegi teiste puudega? Mis kasvab allpool – põõsastest kuni samblani? Milline on aluspinnas: kas kuiv või niiske, kas viljakas või liivane? Üks vepsa teadja ütles mulle kord: „Võib-olla on puud samuti inimesed.”  Kui puud oleksid inimesed, siis küsime, kuidas nad said oma igapäevase leiva, liha, kala. Küsiksime, mis neil seljas oli, kuidas nad tööd tegid ja kuidas pühi pidasid. Mida nad laulsid, mida jutustasid, millised olid nende tantsud.

aa0018Foto: Anu Ansu.

Eks näitus „Uurali kaja“ olegi mõeldud kõigile neile ja veel paljudele muudele küsimustele vähemalt osutamiseks ja ehk ka üpris napi vastuse andmiseks. Ega vaataja tarvitse tegija taotlustest alati arugi saada, aga igal juhul ei satu me kõigepealt mõne keeleliselt ja ruumiliselt lähema rahva, vaid komide juurde. Sellest pole aga midagi, sest komi tares tervitab meid põhijoontes seesama ahi, mida võime kohata ka vepslaste, karjalaste jt Venemaa põhjaosa rahvaste juures. Oh, ja kui veel komi ahju pealt ka norskamist kostis, siis meenus kohe vana sõber vepsa päč. Kui hea on vihmast märjaks saanuna ja külmetanuna libuda päčile , „ronida ahju peale“, seal kuivada; tunda, kuidas soe kontidesse valgub, ning magama jääda, jah, võib-olla ka norsata.  Usun, et mitu korda olen pääsenud haigeks jäämisest tänu päčile.

Ei saa ka unustada selles valmistatud toite. Mõnelegi neist leidus lähedasi vasteid komi tare köögilaual, kus kohtusid tänapäeva kõrgtehnoloogia ja vanapärane talupojatoit. Aga nimetan neid, mida ei pannud komi laual tähele. Ahjupiim! Tavaline piim, muidugi mitte poepiim, mis ahjus haududes saab erilise maitse ja peale kuldpruuni koore: võrratu niisama kuumalt lusikaga helpida või tee peale panna. Seesama pruun koorik ilmestab ka kõiki ahjus valmistatud putrusid. Mmmm… Edasi munanič , munaroog.

aa0050Foto: Anu Ansu.

Tõesti, kui ma oleksin Pavlovi koer, siis niriseks viimaste ridade kirjutamise ajal katseklaasi juba rohkesti sülge, niivõrd võib maitseelamuste meenutamine mõjuda!

Aga ekspositsiooniga edasi minnes jõuame teise permi rahva, udmurtide juurde, kelle juurest omakorda on sujuv üleminek maride juurde. Eks siin tulegi välja, et kui keelelt on udmurdid ja komid vägagi lähedased, siis mitme muu rahvakultuuri nähtuse poolest sobivad kokku just udmurdid ja marid. Eks sel ole mitmeid põhjusi: looduskeskkond, omavahelised otsekontaktid,  ühised välismõjud.

aa0063Foto: Anu Ansu.

Hiljemalt siinkohal tekib protest: kui juba ehitati nii suur muuseum, vaat et  maailmarekordiline, siis kuidas ekspositsioonile on nii vähe ruumi jagunud? Pole aega meenutada kohtumisi maride ja udmurtidega nende kodumaal, mari õhtut Joškar-Olas, võõraste vastuvõttu Baškortostani udmurtide külas, pidustusi külvitööde lõpetamise puhul, aga ka paljusid aastakümnete jooksul meil käinud ansambleid – nende napp väljapanek saab otsa. Tuleb edasi minna mordva rahvaste juurde. Ersa ja mokša laulukultuur on hämmastavalt rikas, nende rahvariiete detailidesse võib ära uppuda – ja nende keelte kõnelejate arv on suurematest soome-ugri rahvastest kõige kiiremini kahanenud. Jälle sooviks, et kõike oleks palju rohkem välja pandud, aga ees on veel läänemeresoomlased ja põhjarahvad: laplased ja obiugrilased. Teadupärast oli vanas Eesti Rahva Muuseumis Raadil üks väljapaneku naelu lapi koda kõigega, mis seal sees leida. Praegu on eksponeeritud see koda nii endise sarnasena kui võimalik. Ajaloo katkenud otste kokkusõlmimine mõjub väga tugeva märgina.

Läänemeresoomlastel ei saa ka ikka kummitava ruumipuuduse juures pikalt peatuda, aga eks oli vähemalt vepslastest juba juttu.

ak0033Foto: Arp Karm.

Ühelt poolt sai kahekordse näituse vaatamise jooksul tundma õppida mitmeid nutikaid tehnilisi lahendusi, aga kogeda ka seda, et üht-teist on selleski osas veel viimistleda.

Kindlasti pean üheks paremaks paljude rahvaste rahvajuttude põhjal tehtud animafilme, kus taustaks kõlab ka vastavas keeles jutt ise, samuti napp näide rahvamuusikast. Muusikat tahaks siiski rohkem. Iga rahva väljapanekute juures võiks ju olla kõrvaklapid ja väike järi, kus huviline saaks kuulata süvenenumalt ja pikemalt laule ja pillilugusid. Kui aga naasta filmide juurde, siis kõige rohkem meeldis Priit ja Olga Pärna film handi muinasjutu põhjal. Võib-olla pole see hinnang eriti julge ega originaalne, aga selle pildikeel lihtsalt oli nii hea. Ei tulnud ette mõnes teises filmis kohatud eklektilisust, visuaalset vaesust või – minu jaoks – maitsevääratusi. Jutt ise oli samuti hästi valitud. Ja handi filmi puhul tegi väga rõõmsaks seegi, et mõistsin oma silmadega mängivat jahimeest, kes kordas: „Sem-rem-rem-rem!” Sem  tähendab ju handi keeles  silma. Preemiapunktid endale keelepuu õppetüki eest!

Leave a Reply