Soome-ugri mimees

Art Leete, Tartu Ülikooli etnoloogia professor

Eesti Rahva Muuseumi uuel soome-ugri püsinäitusel „Uurali kaja“ on väike, ent mõnus osa pühendatud erinevate teadlaste ja kirjanike muljetele soome-ugri rahvaste sarnasustest. Nagu see mõttelugu näitab, on vähemalt alates 19. sajandist levinud veendumus, et soomeugrilased on ühte nägu, lisaks ka sõnadelt ja tegudelt samasugused. Seda põhjusmõtet polnud vaja eraldi seletadagi. Tuli lihtsalt näidata üha uusi ja uusi kokkupuutepunkte või üksteise kultuurilist jäljendamist soomeugrilaste välimuses ja tunnetes, toimingutes ja hoiakutes.

Soome-ugri mimeesi märkasid esimestena ungari ja soome teadlased, 19. sajandil ühinesid selle mõttevooga ka baltisaksa uurijad. Näiteks pani Tartu ülikooli eradotsent Alexander von Schrenk 1837. aastal Petšora jõe ääres rännates imestades tähele, et komide ja eestlaste laulud kõlavad sarnaselt. 20. sajandi alguses haaras mõte soomeugrilaste algupärasest ühtsusest ka maarahva kirjamehed oma lummusesse. Esimese eestikeelse algupärase võrdleva ülevaate sugulasrahvastest avaldas Matthias Johann Eisen 1911. aastal raamatus „Eestlaste sugu“. Eisen ennustas soomeugrilastele küll peatset kadu, kurtes, et meie sugu „sammub küll edasi, aga surm istub kukil, kui ka mitte kõigil sugurahvastel, siis suuremal osal. [—] Surm ähvardab ses mõttes suuremat jagu meie sugulasi, et nad nagu kesta peavad ajama. [—] Sedaviisi kestab olemise moondumine edasi, kuni viimne Soome aine ära sulanud. Soomest ja Ungarist on need laened võimsalt tagasi põrganud. Seal elab Soome-Ugri vaim veel edasi.“

Varsti said soome-ugri mõtted eesti intellektuaalide seas tavaliseks ja sarnasusi otsiti ja kirjeldati igal võimalusel. Eiseni sünged ennustused soomeugrilaste tumeda tuleviku osas jäävad peatselt varju, ent „laenete põrkamise“ mõte püsib ka edaspidi. Eduard Vilde avaldas näiteks 1928. aastal ajakirjas Eesti Hõim oma Ungari reisimuljed, arutledes muuseas ka selle üle, et eestlased ja ungarlased on üksteise koopiad:

„Otsides sugulusmärke ungarlase ihulisest välimusest, ta näost ja teost, seisad varsti huvitava nähu ees, et sarnasus sinuga võib täielikult puududa, või et teda on olemas üllatavalt suurel määral. Leidub indiviide mõlemast liigist ja nende vaheastmelisi teisendeid samal maa-alal, samas linnas ja samas külas. [—] Juba Budapesti vaksalis võisin konstateerida, et tõmmunahalised madjarid on helkjate, enam meiesarnaste kohta tunduvas vähemikus. Ja kui saabusin Hévizi, see on, maale, Zala maakonda – juhus tahtis, et see sündis pühapäeval, kus kuurordi kaunis pargis liikus hulgakaupa talurahvast – siis seisin äkki teise etnograafilise äärmusega vastamisi: need siin olid puhastverd põhjamaised soome-ugrilased, neid poleks eesti supelkoha pargis eesti publiku hulgas keegi võõrastena ära tunnud. Mitte üksnes kehaehituses ja näojoontes, vaid isegi rõivastuses – eriti, mis puutub naistesse – sarnanesid nad üllatavalt m e i e maainimestega.“

SUK_36_400Sölkupi mehed ja poisid. Naunaki küla Vasjugani jõel. Foto Uuno Taavi Sirelius 1898. Soome Muuseumiamet, SUK 36:400.

SUK_36_401Sölkupi mehed ja poisid külgvaates. Naunaki küla Vasjugani jõel. Foto Uuno Taavi Sirelius 1898. Soome Muuseumiamet, SUK 36:401.

Tollal tundsid paljud soome-ugri huvilised, nende seas ka teadlased, soomeugrilaste kultuuri üksteiselt vastukajamist loomulikuna. Kultuur kui kõikehõlmav stiihia oli nagu looduse element, olles seega kehastatud ka inimeste väljanägemisse. Samuti põhines selline mõistmine eeldusel, et need rahvaste loomulikud omadused on ilma suurema vaevata, justkui möödaminnes sõnastatavad. Hiljem pole selline lihtsa, iseenesestmõistetava selguse printsiip mõtlejaid enam rahuldanud.

Uku Masing põrgib asjahuvilistega, kes soovivad, „et nendele öeldaks otsekohe, mis on teatava rahva iseloom või selle rahva psüühika; nad tahavad koguni, et see oleks ühe lausega või terminiga öeldud“. Masing tõdeb, et kuigi soomeugrilased hindavad isiksuse eripära ja kogukondade mitmekesisust, on selle taustaks olev sarnasuse ja kooskõla tunne soomeugrilaste meelest siiski kõikehaarav, „sest mingil kombel peavad kõik nähted olema vastavad üksteisele“. Taolise ühteseotuse efekti põhjuseks on soomeugrilaste arust kõige tagapõhjal hämaralt eksisteeriv sarnasust loov alge, mida pole aga lihtne sõnastada. Selline ühtesiduv prototüüpne mõistmine pole eriti tõsikindel, ent soomeugrilastel on Masingu meelest siiski kalduvus sellisel viisil kõige omavahelist üksühest vastavust oletada.

Hasso Krull seostab soome-ugri lõputu korduse ja tagasituleku teema meie muistsete laulude ja mustrite algkujudega. Krulli käsitluses on meie ornamendid „kosmiliste sümbolite kiri“, mille tunnuseks on „lõputu, ringikujuline kordumine“, mida iseloomustab kosmilise tagasituleku tunne. Krull leiab, et selline kiri on olemuslikult sarnane vanade lauludega, mis toetuvad korduvatele poeetilistele võtetele, algriimile ja rööpvärssidele. Kosmilise sõnumi edastamisel on seega „kõik laulud üks ja seesama laul“. Krulli tabab samuti mõte, et kogu meie kultuuri algne tasand on läbi imbunud lõputust kordumisest:

„Kõik laulud kokku aga moodustavad ühe piiramatu loomislaulu, mis kätkeb kõiki võimalikke „loomise kirju”, s.t. olemasoleva maailma kõiki võimalikke aspekte.“

Soomeugrilaste kalduvust kõike aina korrata ja jäljendada võib näha ka kolmandal viisil. Jaan Kaplinski kirjutab soomeugrilaste pruugist sõnapaaride kaudu üldmõisteid moodustada. Taolised üldmõisted tulenevad mitte abstraktsest definitsioonist, vaid sarnasusest konkreetsete algkujudega. Selliste sõnapaare esitab Kaplinski pika rea, piirdun siinkohal vaid mõnede muljet loovate näidete edastamisega. Ersa-mokša keeltes tähistab sõnapaar seidet’-maksot (‘südamed-maksad’) siseelundeid, mird’-polat (‘mehed-abikaasad’) abielupaari, kasoms-keletems (‘kasvama-tõusma’) suureks kasvamist. Komi keeles on vetlõs’-munõs’ (‘käija-mineja’) reisija, ungari keeles szedett-vedett ‘kila-kola’, hepe-hupa ‘teekonarused, konarlik tee’, csiszeg-czozog ‘tatsab’, sete-suta ‘neljakäpukil’.

Samuti osutab Kaplinski soome-ugri keeltes esinevale kalduvusele imiteerida erinevaid hääli ning seekaudu tähistada nähtusi, millega need helid seostuvad:

„Helide kujutamine keele vahenditega, sõnadega, morfeemidega, fraasidega ongi onomatopoeetika kitsamas mõttes ja siin on eesti keel, nagu nähtavasti kõik soome-ugri keeled, väga rikas. Võtame näiteks onomatopoeetilised sõnad, mis algavad s-iga ja lõpevad n-iga: „sabin”, „sobin”, „sidin”, „sädin”, „sahin”, „sihin”, „sohin”, „suhin”, „solin”, „sulin”, „sirin”, „sorin”, „surin”, „särin”, „sorin”…“

Helisid imiteerivad sõnad (Masing küll arvab, et „paljud taolised sõnad ei taotle üldse jäljendada helisid“, vaid teenivad eeskätt klassifitseerivat eesmärki, Kaplinski näites on siis loogiliselt esindatud 15 erinevat sorti veevulinat) ja „kajasõnalised“ sõnapaarid osutavad sellele, et soome-ugri mimees on kõikehaarav. Soomeugrilased pole ainult üksteisega sarnased, vaid sulanduvad keele kaudu maailma olekutesse ja häältesse, kõlavad ja kajavad kõigega kokku.

eenetsi mustridEenetsi mustrid.

Varem öeldi kirjeldustes konkreetselt, mida arvatakse soomeugrilaste ühesugusest olemisest ja kuidas me kõik sarnased oleme. Hiljem on hakatud otsima soomeugrilaseks olemise vahetu kogemuse prototüüpe. Selle läbivaatuse käigus on sõelale jäänud mõtted teatud soome-ugri algnähte kordumisest ja taastulekust, jäljendamisest ja kajast. Soome-ugri algkujuliste tunnete, mõtete ja esemete mimeetilises aegruumis vastab kõik üksteisele. Soomeugrilased tulevad tagasi, ühekorraga uute ja nendesamadena, iseenda algse oleku jäljenduste mängus, sulinal ja vulinal. Mitte et me tahaks või suudaks päriselt muutuda suhisevaks veeks või hägusaks kajaks, aga hetketi ehk siiski, et end soome-ugri voolamise ja kõla kaduva ja taasilmuva algkujuna tajuda.

Leave a Reply