Male tagasitulek avalikku ruumi … ja miks see ERMi asi on

Tekst: Kaarel Tarand, avalike ja välissuhete juht

Fotod: Sirje Madisson

Paul Kerese 100. sünniaastapäeva laialdane, lausa globaalne tähistamine on vähemasti aasta alguses olnud üsna spordikeskne. Malest räägitakse üle aegade taas just spordisaadetes ja vastavad on ka rõhuasetused. Jah, muidugi ilmus Paavo Kivise raamat Keresest ja nii mõnegi n-ö spordivälise lause on sõna saamise korral saanud raadios või teles ära öelda Iivo Nei või Merike Rõtova. Laiemas pildis ollakse esialgu alles väga poolel teel, sest ehkki on ka Kerese aasta, on kultuuriministeeriumi jaoks tegu siiski eeskätt merekultuuri aastaga ja kui kuskil, siis lainetaval merel on malet keeruline mängida.
Aga malemäng, see on ennekõike kultuur. Eluslooduses teatud eluhetkedel küll nii mõnedki liigid mängivad, kuid siiski on võistlus levinud palju rohkemate seas. Võistlevad ka taimed ja alamad organismid. Mida keerukam eluvorm, seda enam mängu. Seega peaks ka inimliigi hulgas mäng domineerima võistlemises ees. Võistlus on parimalgi juhul mängu erivorm.

_DSC2140
Male Eestis ei alanud Kerese võitudest, tema oli püramiidi tipp, mis sai tekkida pikaajalise ehitustöö tulemusena, võistleja sai sündida paljude mängijate sekka. Ehitatud oli Kerese ajaks juba kaks inimpõlve. Kujutlegem end peaaegu et oma haritlaskonnata Tartusse aastal 1883, kus nädalalehe Olevik toimetaja Ado Grenzsteinile ühtäkki kargab pähe, et eestlane, eeskätt siis tulevane koolitatud eestlane peaks teiste kultuurrahvastega sarnaselt vaba aega intelligentsete mängudega sisustama. Ta õpib ise, loob eestikeelse maleterminoloogia (sh mängu nime), kirjutab „Male õpetuse“, mida ajalehes järjejutuna avaldab, levitab maleülesandeid. Mis motiividel, ei oska tänapäeval keegi lõpliku täpsusega ütelda, rahvuslik liikumine toetus esimeses etapis valdavalt ju talupoegadele ja maarahvaks pidi enamjagu eestlasi patriootide arvates edaspidigi jääma. Kuid vaevalt küll male Grenzsteini vahendusel talutaredesse jõudis. Kui jõudiski, siis maaelu kujutanud kirjanikud pole sellele osutanud. Male polnud teemaks ei Tammsaare Vargamäel, Traadi Palanumäel ega Vilde Mäekülas. Arvatavasti juurdus male pigem linnatööliste ja –kodanluse ringides. Ja aastakümneid ei muutunud mäng võistluseks suurte panuste peale, saati siis elukutseks.

_DSC2204
Ma ei tea, kus minu 1904. aastal sündinud vanaisa malekäigud selgeks sai. Merike Rõtova ütles teles, et „maleperekondades käike ei õpetata“, sest lapsed saavad need ise oma vanemate mängutegevust vaadates selgeks. Nagu rääkimise või lugemise. Aga kuskil ja kunagi pidi igal maleperekonnal olema see ürgjuur, esimene maletaja, kes ei saanud eestlaste sekka tekkida enne Grenzsteini maleõpikut. Pärast seda aga pidi neid sündima kui seeni. Igal juhul, kui mu vanaisa teismelisena, pärast vedurijuhist isa töö ning sõjaaja tõttu küll Riias, küll Vitebskis koolis käimist Treffneri gümnaasiumi jõudis, käis seal juba vilgas malemäng, millest temagi osa võtma hakkas ja see tegevus ei jätnud teda surmani maha.
Tudengite ja vanema akadeemilise rahva keskseks avalikuks maletamiskohaks Tartus oli muidugi Werneri kohvik, mis püsis sellisena kuni kohviku ajutise, kuid pikaks veninud sulgemiseni umbes 1987. Werneri kaudu on male jäädvustatud ka juba kunstjuttudes, eriti aga sõdade vahelise Eesti loovharitlaste mälestustes. Vähemasti osaliselt seesama rahvas viis male kui haritlaste vaba aja kultuuri lahutamatu osa ka Tallinna kohvikutesse – ja miks ka mitte seltskonna suvituspaika Narva-Jõesuus.
Põhjusel või teisel ei katkenud malekultuur okupatsiooni saabumisel hoolimata sellest, et mehi jäi ju nii linna kui ka maale järele väga vähe. Ma ei tea, kuidas oma vangilaagrisse viidud isata kasvama pidanud minu isa malekäigud selgeks sai. Aga selged need olid ja ta on meenutanud, kuidas maalt Tallinna reaalkooli käies ja pärastlõunati rongiaega oodates ta alatihti maleklubis kiibitsemas käis, kui meistrid seal mängisid. Ja mõnikord hea õnne korral ka nende oma seisudele pilgu peale viskasid, sh Keres.

_DSC2554
Kui mina 1973. aastal esimesse klassi läksin, oli seal malemäng sedavõrd levinud harrastus, et 1. ja 2. klassis saime läbi viia enam kui kümne osavõtjaga maleturniiri. Põhiliselt osalesid küll poisid, kas mõni tüdruk ka, ei julge enam kindlalt öelda, aga kindlasti oli mänguvõimelised umbes 2/3 poistest. Kellelgi polnud raskusi kodust malendite ja malekellade kaasatoomisega turniiri tarvis.
Ehkki avalikust kohvikukultuurist malemäng vaikselt taandus, püsisid mõnedki rahvalikud malekantsid otsaga alanud sajandissegi. Näiteks Sirbi ja kirjanike liidu traditsioonilisest malevõistlusest läks hing välja umbes samal ajal, kui sellesse lehetoimetusse tööle sattusin – ja mitte minu süül. Rubriigist „lapsena televisioonis“ mäletan, et vana telemaja suurte stuudiote ees fuajees oli uhkete puust malenditega laud, mille taga võis alati istumas näha vähemasti Hardi Tiidust ja mängijate ümber oli alati veel ka seltskond pealtvaatajaid-kommenteerijaid. See oli telemajas mu mulje järgi pea sama keskne koht kui teiste meeste jaoks puhvetilett. Seni, kuni.
Esimesest õpikust arvestades on Eesti vähemalt viiendat, aga pigem isegi juba kuuendat põlve malemängumaa. Ma ei kahtle üldse, et ka tänapäeval on olemas hulgaliselt maleperekondi, kus käigud saadakse selgeks kõrvuti lugemisoskusega. Kasvavaid maletajaid aitab toetada globaalne infovõrk, kus on võimalik mängida nii inimestega reaalajas üle ilma kui ka masinatega igal raskusastmel.

_DSC2559
Siiski on male avalikust inforuumist peaaegu kadunud. Harvad spordiuudised, seda küll, kuid veel 30 aastat tagasi võis maleülesandeid leida pea kõigist ajalehtedest Spordilehest Sirbi ja Vasarani. Viimases kirjutasid maleainelist esseistikat Valter Heuer ja Paavo Kivine. Televisioonis jooksis Iivo Nei malekool. „Kuid nüüd, kuid nüüd…!“ hüüaks siinkohal kurvalt luuletaja. Malemäng justkui ei kuulukski enam ühegi avaliku tegelase kuvandisse kui tarkuse ja strateegilise mõtlemise sümbol. Tõsi maleliidu juhi isik on olnud silmapaistev tänase päevani, kuid see üksik erand pole siiski avalikule maletunnetusele palju abi toonud. Võib-olla pole suurt malenarratiivi vajagi, aga praeguses Eestis on see varjusurmas. Malega pole end sidunud ükski president, peaminister ega riigikogu juht, avalikke maletajaid silmame vähe ettevõtjate, muusikute või ka kirjanike hulgas. Ja pole siis ime, et koos malenurkadega on meediast kadunud ka maletavad toimetajad.

IMG_2333
Kõik kaotatu on taastatav ja millal seda siis veel teha kui mitte me kõigi aegade malemehe Paul Kerese ümmargusel sünniaastapäeval. Kui miski on eesti rahvakultuuri või argikultuuri olemuslik osa, on ka Eesti Rahva Muuseumi asi sellega tegeleda, seda koguda ja sellele valgust heita. Sestap ei kõhelnudki muuseum kaua, kui maleaktivist Heino Laiapea käis välja idee hakata koguma maleteemalisi fotosid. Meie teema, leidsime, sest pole ju lõpuks päris juhuslik, et mõne aasta eest ERMi sõprade seltsi eestvedamisel Raadi mõisaparki rajatud rotund on ühtlasi ka suur vabaõhu malelaud. Seega, koguge pilte ja mängige malet, siis ei katke eesti haritlaskultuuri üks üle aegade kestnud tunnusjoon!

http://pildiait.erm.ee/

Leave a Reply