Vahur Puik, fotopärandientusiast

Olles oma kahe nädala eest avaldatud kirjutist nii- ja naapidi üle lugenud, et otsustada, millest ja kuidas täpselt edasi kirjutada, jõudsin järeldusele, et hakkasin sellele, kuhu ma tegelikult välja tahan jõuda, liiga suure kaarega lähenema, ja et aeg sai otsa, siis jäi jutt üsna õhku rippuma. Tahtsin seekord olla konkreetsem: esitada oma põhiteesid kohe alustuseks ning seejärel asuda neid põhjendama, mitmeid digipärandi valdkonna vastuolusid täpsemalt analüüsima, konkreetseid probleeme välja tooma. Ainest jätkus ja süvenedes tekkis üha juurde, nii et jutt sai pikk, aga sellele vaatamata kaugeltki mitte ammendav. Ma arvan, et mitmetes küsimustes on hädasti vaja laiemat diskussiooni, loodan seda algatada, aga mul on ka omapoolseid ettepanekuid ja üleskutseid.

Johannes Pääsuke. Maja Kalaturu uul. 4, ERM Fk 349:411, Eesti Rahva Muuseum. Muisist võib mõningate piltide juurest leida siiski ka mõnevõrra suuremaid kujutisi, näiteks sellest ülesvõttest on Muisis nii skanneeritud negatiivi pisike kujutis (pikema küljega 640 pikslit) kui ka siintoodud maha pildistatud (mitte skaneeritud) kujutis kontaktkopeeritud paberfotost, kus pildiosa pikem külg on natuke üle 1000 piksli (faili suurus 237 kilobaiti). Ka ühest eelmises postituses kasutatud pildist on samasugune mõnevõrra suurem kujutis kättesaadav, seega ei olnud minu eelmises postituses kasutatud väide, et “kujutised on suurimad, mis praegu Muisist vabalt kättesaadavad” päris õige.

Olgugi et mainisin esimeses osas korduvalt autoriõigusi, ei rõhutanud ehk siiski piisavalt, et minu peatähelepanu on ennekõike suunatud kultuuripärandile, mis on avalikus omandis (inglise keeles public domain, nagu endalegi üllatuseks avastasin, on mitmete eurodokumentide ametlikus eestikeelses tõlkes kasutatud selles tähenduses ka mõistet “üldkasutatavad”). See tähendab näiteks digiteeritud ajaloolisi fotosid, mille autorite surmast on möödunud üle 70 aasta (nagu Pääsuke) ja mille varalised autoriõigused on seega aegunud, aga samamoodi ka avalikus omandis olevate esememuseaalide (nt kinnaste) muuseumides loodud digikujutisi, mis nii autoriõiguse seadusest kui ka avaliku sektori teabe direktiivist tulenevalt on avalikku omandisse kuulunud nende loomisest peale.

Osutasin esimeses osas, et olukorras, kus muuseumiseaduse, Muisi kohta käiva määruse ja avaliku sektori teabe direktiivi järgi on seatud eesmärgiks digiteeritud kultuuripärandile võimalikult laialdase ja piiranguteta juurdepääsu tagamine, on (1) Muisis avaldatud digikujutised üldiselt väga väikesed ja (2) suuremad failid ei ole vabalt kättesaadavad, sest muuseumid tahavad suurte kujutiste (nn trükifailide) müügist tulu teenida (või pigem on neid selleks kohustatud).

Kuigi kasutatud pildinäited pidid niigi tõestama, et möödunud sajandi alguse klaasnegatiivid sisaldavad 4 või rohkem korda enam infot, kui laseb näha Muisi uues määruses nõutud miinimumsuurusega kujutis, siis soovist võtta aluseks mingeid konkreetsemaid kriteeriume jõudsin eelmisel korral pildilise informatsiooni mõõdetavuse küsimuseni, mis jäi vastamata. Nimetasin seda küsimust põhjapanevaks, sest see, mis sellele vastates tuleb ilmsiks Eesti kultuuripärandi digiteerimise korralduse kohta tervikuna, on ülioluline. Jõuan selleni aga alles käesoleva kirjatüki lõpuosas.

Oma esimese postituse näidetega tahtsin tegelikult vastata olemuslikule küsimusele selle kohta, kas me saame öelda, et ajaloolise foto (vm museaali) digikujutis on tehtud vabalt kättesaadavaks, kui ligipääs on üksnes murdosale originaalis sisalduvast informatsioonist – minu veendumus on, et ei saa.

Detail ülal toodud Johannes Pääsukese fotost, mis on lõigatud välja digikujutisest mõõtudega 3543×2575 pikslit, selliste mõõtudega jpg-fail on suurusega 1,5 megabaiti, seega jääb uue määruse järgi Muisi ülespanemiseks lubatud failisuuruse piiridesse. Eristatavad on isegi aknast piiluvate inimeste näod, kirjad siltidel on loetavad. Sellise suuruse juures muutub suurem osa pildis sisalduvast infost juba nähtavaks.

Olles kindlaks teinud, et fotodel ja ka muudel kujutistel oleva info kättesaadavus on tõepoolest kitsendatud, on järgmine küsimus, kas on mingit (juriidilist, moraalset) õigustust avalikus omandis olevale pärandile juurdepääsu piirata – arvan, et ei ole.

Ning enne veel, kui neid kahte väidet täiendavalt põhjendama asun, ka konkreetne ja täiesti ebaoriginaalne ettepanek – otsustada ja sätestada riiklikult, sh ka ministeeriumide reaalpoliitilistes juhistes, aga ka kõigis muuseumides koha peal, et digitaalse kultuuripärandi puhul on esmane eesmärk muuta avalikus omandis olev digiteeritud kultuuripärand reaalselt ja maksimaalsel võimalikul moel kättesaadavaks ja taaskasutatavaks.

Heidame pilgu värsketesse riiklikesse strateegiatesse. Lähiajal Riigikogus vastu võetavas dokumendis “Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020” deklareeritakse, et “muuseumide eesmärk on kujuneda kaasaja ootustele ja vajadustele vastavateks mäluasutusteks” ning et “riik toetab muuseumidesse kogutud teadmiste lahtimõtestamist ning avalikku kasutusse toomist, muuhulgas läbi kaasaegsete e-lahenduste ja kogude digiteerimise”. Mullu vastu võetud “Infoühiskonna arengukavas 2020” on eesmärgiks, et “Eesti kultuuripärand on tarbimiseks kogu maailmas vabalt kättesaadav ja aktiivselt leviv, sealhulgas taaskasutuses (mash-up)”.

2011. aastast pärinev valdkonna arengukava “Digitaalne kultuuripärand” 2011-2016 tõdeb, et “kultuuripärandi digitaalsena säilitamine võimaldab kõigil ühiskonnaliikmetel seda ulatuslikumalt kasutada, lisab uusi võimalusi elukestva õppe korraldamiseks, tutvustab riiki ja tema kultuuri üle maailma” ja et “digitaalne kultuuripärand ei paku aga mitte ainult uusi e-teenuseid mäluasutuste jaoks, vaid loob võimalusi uute teenuste arendamiseks, mis kasutavad digitaalset kultuuripärandit digitaalse sisuna”. Eraldi rõhutatakse kultuuripärandi ressursside kasutatavust hariduses ja e-õppes. Kultuuriministeeriumi arengukavas aastateks 2014-2017 on seatud eesmärgiks, et “aastaks 2018 on Eesti jaoks olulised kultuuriväärtused digitaalsena kättesaadavad (EV 100)”. Meie valitsusliidu tegevusprogrammi järgi peaks meie digiteeritud kultuurivarad (ja nendega seotud kohalikud infosüsteemid ning portaalid) olema seotud kultuuriportaaliga Europeana, et “meie väärtuslik kultuuripärand oleks kättesaadav kõikidele eurooplastele”.

Samad põhimõtted leiab loomulikult erinevatest Euroopa dokumentidest (eks pigem on need avatud juurdepääsu ideed Eestigi dokumentidesse jõudnud sealtkaudu, mitte vastupidi): ennekõike nt kolme aasta eest jaanuaris esitletud Euroopa digitaalset kultuuripärandit käsitlenud analüüsirühma ehk nn Tarkade komitee koostatud aruandest “Kultuuripärandi taassünd”, aga ka 2011. a oktoobrist pärinevast Euroopa komisjoni soovitusest kultuurimaterjali digiteerimise, sellele sidusjuurdepääsu tagamise ja selle digitaalse säilitamise kohta. Nende dokumentide moraal on lihtne: suurem ja vabam juurdepääs kultuuripärandil on ainus võimalus n-ö pildil ja konkurentsis püsimiseks. Tarkade komitee tunnistab oma aruandes, et “kultuuripärandi Internetis kättesaadavaks tegemisega seotud rahalised probleemid on suured, kuid suur on ka sellest saadav võimalik kasu. Viimane ei seisne mitte ainult kultuurisisu kättesaadavuses, vaid ka majanduslikus kasus, kuigi seda ei saa täpselt mõõta ega prognoosida.” Teisisõnu, kultuuripärandis nähakse kaalukat ressurssi, mille taaskasutusest on võimalik luua uusi hüvesid.

Seejuures ilmneb silmatorkav erinevus viidatud kohalikes ja Euroopa dokumentides – kui eurodokumendid toovad väga selgelt eraldi (peatükkides) välja just avalikus omandis oleva kultuuripärandi, mis moodustab väga suure osa Euroopa kultuuripärandist, siis meie Muuseumiseaduses, Muisi kohta käivas määruses ega ka visiooni- ning strateegiadokumentides seda ei tehta. Sellist eristust muuseumivarade käsitlemisel ei tee isegi Riigikontroll oma 2005. a auditis “Muuseumivarade arvestus, säilimine ja kasutamine”, sellele järgnenud “Muuseumivarade arvestuse, säilimise ja kasutamise järelauditis” (2011) ega ka auditis “Kultuuripärandi digiteerimine, digitaalsena kättesaadavuse ja säilimise tagamine” (2009). Kultuuriministeerium saatis detsembris mäluasutustele välja küsimustiku “Kogude digiteerimise ajakava aastani 2018 ja valikukriteeriumid”, milles samuti digiteeritava pärandi autoriõiguste küsimustele eraldi tähelepanu ei pöörata. Ainus koht, kus avalikus omandis olev materjal natuke eristamist leiab, on Rahvusarhiivi arhivaalide digiteerimise põhimõtete dokument, milles “autoriõiguse järgi vabakasutusega” dokumendid on üks kuuest arhivaalide grupist, mis on digiteerimistööde kavandamisel prioriteetsed. Kõikjal mujal käsitletakse meie kultuuripärandit tervikuna, kriteeriumiks on ennekõike mäluasutuste kollektsioonidesse kuulumine.

Ometi tundub avalikus omandis ja kaitstud autoriõigustega kultuuripärandi eristamine väga oluline ja ka praktiline, sest just avalikus omandis olev pärand on see, mida tänu õiguslike piirangute puudumisele on palju lihtsam digitaalselt uuesti ringlusse lasta. See on ju tegelikult materjal, mida võib vabalt ja ükskõik mis eesmärgil kasutada, selle selline kuritarvitamine, mis jätaks kellegi õiguspärasest tulust ilma, ei ole põhimõtteliselt võimalik.

Oma “Kultuuripärandi taassünni” aruandes arvavad eurotargad ühemõtteliselt, et “mudel, mille puhul kultuuriasutused võtavad lõppkasutajatelt üldkasutatavale materjalile juurdepääsu eest tasu” ei ole “tõenäoliselt jätkusuutlik, sest turu tingimustes ei ole see konkurentsivõimeline”.

Hulk autoriõiguse piirangute leevendamise eest seisvaid organisatsioone, mis moodustavad COMMUNIA võrgustiku, avaldasid nelja aasta eest jaanuaris avaliku omandi manifesti (Public Domain Manifesto), mille eesmärk on rõhutada just avaliku omandi keskset tähtsust kultuuris laiemalt, panna paika sellise kultuuripärandi kasutamise üldised põhimõtted, sh digitaalsel kujul. Üks manifesti keskseid ideid on, et teoste ja loomingu elueas on autoriõiguse piirangud üksnes ajutine erandlik periood ning teoste kuulumine avalikku omandisse reegel. Mäluasutuste oluline roll avalikus omandis materjalide hoidja ja vahendajana on samuti välja toodud.

Avalikust omandist ongi väga paslik rääkida just aasta alguses, kuivõrd uute minevikuteoste avalikku omandisse jõudmine ehk üldkasutatavaks muutumine leiab varaliste autoriõiguste aegumise tõttu aset 1. jaanuaril (vt AutÕS § 43). Seetõttu on mitmel pool maailmas hakatud jaanuaris tähistama ka avaliku omandi päeva (Public Domain Day), et juhtida tähelepanu uutele n-ö vabaks minevatele teostele ja nende autoritele.

Möödunud nädala algul oli ERMis toimunud konverentsil Muskul{A}tuur alapealkirjaga “Avatus” natuke juttu ka rahvusvahelisest OpenGLAM algatusest, mille eesmärgiks on samuti suurendada avatud juurdepääsu mäluasutustes (GLAM = galleries, libraries, archives, museums) hoitavatele kultuuriväärtustele.

Teen siinkohal üleskutse moodustada Eestiski kohalik OpenGLAM algatusrühm, mis veaks eest avalikku omandit käsitlevate materjalide, sh nt Creative Commonsi avaliku omandi märgi, Europeana avaliku omandi harta ja avaliku omandi kasutamise juhiste, ka varemmainitud manifesti eestindamist ja laiemat tutvustamist ning võtaks plaani aasta pärast jaanuaris meilgi avaliku omandi teemat väärikalt tähistada, korraldada (nt kooliõpilaste hulgas) avalikus omandis oleva kultuurivara taaskasutamiskonkursse vmt, et propageerida vabaks läinud pärandi uude ringlusse toomist.

Loomulikult ei saa igasuguse taaskasutamise puhul unustada autorite aegumatuid isiklikke õigusi (seda Eesti Autoriõiguse seaduse mõistes, inglise keeles nimetatakse neid ka moraalseteks õigusteks), mille järgi on autoril muu hulgas õigus ju piirata ka teose muutmist (õigus teose puutumatusele, vt AutÕS § 12), mis oluliselt mõjutab teose taaskasutamist (ning mida vabama autoriõiguse ja avaliku omandi eestkõnelejad peavad ebamõttekalt rangeks ja taaskasutust liigselt pärssivaks). Kindlasti paremini on teadvustatud õigus autorsusele, mille järgi peab teose kasutamisel autorile viitama. Avalikus omandis olevate teoste puhul on teadlikult viitamata jätmine eetiliselt väär, aga ei põhjusta sellegipoolest kellelegi majanduslikku kahju.

Loogiline oleks arvata, et riik ja mäluasutused peaksid kõigiti hea seisma enda valduses olevate teoste hoidmise eest ning nende levitamisel ja kasutamisel kaitsma ka autorite õigusi (ehk täitma seadust). Seega tundub iseenesestmõistetav, et Muis kui üks keskne juurdepääsuvärav kultuurivarale peaks näitama eeskuju ka teostele viitamise osas.

Muisi ekraanivaade leheküljest. Sinisega olen esile tõstnud Muisi genereeritud viite konkreetsele museaalile, antud juhul ühele Johannes Pääsukese fotole.

Aga nii ehmatav, kui see ka pole, siis ei ole see sugugi nii. Muisis on iga museaali lehel palve töö kasutamisel selle päritolule viidata koos automaatselt genereeritud viitega (ülaloleval ekraanitõmmisel sinisega esile tõstetud), mis aga ei sisalda infot autori kohta, vaid üksnes teose nimetust, kogunumbrit, omanikmuuseumi ning Muisi-linki. Et oma avastust kontrollida, siis otsisin Muisist välja kaasaegse autori, Tartu fotokunstnik Toomas Kalve pildi seeriast “Surnukuur” – sama lugu, kuigi Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluvate piltide kirjete juures on autori andmed olemas, siis infot sellelt andmeväljalt automaatviitesse ei kaasata. Imedesse uskumata võtkem prooviks siis ka üks maal – Elmar Kitse õlimaal 1946. aastast “Vaade Tartu õlletehasele”, Muisi info sellele teosele viitamise kohta on järgmine: “Museaali digitaalse kujutise kasutamisel palun viidata muuseumi kogule: Vaade Tartu õlletehasele, EKM j 39323 M 6424, Eesti Kunstimuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/250388” – taas ei mingit märkust autori kohta. Skandaalne ju, aga omal kombel üsna kooskõlas varasema avastusega selle kohta, et Eesti kultuuripärandi kohta käivates dokumentides ei leia vabade ja kaitstud autoriõigustega kultuurivarade eristust, loeb vaid see, kas miski kuulub kuhugi kogusse.

Tegelikult tekitab museaalidele viitamisel lisasegadust veel ka Muisis vahetult kujutise all olev pildiallkiri, milles on natuke teistsuguse vormistusega sama teave mis viiteski (st autorit ei ole toodud, aga kogunumber on sulgudes), ent Muisi-lingi asemel on hoopis faili nimi, mis muu hulgas sisaldab ka museaali kogunumbrit. Selline inimloetavuse praktika on ju iseenesest mõistlik ning pealegi on see nõutud ka kultuuriministeeriumi failinime moodustamise põhimõtete juhendis, mis sõnastab üldpõhimõtte, et “failinime järgi peab olema võimalik tuvastada konkreetne museaal”. On ju seegi osa viitamisest, et digikujutise failil säiliks arusaadav side allikaga.

Niisiis, kui Muisis on museaali lehel lausa kaks konkureerivat viidet (kuigi hetkel mõlemad ilma autorita): üks failinimega, teine Muisi-lingiga, siis teistes Eesti kultuuripärandiportaalides nagu Fotis, Digar, Kivike (millest allpool pikemalt), sellist ühe objekti (museaali, arhivaali) kokkuvõtvat soovituslikku viidet üldse ei leia ning iga kasutaja ülesanne on see ise eri andmeridade põhjal kokku panna.

Tasub tähele panna, et Muisi-lingi lõpust leiame numbrilise identifikaatori, mille iga museaal Muisis saab, aga mille staatus ei ole päris selge. Nagu eespool nägime, palutakse selle identifikaatoriga lõppevat Muisi-linki kasutada museaalidele viidates. Nii võiks eeldada, et tegemist on püsiidentifikaatoriga, samas sellist mõistet nt Muisi määrusest või muuseumiseadusest ei leia, püsiidentifikaatorite kasutuselevõtt on seatud üheks eesmärgiks Kultuuriministeeriumi arengukavas aastateks 2014-2017. Eriti kurioosne on, et kui Muisi enda lihtotsingus (ehk otsilahtris avalehe ülemises parempoolses nurgas) kasutada sedasama identifikaatorit, siis Muis ei leia midagi. Selle tunnusega leiab museaali üles aga agregaatorportaalist e-kultuuripärand (e-kultuur.ee), mis lisaks veel mitmele andmekogule otsib ka Muisi andmetest. Paradoksaalsel kombel on e-kultuur.ee, kus 2013. a tehti kõigest natuke üle 22 000 päringu, Muisi andmetest otsimisel kiirem, paindlikum ja järelikult ka tõhusam kui Muis ise. (Muisi seevastu tehti 2013. aastal 3 miljonit külastust, millest pooled muuseumitöötajate poolt, ning kokku 80 miljonit päringut.)

Ilma salateadmisteta selle kohta, mida kujutab endast Muisi detailse otsingu 9-osaline liitväli pealkirjaga “Number”, ei ole kellelgi võimalik Muisist näiteks ainult kogunumber ERM Fk 349:132 abil leida Pääsukese pilti Tartu vangimajast Jaani uulitsal (tähelepanu, selles lingis sisalduv number ei ole eelmises lõigus mainitud Muisi-identifikaator, vaid midagi muud). Õige vastus on, et “ERM” tuleb kirjutada esimesse, “Fk” tagant neljandasse ja numbrid kahte järgnevasse lahtrisse, seejuures on tekstiväljad tõstutundlikud! E-kultuuris piisab õige pildi leidmiseks, kui lihtotsingu lahtrisse panna nt “349:132” (aga võib kirjutada ka “eRm fK 349:132”).

Ekraanitõmmis Muisist ühe Pääsukese pildi digikujutise salvestamisest.

Aga vaatame, mismoodi Muisist vabaks kasutamiseks mõeldud digikujutise pildifaili üldse kätte saab. Võtame järjekordse Pääsukese pildi, mille juures on taas kaks kujutist: positiivfoto mahapildistatud kujutis ning skanneeritud klaasnegatiivi digikujutis. Kui seadus, määrus jm digipärandi strateegiadokumendid küll kinnitavad, et Muisis leiduvad kujutised on vabaks kasutamiseks, siis ühtegi nuppu või linki museaali meid huvitava kujutise allalaadimiseks me Muisist ei leia. Jääb üle tuttav võte – paremklikk pildil. Ja võimegi faili endale salvestada failinimega “ImageServlet.jpg”. Ei mingit jälge kogunumbrist ega ka Muisi identifikaatorist.

Täpselt sama lugu on Rahvusarhiivi fotode andmebaasiga Fotis (siin näiteks väike valim Carl Schulzi pildistatud 19. sajandi viimase veerandi Tartu vaateid, nota bene erinevalt Muisist on võimalik Fotise otsingutulemusi jagada). Vahe on ainult selles, et saame endale faili nimega “watermark.jpeg” ning arhiivi piltidel on piltide allservas lai must riba, millele on kirjutatud arhivaali number. Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi Digar mullu esitletud uues, nutiseadmesõbralikus versioonis (praegu on paralleelselt alles veel ka vanem versioon) on juba suurte tähtedega kiri “LAADI ALLA” ning selle juures nupp “JPG” (siin üks ERMi kirjastatud postkaart Pääsukese pildiga). Failinimes on raamatukogude e-kataloogi Ester kirje number, millest peale vaadates pildi päritolu ära ei tunne ning üksnes selle järgi pildini tagasi jõuda tundub üsna keeruline, kuigi Digari enda otsingust leiab pildi selle Estri tunnusega uuesti üles küll (mida ei saa kahjuks öelda püsilingis sisalduva inimloetavama identifikaatori “nlib-digar:63330” kohta).

Kirjandusmuuseumi samuti mullu valminud virtuaalses keldris ehk Kivikeses leiame ka nupu, mis kujutise kohe alla salvestada lubab (näiteks üks 19. sajandi Kaubahoovi nurga ja Küüni tänava vaade). Saadava faili nimes (antud juhul nt EKLA-12339-40830-94239.jpg) leiame arhiivkogu tunnuse – EKLA = Eesti Kultuurilooline Arhiiv – ning ka numbrikombinatsiooni, mis Kivikeses pildi kõrval oleval PID (püsiidentifikaatori) väljal. Säiliku leheküljelt leiame aga veel ühe hoopis teistsuguse PIDi (konkreetsel juhul EKLA-12339-40833-89516), mis sisaldub ka lehe päises ning url-adressis (koos kolmanda sarnase kujuga identifikaatoriga). Mõningase uurimise ja otsinguga katsetamise järel (seejuures Kivikese avalehe lihtotsing PIDidega pärides midagi ei leia, küll aga samas olev kiirotsing) selgub, et üks PID kuulub säilikule, teine aga konkreetsele kujutisfailile.

Olgu, failinimed failinimedeks, aga pildifailide endi sisse on ju ometi võimalik lõimida erinevaid metaandmeid, selleks on terve ports erinevaid standardeid. Kusjuures metaandmetesse, erinevalt failinimest, võiks struktureeritud moel ära mahtuda põhimõtteliselt kogu museaali-arhivaali kirje, autorist ja kogunumbrist kirjelduse ja märksõnadeni välja. Kui vaatame toodud näidete ära salvestatud faile, siis ei leia me failide metaandmetest üldiselt mitte midagi peale faili enda kohta käiva info (mõõt pikslites, bitisügavus). Erandiks on üksnes esimene, ERMi kogu Pääsukese pildi fail, mille kohta saame teada, et konkreetne digipilt on välklampi kasutamata kaameraga Nikon D70 pildistatud 2006. aasta 13. veebruari pärastlõunal jmt, aga ühtki viidet pildi museaalsele päritolule, rääkimata autorist vms ei leia me sealtki. Niisiis, kuigi selliseid andmeid oleks võimalik süsteemselt failide külge lisada (leidsin isegi lõimitud metaandmete manifesti), pakuvad Muis ja teised pärandiportaalid meile vabaks kasutamiseks, sealhulgas ka edasi levitamiseks anonüümseid digikujutisi.

See vahepealne jutt jõudis viitamise juurest üsna tehniliste küsimusteni failide salvestamise, nende nimede ja metaandmetega seoses, aga viitamisega on seotud veel märksa põhimõttelisem aspekt, nimelt see, kuidas meie pärandiportaalides osutatakse teoste autoriõigustele. Eelpool käsitletut arvesse võttes ei ole muidugi üllatav, et Muisi museaali lehelt ei leia infot selle kohta, kas konkreetse museaali (varalised) autoriõigused on kaitstud või vabad. Selle kindlaks tegemise kohustus on veeretatud hoopiski kasutajatele. Museaali viite alt jõuab Muisis olevate materjalide autoriõiguste kohta käivale abileheküljele, mis lausa kubiseb vastuoludest. Esmalt tahetakse osutada autoriõiguse seaduse sättele, mille alusel on autoriõigusega kaitstavate teoste digitaalsed kujutised Muisi kaudu üldse üldsusele kättesaadavad, kuigi viidatud koht seaduses (lõige 1, punkt 4) räägib hoopis digiteerimisest kogu säilitamise eesmärgil, mis ei ole kättesaadavaks tegemisega otseselt seotud. Kättesaadavuse kohta peaks pigem käima sama paragrahvi 3. lõige, mille järgi on mäluasutusel “õigus oma kogusse kuuluvat teost kasutada motiveeritud mahus näituse ja kogu tutvustamise eesmärgil”. Ning, rõhutan, siinjuures on jutt autoriõigusega kaitstud teostest!

Edasi läheb veel huvitavamaks. Ühes lõigus räägitakse kujutiste kasutamisest isiklikuks otstarbeks, teadus- ja õppetöös. Siin peetakse ilmselt silmas Autoriõiguse seaduse § 19 (Teose vaba kasutamine teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel ja õigusemõistmise eesmärkidel). Järgmine lõik ütleb aga, et digitaalseid kujutisi võib kasutada avaandmete põhimõttel, mis peaks tähendama ju igasuguste kasutuspiirangute puudumist, ent selle järel tulev lõik keelab kujutiste kasutamise ärilistel eesmärkidel meenete tootmiseks (kui teha midagi muud kui meened, siis vist ikkagi võiks äri teha). Seejuures on väga huvipakkuv selles lõigus sisalduv fraas “digitaalse kujutise autoriõigusi omav muuseum”, mis laseb arvata, nagu tekiksid digiteeritud kujutisele mingid täiendavad omaette autoriõigused. Selliste õiguste tekkimise üle on maailmas vaieldud üksjagu, aga üldiselt peaks olema peale jäänud tervemõistuslik seisukoht, et digiteerimisel uusi õigusi siiski ei teki, sest selleks puudub vajalik originaalne loomepanus, ning nii on ka eespool juba viidatud Euroopa komisjoni soovituses kultuurimaterjali digiteerimise, sellele sidusjuurdepääsu tagamise ja selle digitaalse säilitamise kohta selgelt öeldud, et “üldkasutatav materjal jääb ka pärast digiteerimist üldkasutatavaks” (ning analoogselt ei teki digiteerimisel ka kaitstud autoriõigustega teostele säilitava mäluasutuse kasuks uut õigustekihti).

Fotises on iga foto lehel küll administratiivsete andmete lõik ja selle all ka kasutusõiguse rida, mis aga paistab olevat kõikjal täitmata. Kirjandusmuuseumi Kivikeses leiame säiliku lehelt kasutuspiirangute rubriigi, mille all on lihtsalt säiliku omanikuks märgitud muuseum – see on üsna loogiline, aga ei ütle tegelikult midagi konkreetse teose varaliste autoriõiguste kohta. Rahvusraamatukogu Digar on autoriõiguste osas kõige konkreetsem – nt siinse E. Selleke kirjastatud (ja ilmselt ka pildistatud) postkaardi lehel on väga konkreetne rida “Autoriõigusega kaitstud: Ei”. (Just selle pildi puhul on see seda huvitavam, et Eesti Fotograafide Eluloolise Andmebaasi andmetel on Sellekese surma-aastaks 1976, millest lähtuvalt peaks tema loomingu varalised õigused veel kaitstud olema.)

Minu meelest tuleb siit päris ilmekalt ja n-ö praktikas välja see, millele osutasin kirjatüki alguse poole strateegilisemate dokumentide põhjal, et meie avalike kogude kultuurivara puhul ei taheta teha kaitstud ja vabade autoriõiguste teoste selget eristust ning asutuste poolt on valdav tugev omanikuhoiak, mis laseb teoste oma kogudesse kuulumist rõhutades autorsuse välja toomise isegi kahe silma vahele jätta (Muisi automaatviite näitel). Seega tundub, et esmalt vajab ülevaatamist ja läbimõtlemist hoopis ideoloogiline küsimus selle kohta, kas mäluasutus on teoste või teosed mäluasutuse teenistuses. Kui museaali või säiliku puhul on tegemist autoriteosega, siis peaks autorsus olema alati korralikult väärtustatud ja välja toodud eespool pärandit säilitavast institutsioonist endast. Ning teiseks on möödapääsmatult tarvis kogudes teha autoriõigusepõhised revisjonid ning tuua õiguste staatus ning sellest tulenevad kasutusvõimalused või -piirangud kõigi teoste veebiesituste juures väga selgelt välja.

Minu hinnangul saabki seadusele tuginedes nõuda üksnes viitamist autorile, kogule (institutsioonile), kus teost säilitatakse, ei saa kasutajat sundida viitama, see saab olla pigem kasutaja haritusest ja kultuursusest lähtuv otsus, mõistmine, et korralik viide, mis sisaldab nii autorit kui allikat, on kõigi jaoks informatiivsem ning väärtustab ka kultuuripärandi talletamise ja vahendmisega tegelevaid asutusi (just nii soovitab ka nt Europeana avalikus omandis olevate teoste kasutamise juhend). Selle eelduseks on aga omakorda jällegi selge ja piisav info kogude poolt, mh siis ka, et Muisis museaali all toodud automaatviitesse oleks lisatud autor (ja et kaoks pildiallkirja ning sellest allpool toodud ametliku viite topeldus), et korrektsed täisviited tekiksid teistessegi pärandiportaalidesse, et digikujutiste salvestamisel säiliks failinimedes inimloetav viide allikale, et failide metaandmetes sisalduks ka muud andmeväljad.

Üks 2011. a rahva ja eluruumide loenduse plakatitest, millel on kasutatud fragmenti Johannes Pääsukese fotost. Muuseumi kogunumbriga viide tõesti võimaldab meil leida allika, aga kas avalikus omandis olevast teosest üksnes sellise detaili kasutamisel võiks kaaluda ka viitest loobumist? Või kas viites peaks olema ikkagi hoopis teose autori nimi, mitte kogunumber? Kui palju on neid, kes lähevad pilti kogunumbri järgi otsima? Kui paljud oleksid märganud, kui viide oleks sisaldanud pigem Johannes Pääsukese nime?

Aga tulen nüüd viitamise juurest uuesti tagasi kujutiste kättesaadavuse ja kasutamise küsimuste juurde. Olen juba korduvalt näidanud, et kuigi kõikvõimalikes dokumentides kuulutatakse digiteeritud pärandi kättesaadavuse ja taaskasutatavuse tähtsust, on ka avalikus omandis oleva pärandi puhul vabalt kättesaadavad üksnes kujutised, mis sisaldavad väikest osa kujutistes sisalduvast infost. Näiteks Rahvusarhiiv, mis nagu eespool välja tõin, eristub edumeelsusega selles osas, et on ainsana avalikus omandis oleva materjali digiteerimist prioriteetseks pidanud, pakub oma fotode infosüsteemis Fotis üksnes 500-pikslise pikema küljega kujutisi (nt üks Carl Schulzi ülesvõte 19. sajandi viimase veerandi Tartust). Minu järelpärimise peale sellise kujutise suuruse põhjenduste kohta vastas filmiarhiivi spetsialist, et “pilt on /…/ piisavalt suur, et sisust aru saada”. Mulle tundub, et selline arusaamine on paraku üsna levinud.

Sestap naasen veelkord pildilise informatsiooni küsimuse juurde, mille juures kahe nädala eest pooleli jäin. Ja järgmisest näitest puust ja punasemat vist tuua ei oska. Võtame ühe lehekülje täpselt saja aasta tagusest ajalehest (isegi nädalapäev on sama sattunud).

4. lehekülg ajalehest Postimees, 6. veebruar 1914, siin kujutis pikema küljega 800 pikslit

Üksjagu on võimalik välja lugeda tõepoolest. Pealkirjadest saab midagi aru, seega tekib meil ka mingi ettekujutus sellest, mida kirjutatakse (sel konkreetsel lehel pigem kuulutatakse), võib isegi öelda, et saame aimu ühiskonnast ja ajastust ka laiemalt, aga ometi ei arva keegi, et sellise kvaliteediga ajaloolise ajalehe lehekülg oleks ammendavalt kättesaadav. Kuidas siis fotode puhul selline arvamus tekkida saab?

Eriti hämmastav on, et nt Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi Digar uues versioonis, kus, nagu eespool näitasin, on küll ilus sinine nupp faili salvestamiseks, on vabalt kättesaadav kujutis muutunud väiksemaks (pikema küljega kõigest 600 pikslit), kui see oli vanemas versioonis. Kui juba vaadatud ERMi Pääsukese pildiga postkaardi lehelt uues Digaris liikuda Estrisse, siis sealolev link Digarisse viib praegu veel selle postkaardi lehele vanas Digaris, kus meil on sedasama postkaarti võimalik suurendada, et detaile vaadata. Rääkimata pildist paremale jäävatest linkidest tiff-failidele, mis küll enam ei tööta, aga enne proovimist lubasid aimata, nagu saaksime alla laadida lausa maksimumkvaliteediga kujutise, nagu seda pakub USA Kongresside Raamatukogu (üks New Yorgi tänavavaade nende kogust).

Väljalõige ekraanitõmmisest, kus vanas Digaris suurendatud postkaardile on asetatud uuest Digarist kättesaadav jpg-fail oma maksimumsuuruses.

Ilmselt mängib siin rolli fotodes sisalduva info mitmetahulisus ja juba esimeses postituses mainitud fotokujutiste lai reprodutseerimispotentsiaal. Fotode puhul räägitakse ju isegi nende emotsionaalsest laengust, võime sedagi mingit laadi infona käsitleda, teisalt on fotokonservaatori jaoks informatiivne ka ajaloolise foto paberi struktuur. Nii on lihtne langeda demagoogiasse ja väita, et on piiritlematu, mis kellegi jaoks on informatiivne ja mis ei ole. Ma kardan, et nii ehk ongi võimalik jõuda sellise pildi-sisust-saab-ju-aru-argumendini.

Tegelikult on aga piire võimalik tõmmata küll. Ameerika Ühendriikides on riigiasutuste digiteerimispõhimõtete väljatöötamise algatuse raames loodud töörühma liikmed Don Williams, Michael Stelmach ja Steve Puglia paari aasta eest analüüsinud fotokujutiste informatiivsust ning avaldanud selle kohta väga huvitava ettekande, milles eristavad kujutiste informatsioonilisi ja artefaktilisi aspekte. Nende välja toodud (ja vägagi loogilise) eristuse järgi annab informatsiooniline osa kujutisest meile teada midagi kujutatu kohta ning artefaktiline teave räägib juba infokandjast endast, meediumist, selle materjalist (analoogfotomaterjalide puhul nt tera suurus, kuju). See kahe erineva teabe vaheline piir on kindlaks tehtav, sest mingisugusest suurendusest alates ei saa me enam midagi uut teada selle kohta, mida on pildistatud.

Kujutisteabe hulk on aga kahe väga konkreetse näitaja korrutis: esimene, nagu osutati juba minu esimese postituse ühes kommentaaris, on loomulikult fotokujutise optiline (ruumiline) lahutusvõime ehk resolutsioon, mis näitab, kui palju eristatavad detaile on kujutise pindalaühikul, ning teine on kujutise pindala. Lahutusvõime omakorda sõltub kahest tegurist: ühelt poolt salvestava pinna (fotomaterjali või sensori) ning teiselt poolt kujutist joonistava optika omadustest. Optika-fotomaterjali tandemi saavutatava resolutsiooni mõõtmiseks kasutatakse spetsiifilisi referentskaarte (vt nt ingliskeelset Vikipeedia-artiklit optilise resolutsiooni kohta). Niisiis määravad kujutise infohulga ehk selle, kui palju eristatavaid detaile pildile jääb, need kolm parameetrit. Fotograafia on ju lõppeks ikkagi päris tehniline.

Viktor Salmre. Tartu. 21. juuni tänav (1975), ERM Fk 2644:9664, Eesti Rahva Muuseum. Digiteeritud 35 mm ehk nn kinofilmilt, kus kaadri suuruseks 24×36 mm.

Johannes Pääsuke. Rüütli uul. suurelt turult (1914), ERM Fk 349:140, Eesti Rahva Muuseum. Pildistatud 13×18 cm klaasnegatiivile.
Sama Tartu tänavanurk 61 aastase vahega. Viktor Salmre kitsasfilmile pildistatud kaader on pindalalt 27 korda väiksem kui Johannes Pääsuke klaasnegatiivile tehtud ülesvõte. Isegi kui Salmre ajastu fotofilmi ja optika kombinatsioon ilmselt annab kokku parema resolutsiooni, ei suuda see korvata Pääsukese negatiivi suurusest tulenevat suuremat infohulka ning seetõttu võib objektiivselt väita, et Johannese tehtud fotol on rohkem (kujutis)teavet.

On selge, et fotode vastu tuntakse valdavalt huvi nende infosisu pärast. Laiu masse huvitab ikkagi pigem see, mis on pildi peal, mitte pildi sees, ja see on muidugi loomulik. Fotomaterjalide artefaktilises olemuses sisalduv spetsiifiline teave kõnetab kitsamat ringi kasutajaid (nt juba mainitud fotokonservaatoreid), aga see info võib muuseas olla vajalik selleks, et teha õiged otsused ja valida õiged meetmed originaalfoto säilimise tagamiseks. Samuti on loogiline, et fotode (aga ka muude museaalide) digiteerimise eesmärk peaks olema püüd muuta digitaalseks maksimaalne hulk kujutisel (museaalil) leiduvast või sellega kaasnevast informatsioonist. Teisisõnu, analoogkujul olemas olev info tuleb digitaalseks tõlkida minimaalsete kadudega, aga seejuures tuleb teadvustada ka n-ö tõlkimatut (ja seda siis maksimaalselt kirjeldada), sest omaette probleem on, kui digiteerimise tagajärjel muutub nt fotode käsitlemine üksnes kujutisepõhiseks ning fotodega seotud muud infotasandid jäävad piisavalt teadvustamata. Sellele probleemile tähelepanu juhtimiseks on juba 2009. a koostatud Firenze deklaratsioon ehk soovitused analoogfotokogude säilitamiseks.

Carl Schulz. Roosi tänav, Tartu, EKLA C-127:10.

Kirjandusmuuseumi Kivikesest võib praegu leida suhteliselt suuremaid kujutisi kui teistest vaadeldud kodumaistest pärandiportaalidest, aga Kirjandusmuuseumi töötaja sõnul kaalutakse kujutiste suuruse vähendamist.
Samas torkab silma, et Kivikeses olevad ajaloolised fotod on tihti n-ö puhtaks lõigatud, originaalfoto servasid näha ei ole. Selline teguviis toobki varjatult kaasa ainult kujutisepõhise lähemise ajaloolisele fotole, kus foto esemelisus on digikujutisest eemaldatud, jäetud on üksnes illusoorne aken ajalukku. See on üks probleemidest, millele juhib tähelepanu ka Firenze deklaratsioon.

Nagu fotograafia, nii on ka digiteerimine tehniline valdkond, mis nõuab esiteks spetsiifilist tehnikat, aga samavõrra kui mitte enam ka spetsiifilist oskusteavet. Kahjuks tuleb meie riikliku digiteerimiskorralduse puhul osutada taaskord vastuoludele deklaratiivsetes strateegiadokumentides ja reaalses elus. Olgugi et kultuuriministeeriumi valdkonna arengukava ”Digitaalne kultuuripärand 2011-2016” on seadnud eesmärgiks, et “digiteerimine järgib rahvusvaheliselt tunnustatud standardeid ja kvaliteedinõudeid, mis on sätestatud kompetentsikeskuste poolt välja töötatud valdkondlikes digiteerimisjuhistes” ning et “Kultuuriministeeriumi tellimusel ja valdkondlike initsiatiividena töötavad kompetentsikeskused välja juhised, kvaliteedinõuded ja standardite rakendamise kavad eri tüüpi kultuuripärandi digiteerimiseks, kirjeldamiseks ja digitaalsena haldamiseks” tuvastas Maris Jürgens oma mullu kaitstud magistritöös (kättesaadav MTÜ Eesti Fotopärandi veebilehe bibliograafiarubriigist), et mingeid ametlikke ja üldtunnustatud juhendeid, mida asutused reaalselt kasutaksid, siiski ei ole. Seda sama kinnitas ka Pärnu Muuseumi fotokogu analüüs (mis viidi läbi 2012. a kogude analüüsi pilootprojekti raames) ning minu käesoleva kirjatöö ettevalmistamise käigus tehtud päringud mitmetesse mäluasutustesse. Fotode digiteerimise seisukohast on kõige detailsemad Rahvusarhiivi digiteerimise tehnilised põhimõtted, mida on eeskujuks võetud ka mitmes teises asutuses, mingites küsimustes on šnitti võimalik võtta ka Ennistuskoja Kanut objektide digiteerimise metoodilisest juhendist, aga paljuski lähtutatakse ikkagi hoopis enda sisetundest: “ausaltöeldes ma olen jälle omavolitsenud ja teinud 3600 dp-iga neid väikseid negatiive vahel” või “olen teinud neid fotosid ka 800 dp-iga, mis peaks kirjade järgi olema justkui 600 all – juhul, kui on sellised detailsemad grupipildid – st inimeste näod on ju väiksemad kui üksikportreel” (tsidaadid kirjavahetusest).

Kultuuriministeeriumis on võetud käesoleva aasta tööplaani tsentraalse failihoidla loomine, kus muuseumid saaksid säilitada oma digiteeritud materjali tagatiskoopiaid. See on kahtlemata terav probleem, mis vajab lahendamist, aga kui mitte enne, siis vähemalt paralleelselt tuleks revideerida ka seda, kuidas tekib ja millistele standarditele vastab see säilitamisele minev digiteeritud aines.

Euroopa komisjon rõhutab oma siin juba korduvalt tsiteeritud kultuurimaterjalide digiteerimise soovitustes digiteerimise korralduse juures digiteerimissuutlikkuse optimeerimise vajadust, mis võiks seisneda ka digiteerimistöö asutuste- ja isegi riikideüleses koondumises. Tarkade komitee aruandes “Kultuuripärandi taassünd” öeldakse digiteerimise korraldamise kohta otsesõnu, et “selle asemel, et jätta kultuuriasutused oma kohustuste täitmisel üksi, tuleks digiteerimine korraldada ja strateegiliselt kavandada liikmesriigi tasandil, et saavutada maksimaalne tõhususe suurenemine ja soodustada sünergiat ning heade tavade vahetamist.”

Ametlikult on Eestis 5 digiteerimise kompetentsikeskust, ent reaalse digiteerimise osas teenindab minu teada muuseume neist ainult Ennistuskoda Kanut, kes jõuab digiteerida üksnes väikse osa digiteeritavatest muuseumivaradest ning seetõttu teevad valdava osa (fotode) digiteerimistööd meil Eestis ikkagi muuseumid ise. Digiteerimisküsimustikus, mille vastuseid praegu ministeeriumis analüüsitakse, uuritakse peamiselt digiteerimise mahu ja selle finantseerimise plaanide kohta järgmisel viiel aastal, päritakse asutustelt hinnangut ühe ühiku digiteerimise maksumuse kohta, tahetakse teada hangete korraldamise ning riist- ja tarkvara soetamise plaanidest – nendest küsimustest paistab küll pigem, et asutused peavad digiteerimistöö korraldamisega omapäi hakkama saama ja seda tsentraalselt korraldada ei ole plaanis.

Ning, rõhutan veel kord, seda kohapealset digiteerimistööd juba tehakse ning ka eesootavat tööd planeeritakse ja eelarvestatakse, ilma et riiklikult oleks kokku lepitud (rahvusvahelised) standardid, mida peaks digiteerimisel arvestama ning millele tuginedes saaks hinnata digiteeritud tagatiskoopiate kvaliteeti (ehk sisuliselt digiteerimise tulemuslikkust tervikuna). Nagu juba esimeses postituses osutasin, on mingid tehnilised parameetrid olemas Muisi mõeldud kasutuskoopiate jaoks, aga need on üksnes kvantitatiivsed ega määratle midagi kujutiste infosisalduse kohta.

Kõik algab muidugi juba sellest, et fotod tunduvad ainesena lihtsad, nende keerukust alahinnatakse süsteemselt. Audiovisuaalne ehk filmipärand on kahtlemata komplekssem, analoogfilmi põlve otsas või näpu vahel ju ei vaata, juba ainuüksi selle näitamiseks ja heli kuuldavaks tegemiseks on vaja masinaid, mis ühendavad mehhaanika, elektroonika ja optika, vähemalt sama suurt keerukust on seetõttu vaja ka digiteerimisel ning üldiselt ei tule kellelegi pähe, et iga muuseum, kelle kogus leidub mõni film, peaks ise endale filmiskänneri soetama ja digiteerima asuma. Fotosid on (kogudes) tohutult palju rohkem, neid saab käes hoida ja palja silmaga vaadata ning täitsa viisakate näitajatega skännerid ei maksagi suuri summasid. Nii on lihtne tekkima arvamus, et asi siis need pildid sisse võtta.

Nagu näitasin, sõltub analoogfotokujutiste infosisaldus kolmest tehnilisest parameetrist, aga Eesti kõige põhjalikum, Rahvusarhiivi digiteerimise tehnilised põhimõtete dokument võtab neist arvesse üksnes fotomaterjali suurust, mille põhjal ei ole võimalik kindlaks teha kujutise tegelikku infohulka. Seetõttu võidakse mingeid materjale digiteerida kas liiga väikese lahutusvõimega (siinkohal käib “lahutusvõime” digiteeriva seadme, mis võib olla nii skänner kui ka fotoaparaat, mitte digiteeritava materjali kohta), mille tagajärjel on osa originaalkujutistel leiduvast infost digikujutistelt puudu (st infokadu), või ülemäära suure lahutusvõimega, mis toob kaasa suurema ajakulu digiteerimisel ning suuremad failid, millega omakorda kaasnevad suuremad pikaajalise säilitamise kulud. Selleks et teostada optimaalset digiteerimist, on esmalt vaja kalibreerida digiteerimisel kasutatavad seadmed (nagu ka digitaalset kujutist kuvavad seadmed), seejärel on kalibreeritud seadmetega võimalik katseliselt kindlaks teha spetsiifiliste fotomaterjalide tegelik lahutusvõime (ja sellest sõltuv kujutiste reaalne infohulk) ning alles sellest lähtuvalt saab valida optimaalseima digiteerimisresolutsiooni, nagu viidatud ettekandes näitavad ameeriklased. Digikujutise kvaliteet ja edasised kasutamisvõimalused ei sõltu aga üksnes digiteerimisel valitud lahutusvõimest, vaid veel paljudest parameetritest (nt bitisügavusest, värviruumist, failivormingust, mõõte-, värvi- ja hallskaalade kasutamisest), mille kohta on olemas rahvusvahelised standardid ja aastatepikkused kogemused maailma tippmuuseumides (vt nt artiklit Metropolitan Museum of Art kogemusest standardite rakendamisel digiteerimistöös).

Ekraanivaade Muisi otsingutulemustest, mis kuvab negatiivkujutisi Pääsukese seeriast Fk 349 ja ei ole sellisel kujul (eriti tava)kasutajale informatiivselt täiel määral tarbitav.

Olgu kõrvalpõikena veel mainitud, et ameeriklaste hinnangul on mh nt levinud väärarusaam, et digiteeritud kujutisi ei tohi töödelda. Selline nõue on ka rahvusarhiivi põhimõtetes. Kui positiivkujutiste puhul on eesmärk selge – digiteeritud kujutis peab maksimaalselt vastama oma analoogoriginaalile, st on olemas konkreetne võrdlusalus, siis oluliselt keerulisem on olukord negatiivkujutistega, mis juba algselt ei ole mõeldud lõppkujutistena, vaid vahevormina. Seetõttu nõuab negatiivkujutiste digiteerimine sisuliselt samasugust pädevust, mis oli analoogajastul vajalik märglaboris fotode suurendamisel või kopeerimisel. Negatiivi digiteerimisel ei ole meil kujutise mõttes n-ö originaali, mida aluseks ja kõrvale võtta, vaid kriteeriumiks peaks olema negatiivkujutisest maksimaalse infohulga ammutamine ning suure tõenäosusega nõuab see kujutiste digitaalset manipuleerimist (seejuures on üheks eraldi probleemiks digiteerimisel toonikõvera otste äralõikamine ehk clipping, kus kujutisinfo läheb kaduma tumedates või heledates alades). Muide, selsamal funktsionaalsel põhjusel oleks mõistlik digiteeritud negatiive esitada ikkagi positiivkujutistena, sest üksnes siis on piltidel olev info meile vahetult visuaalselt kättesaadav. Muisis, kus digiteeritud negatiive näidatakse (ilmselt mingist autentsusprintsiibist lähtuvalt) ikkagi negatiivkujutistena, on need, isegi kui museaalist leidub teisi kujutisi, veel ka esmasteks kujutisteks määratud, nii et otsing kuvab just pisikesi negatiivkujutisi.

Kokkuvõttes, digiteerimisel saadud kujutiste kvaliteeti ei saa hinnata ainult kvantitatiivselt, vaid, nagu rõhutatakse ühtedes ühendriikide digiteerimisjuhistes, peavad protsessi käigus kujutisi visuaalselt hindama selles töös kogenud inimesed. Niisiis on tegelikult ka fotode digiteerimine rakendusteadus, mis vajab häid riistu ja vilunud meistreid.

Kõik see räägib digiteerimistöö spetsialiseerimise ja tsentraliseerimise vajadusest kompetentsikeskustesse, kus asjatundjad teostaksid kontrollitud keskkonnas, parima tehnikaga suuremahulist digiteerimist korralikest standarditest ja ainese spetsiifikast lähtuvalt. See oleks igati mõistlik arengutee ka Eesti ja siinsete kogude suhtelist väiksust arvestades, ent paraku on vähemalt praegu meil siiski otsustatud digiteerimine killustada muuseumidesse koha peale, mis tähendab ühelt poolt, et digiteeritakse kehvemate (kalibreerimata) skänneritega, ning teisalt, et digiteerijad on digiteerimisalal vähem kompetentsed, tagajärjeks saavad aga olla üksnes kehvemad digikujutised, mis ei täida tagatiskoopia eesmärki ning mis seetõttu tuleb varem või hiljem uuesti üle digiteerida. Ja kui see nii läheb, siis on varasemale digiteerimisele kulutatud aeg ja muud ressursid raisatud.

Niisiis, otste kokkutõmbamiseks resümeerin, kuhu oma kirjatükiga jõudsin.

Alustades sellest, et mäluasutused piiravad juurdepääsu digiteeritud kultuuripärandile, sh ka avalikus omandis olevale kultuuripärandile, mille alla käib muu hulgas ka valdav osa 19. sajandi ja 20. saj alguse fotopärandist, jõudsin tõdemuseni, et meil Eestis sisuliselt ei eristata kultuuripärandi käsitlemisel vabade ja kaitstud autoriõigustega pärandit. Tegin ettepaneku luua Eestis kohalik OpenGLAM algatusrühm. Avastasin, et Muisis rikutakse šokeerival kombel autoritele viitamise kohustust. Vaatasin mõningaid tehnilisi nüansse Muisi ja teiste pärandiportaalide otsingusüsteemides ja tegin kindlaks, et portaalidest kättesaadavad kujutised on lubamatult infovabad. Seejärel veendusin, et autoriõigusi käsitletakse meie pärandiportaalides väga puudulikult. Tulles metaandmete juurest tagasi kujutiste endi juurde, näitasin, millist infot fotod üldse sisaldavad ning kuidas on mõõdetav fotokujutistes sisalduv infohulk. Siit jõudsin digiteerimise strateegia, standardite ja kvaliteedikontrolli küsimusteni, mis, väidan, on Eestis halvasti lahendatud või lausa lahendamata.

---

Tahan tänada inimesi, kes vastasid meilitsi ja telefonitsi minu nõu- ja järelepärimistele, mida tegin siinseid postitusi ette valmistades:

Eesti Ajaloomuuseum: Merilis Roosalu
Eesti Kirjandusmuuseum: Vilve Asmer, Kaisa Kulasalu, Marju Mikkel, Siret Roots
Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum: Villem Normak, Veronika Varik
Eesti Rahva Muuseum: Arp Karm, Katrin Raitar
Ennistuskoda Kanut: Martin Sermat
Kultuuriministeerium: Indrek Eensaar, Marju Reismaa, Mirjam Rääbis
Medisoft: Eveli Leega
Rahvusarhiiv: Lauri Leht, Sven Lepa, Sten Oja
Rahvusraamatukogu: Kairi Felt, Krista Kiisa
Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseum: Tanel Verk

_______________________________________________________________________________

Oma kogemusi muuseumikogusid kajastava infosüsteemiga MuIS jagavad ka:
Kristi Jõeste, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili lektor ja kindameister
Mirjam Rääbis, Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna peaspetsialist ja MuISi sõnastike korrastamise töörühma juht