Kristi Jõeste, rahvusliku tekstiili lektor ja kindameister

Hellitlevalt nimetan muuseumiinfoportaali www.muis.ee-d MuISiks, oma sõbraks, kellega puutun käsitööpraktiku ja –uurijana nädalas kokku mitmeid kordi. Nagu sõprade puhul ikka, keskendun ma MuISi puhul tema headele külgedele ja nõrkuste suhtes pigistan silma kinni. Tean, et temaga nähakse vaeva ja küll ta paraneb.

Olles võtnud endale pikaldase ja töömahuka plaani uurida Eesti rahvuslike kinnaste kudumisvõtteid, on MuIS mulle asendamatu abiline. Peamiselt huvitab mind Eesti Rahva Muuseumi kindakollektsioon 19. sajandi algult kuni 1920-ndateni, mis hõlmab 2000 üksikkinnast või kindapaari. Ka teised muuseumid on oma kindaid hakanud MuISi jaoks tasahilju pildistama, kuid nende varad on ERMi omadega võrreldes miniatuursed. Kindlasti ei jäta ma ka neid tähelepanuta.

Et ERMi koguhoidjate ajavarud MuISi täiendamise alal on piiratud, siis pean endale mõttes õnne soovima, et just kinnaste fotode ja kirjete sisestamine on osutunud prioriteetseks. Kui tunneksin huvi mõne teise esemeliigi vastu, ei pruugiks mind sama õnn tabada. Näiteks peavad rahvariietehuvilised ilmselt veel aastaid ootama võimalust eelvaadelda neid huvitavaid särke, pükse jne MuISi-fotodena. Selles osas oleks üsna tervitatav, kui ERM võtaks oma kodulehel avalikustada ligikaudse ajaplaani või järjekorra, mille alusel nad esemeid pildistavad, et inimesed oskaksid oodata neid huvitavate fotode ilmumist MuISi. Aga ehk tuleb lihtsalt ise küsida ja sulle vastatakse.

Nagu öeldud, on mul vedanud. Kõik ERMi kindad on pildistatud, MuISi pandud ja saavad päev-päevalt kirjaliku infoga täiendatud. Tulebki nüüd kahetsust tundes nentida, et tekstikogumise töö Tartus kohapeal oleksin ma võinud aja kokkuhoiu mõttes vabalt ka ära jätta, kui oleksin osanud ette kujutada, et MuISi kindafotode täiendamine tekstidega neil nii kiiresti edeneb. Aga see pole kõik – millalgi sügise paiku saabus veel üks rõõmusõnum: ERMi esemeid on MuISist võimalik üles leida ka kohapõhiselt. Tarvis vaid sisestada huvipakkuva kihelkonna nimi vastavasse lahtrisse ning sulle avaneb see asjadekogum, mida on sellest kihelkonnast jõutud sisestada. Varem see võimalus puudus ja seetõttu oli paberkartoteegi külastamine möödapääsmatu, sest palja MuISi-fotoga polnud midagi tarka teha, kui ei teadnud, kust kohast on kujutatud ese pärit. Teistele MuISi sõpradele oleks mul siinkohal siiski väike ääremärkus, et kõik kindaliigid, nt roositud või pitsilised kindad ei ole kohapõhise teabega veel seotud, kuna legendid on neil sisestamata.

Hea on ka see, et otsingusõnu ühe eseme kohta on koondatud. Kui varem andis see erinevate märksõnade kaudu väga erinevaid tulemusi ja nii võis mõni kinnas üldse märkamatuks jääda, kui ei teadnud tema tulmeraamatus olevat nimetust (kinnas, labakinnas, sõrmkinnas jne), siis nüüd ei pea seda enam nii täpselt teadma, võib proovida otsingusse panna ka kõik sõnad korraga komaga eraldatult. Päris lõpule pole seegi töö MuISis jõudnud, kuid paljutõotav algus on igatahes tehtud.

MuISist kindafotode salvestamine enda arvutisse võimaldab teha kõige esmasemat süstematiseerimis- ja võrdlemistööd, mis füüsiliselt ei oleks mõeldav. Kui avan oma arvutis kausta „Halliste kindad“, saan kiire kliki läbi vaate kõigile selle kihelkonna kinnastele. Kujutluses tekkib üldistav pilt põhilistest kinnaste parameetritest, nagu kuju, värv, kiri, proportsioon. Kui mõni kinnas eriliselt huvitab, saab MuISist enamasti kätte ka tema kirjalikud andmed.

Väga palju abi on MuISi fotodest inspiratsiooniallikana. Et minu kui kindakuduja töös tuleb tihti ette nn ainelist loomingut, siis algallikatest lähtumine on väga meeldiv võimalus.ERM A 632:225ab

Koopiakudujana oleks mul MuISist vähem kasu, kuna sealsed fotod on  mahult väga väikesed (veebis vaatlemise resolutsiooniga) ja nii ei ole neid võimalik suurendada selliseks, et ekraanilt paistaks kätte ka kõikvõimalikud detailsed kudumisvõtted. Vaid mõni üksik foto on pildistatud sellise nurga alt või koguni lähivõttena, et treenitud silmaga eristan pisidetaile. Selles osas on paremad üksikkinnaste fotod, sest nad on natuke suuremad kui kindapaaride omad. Üksvahe olin nõutu ka selle peale, et paljud roositud või pitsilised kindad olid pildistatud peopesa poolelt. Siis ei aidanud muu, kui et tuli sammud Tartu poole seada või tellida kulukad lisafotod käeseljapoolsest küljest. Õnneks on ka sellekohane parandustöö kohe-kohe teostumas.

Kuna mind kui tehnoloogiahuvilist MuISi praegused fotod täpsema analüüsi tegemisel ei aita, pean siiski käima kindaid Tartus kohapeal füüsiliselt uurimas. Eks tuleb siinkohal ette manada suurem pilt ja kasu: kui mul õnnestub ükskord kõik huvipakkuvad kindad tehnilise pilguga läbi vaadata ja nad oma lõpututesse tabelitesse märkida, saavad sellest abi ka teised rahvusliku kudumise fännid ja õppurid. Koostan töövõtetest raamatu. Siis ei pea huvilised keerulisemate kinnaste kudumisest loobuma, kui neil puudub lähemaks uurimiseks võimalus minna Tartusse või tegelikult ka vaatlusoskused, et vajalikku infot kinnast käe vahel uurides temast välja lugeda. Loodan, et minu töö aitab maailma kontekstis nii mitmekesise ja mahuka kindakollektsiooni säilimisele kaasa just selle läbi, et tänapäeva inimesed oskavad neid uuesti kududa mitte ainult mustrit ja värve arvestades, vaid ka põlvest põlve pärandatud kohalikke töövõtteid kasutades. Pole ju muuseumi funktsioon säilitamine füüsilises mõttes, vaid ka vaimse pärandteabe alalhoid, olgu selleks siis kasvõi rahvuslikud kudumistehnikad. Selline on minu unistus, millest pool on juba täitunud!

________________________________________________________________________

Oma kogemusi muuseumikogusid kajastava infosüsteemiga MuIS jagavad ka:
Mirjam Rääbis, Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna peaspetsialist ja MuISi sõnastike korrastamise töörühma juht
Vahur Puik, fotopärandientusiast – 1. osa, 2. osa