Jälle Pääsukesest. Ehk vanadest fotodest Muisis ja mujal. 1. osa

Vahur Puik, fotopärandientusiast

Alljärgneval kirjatööl oli kaks lähtepunkti: Muis* ja ajaloolised fotod. Neist esimene oli ette antud, teine mu enda valitud. Teadsin, et mul nende teemadega seoses ühtteist südamel on, aga kirjutama hakates ei aimanud päriselt isegi, kui palju on sellist, mida käsitlemata ei saa jätta. Sestap juhtuski, et tänaseks, postituse avaldamise päevaks on see kirjutis (vist) alles poole peal, avab illustratsioonide ja seadusetähtede varal probleemi (mis, muide, haakub hästi ka mõnede momentidega siinsele eelnenud Kristi Jõeste Muisi-teemalises postituses) ning lõppeb põhjapaneva küsimusega pildilise informatsiooni mõõdetavuse kohta. Teemaarendus jääb järgmisse osasse.

027404_ERM_Fk_349_91Johannes Pääsuke. Vene poed, ERM Fk 349:91, Eesti Rahva Muuseum http://muis.ee/museaalview/605073

Muis on kahtlemata suurepärane ja oma tsentraalsuses ehk muuseumideülesuses ka ainulaadne vahend, et luua Eesti muuseumides leiduvatele kultuurivaradele parem juurdepääs, aga viskan kohe alustuseks õhku väite, et Muisi hetkel olemasolevat tehnilist lahendust ning seadusandlikku tausta arvestades ei ole selle võimalusi just pildilise materjali ehk museaalide digitaalsete kujutiste puhul piisavalt ära kasutatud.

Teadupärast jõustus meil mullu uus muuseumiseadus, mis on sündinud ajal, mil maailmas puhuvad järjest tugevamalt üldised kultuuripärandi avatud juurdepääsu (open access) ja avaandmete (open data) tuuled, aga konkreetsemalt (ja möödapääsmatumalt) on meie seadusele kindlasti mõjunud avaliku sektori teabe direktiiv 2003/98/EÜ*, mille reguleerimisala laiendati möödunud aastal ka mäluasutustele ja nende loodavatele-hallatavatele andmetele ning mille eesmärk on tagada maksimaalselt vaba juurdepääs ja taaskasutusvõimalused avaliku sektori valduses olevale teabele.

Nii uue muuseumiseaduse § 20 lõige 3 kui ka Muisi kohta käiva määruse § 12 lõige 6 sätestavad väga ühemõtteliselt, et (tsiteerides siinkohal määrust) “Infosüsteemis kättesaadavaks tehtud museaali digitaalset kujutist, digitaalset museaali ning museaali ja digitaalset kujutist kirjeldavaid andmeid võib kasutada tasuta, muuseumilt luba küsimata ja levitamispiiranguta”, seejuures on seaduse seletuskirjades eraldi rõhutatud, et “üldsusele kättesaadavaks tegemine peab olema ilma piiranguteta, s.t sellised failid on vabalt kasutada kõigile isikutele (sh eraõiguslikele isikutele, kes tegelevad ettevõtlusega)”. Paremat seaduslikku lähtepunkti muuseumide kultuuripärandile vaba ja veebipõhise juurdepääsu tagamiseks või nõudmiseks (sõltuvalt vaatepunktist) ei oskaks soovidagi.

011678_ERM_Fk_349_159Johannes Pääsuke. Maja Suurturg 1, ERM Fk 349:159, Eesti Rahva Muuseum http://muis.ee/museaalview/662149

Milles siis on probleem? Aga selles, et millegipärast tuleb liiga tihti ikkagi “sammud Tartu poole seada” (tsiteerides Kristi Jõestet).

Et ERMi ja fotopärandi kontekstis on muidugi paslik punti võtta Johannes Pääsuke, siis olen oma väidete illustreerimist alustanud kahe pildiga tema kuulsast Tartu seeriast (ERM Fk 349). Järgnevad veel üks Pääsukese pilt ning seejärel kaks enamvähem sama ajastu ülesvõtet Iiri rahvusraamatukogu kogust. Küsin: mille poolest on need pildid sarnased?

027408_ERM_Fk_349_95Johannes Pääsuke. Maja Promenadi uul. 3, ERM Fk 349:95, Eesti Rahva Muuseum http://muis.ee/museaalview/605077

10958329045_86567d6409_z 640x471             Hill Street, Newry, Co. Down, NLI Ref.: EAS_1425 http://www.flickr.com/photos/nlireland/10958329045/

11447462435_8bc56979d4_z    [Harcourt Road, Dublin], NLI Ref.: Eas 1717 http://www.flickr.com/photos/nlireland/11447462435/

Üldiseid sarnasusi on kahtlemata mitmeid: tegemist on klaasnegatiividele pildistatud ajalooliste linnavaadetega, mis kuuluvad mäluasutuste kogudesse, valitud piltide autoriõigused on vabaks läinud (on ju meie foto- ja filmipioneeri õnnetust hukkumisest möödas juba kaugelt üle 70 aasta) ja nende piltide siintoodud digiteeritud kujutised on vabalt kättesaadavad veebis.

Ent on veel üks sarnasus, millest lähtuvalt tahan rääkida digiteeritud ajaloolistel fotodel (aga samahästi ka nt museaalse kinda digikujutisel) sisalduvast infost ning tuua välja hoopis suure erinevuse valitud eesti ja iirimaiste piltide kaasaegses digitaalses uues elus. Nimelt on kõigil nendel siia valitud fotojäädvustustel näha suuremat või väiksemat hulka kirjadega silte. Sellise suurusega digikujutistelt, nagu eespool on, saame välja lugeda üksnes kõige suuremad kirjad. Selleks et lugeda teksti väiksematelt siltidelt, on meil vaja rohkem pildi sisse minna ehk kasutada suurema resolutsiooniga faile.

Näiteks esimeselt Iirimaa pildilt Newry linnast (Ühendkuningriigis) võime lugeda paljusid pealkirju ajalehtede reklaamidelt ning näeme lausa, millist temperatuuri näitab uhke tänavatermomeeter.

10958329045_9782e5dd9

Isegi seda saame teada, et hobuvankril olevale kotile on trükitud “Liverpool”. Rääkimata võimalusest uurida suure pildi keskplaanil olevate härrasmeeste kuuelõikeid.

10958329045_9782e5dd9c_

Teisel, Dublini tänavavaatel loeme suurendatud pildilt välja kas või sõiduauto numbri ning mingit probleemi ei ole majanurgale nõjatuvate poiste pea kohal olevalt tänavasildilt (mis jääb detailivaatest välja) tänava nime tuvastamisega.

11447462435_ab02a4e076_

Olgugi et Johannes Pääsukese piltidel on olemas nende iiri vaadetega võrreldav detailsus, ei ole meil nende puhul sellist võimalust pildi detailidesse sukelduda, kuivõrd ülal toodud kujutised on suurimad, mis praegu Muisist vabalt kättesaadavad. Nende ERMi piltide failid on pikema küljega 640 pikslit (seejuures koos digiteerimisel kasutatud mõõteskaaladega, fotokujutis ise järelikult veelgi väiksem), toodud Iiri pildid on kättesaadavad küljepikkusega 3000 pikslit, seega 5 korda suurema resolutsiooniga.

On muidugi ilmne, miks, hoolimata seadusse jõudnud vaba juurdepääsu retoorikast, tahetakse piirata kvaliteetsemate digikujutiste levikut. Eks ikka kõrgresolutsiooniliste kujutiste ehk nn trükifailide müügist (oma)tulu teenimise eesmärgil. Selleks on muuseume viimaste aastate jooksul kõvasti survestatud, kuna omatulu on kehtestatud üheks olulisemaks karakteristikuks, millega muuseumide tegutsemisedukust mõõdetakse.

Sellise tulu teenimise tarvis jäeti avaliku sektori teabe direktiivi (mis, nagu juba mainitud, möödunud aastast ka mäluasutusi haarab) dokumentide taaskasutusse andmise eest tasu võtmise tingimustesse mäluasutuste kultuurivarade jaoks erandid. Ent isegi mäluasutustele lubatud erandlikult suurema tasu puhul tuleb selle suurus “määrata objektiivsete, läbipaistvate ja kontrollitavate kriteeriumide alusel ning dokumentide väljastamisest ja taaskasutamise lubamisest saadav kogutulu ei tohiks ületada dokumentide kogu­mise, koostamise, paljundamise ja levitamise kulusid, millele lisandub mõistlik investeeringutulu” (muudel juhtudel ei tohi avaliku sektori dokumentide taaskasutusse andmise eest küsitav tasu ületada “dokumentide paljundamisest, esitamisest ja levitamisest” tulenevaid piirkulusid). See eurodirektiivi kirjakoht kehtib niisiis ka museaalide trükifailide müügi kohta ja meie muuseumiseaduses kajastub see järgmiselt – “digitaalsete kujutiste trükifailide müügi korral võetav tasu on kulupõhine” (MuuS, § 20 lõige 5). Ühtegi sellist trükifaili hinna kulupõhist kalkulatsiooni ma näinud ei ole ja praegu ka küsima ei hakanud, aga kui teemat edasi uurida, siis muidugi tuleks küsida. Lisaks tasub rõhutada, et vabade autoriõigustega museaalide digikujutiste müügi puhul ei ole õige rääkida, et müüakse nende kujutiste kasutusõigust, mis on olnud üsna levinud viis küsitava tasu nimetamiseks, vaid müügiks on (suure resolutsiooniga) trükifailid. Selline tululiik on kirjas ka kultuuriministeeriumi hallatavate muuseumide tasuliste teenuste loetelu määrustes.

Kui palju siis näiteks ERM fotodelt teenib? Selgub, et 2013. a oli ERMi omatulu fototeenuste müügist natuke üle 9000 euro (aasta varem natuke üle 7500 euro), mõlemal aastal on see summa olnud samas suurusjärgus piletituluga (vastavalt ligi 9200 mullu ja pea 7300 tunamullu). Seda muuseumi puhul, mille aastased tegevuskulud 2012. a olid umbes 1,8 miljonit eurot (2013. a sama suurusjärk) ja mille fotokogu suurus 2012. a lõpuks oli üle 275 000 ühiku (aastase juurdekasvuga ligi 19 000 ühikut). Seejuures ei ole (kuigi ehk ikka võiks olla) fototeenuste statistikast võimalik eristada, mitme pildiühiku müügist on teenitud tulu saadud ega ka millise osa tulust moodustavad digiteeritud ajaloolised fotod (ja millise esememuseaalide digikujutised).

Selle teenitud tulu suuruse või olulisuse üle edasi arutamata vaatame pigem, millised kriteeriumid kehtivad Muisis oleva vaba kasutusega kujutise ning millised trükifailide ja (foto)museaali digitaalse tagatiskoopia (master copy) kohta. Muisi lisatavale ja seaduse järgi vabaks kasutamiseks mõeldud digikujutisele esitab juba viidatud määrus tehnilised kriteeriumid (toodud välja ka ministeeriumi kodulehel), trükifaili ega tagatiskoopia kohta selliseid täpsustusi aga ei leia. Muuseuminõuniku sõnul loetakse “trükifailiks see juhtum, kui MuISis oleva digikujutise (s.t see, mis vastab määrusega kehtestatud miinimumnõuetele) parameetrid ei rahulda potentsiaalse kasutaja vajadusi”. Minu meelest on just siia maetud mitu koera.

Enne seadusemuudatust oli Muisis museaali digikujutise suurus piiritletud pikema külje pikkusega vahemikus 640 kuni 800 pikslit. Selline nõue on siiani kirjas kultuuriministeeriumi kodulehel olevas juhendis “Museaali kirjeldamine MuISis. Juhend 1.0.” ja sellele vastavad ka eespool toodud Pääsukese piltide digikujutised. Uue seaduse menetlemise etapis oli jätkuvalt kasutusel sama vahemik, ent siinse kirjutise jaoks seadusetähti üle lugedes sain meeldiva üllatuse osaliseks, kui avastasin, et kehtivas määruses on kadunud digikujutise pikema külje ülempiir ning nõutud on hoopiski, et “pikema külje mõõt on minimaalselt 800 pikslit” (seega museaali kirjeldamise juhend vajaks korrigeerimist). Faili suurust piiritleb lisaks mahupiir 2 megabaiti. (Kolmas toodud kriteerium “punktitihedus on minimaalselt 72 punkti tolli kohta” ei anna kahele eelnevale tegelikult mitte midagi juurde.) Järelikult, kui tahta norida, siis tuleb välja, et need Pääsukese piltide kujutised on oma mõõtudega kehtivale määrusele juba jalgu jäänud, aga isegi kui nad vastaksid uuele miinimumile, jääks nende resolutsioon toodud iiri fotode omadele ikkagi veel ligi 4 korda alla.

Niisiis on küsimused märksa põhimõttelisemad. Milliseid eesmärke üldse täidab muuseumis säilitatavate ajalooliste fotode digiteerimine? Mida fotodelt otsitakse, milleks ja kus neid kasutatakse? Millist infot fotod ülepea sisaldavad?

Foto- ja arhiivikogud on muuseumide enimkasutatavad kogud (tellimusühikute arvu poolest) ja see on kahtlemata seotud fotode äärmiselt laia informatsioonilise spektriga ning sellest tulenevalt ka paljude taaskasutamisvõimalustega. Näiteks Johannes Pääsukese fotot “Lusikategija Tartu turul vene poodide ees 1912” (http://www.muis.ee/museaalview/604568) on ERMi 2009. a aastaraamatu järgi tellinud “nii linnakeskkonna kui piipude uurijad, kaubandust ja Eestit või eestlast kirjeldavad raamatud”.

Milliseid nendest uurimis- ja taaskasutusvajadustest peaks siis suutma rahuldada ehk kui palju infot peaks sisaldama Muisis leiduv vabaks kasutuseks mõeldud digikujutis ja milliseks otstarbeks on vaja tellida trükifail? Tulles tagasi eespool toodud pildinäidete juurde, siis kui kellelgi on huvi 20. sajandi alguse tänava- ja poesiltide tüpograafia või hoopiski tänavaruumi info mitmekeelsuse vastu, aga seejuures ei ole tingimata kavatsust anda neil teemadel välja raamatut (ehk pilte trükises taasavaldada), siis neid soove pisike fail täita ei saa, seda infot me neilt Muisi kujutistelt välja ei loe. (Samamoodi nagu kindauurija ei saa pisikesi kindapilte “suurendada selliseks, et ekraanilt paistaks kätte ka kõikvõimalikud detailsed kudumisvõtted”, mis suure faili puhul oleks võimalik.)

Kuigi seda otsesõnu kuskil ei väljendata, on ilmne, et trükifaili all mõeldakse selliseid kujutisi, mida peetakse potentsiaalselt trükikõlbulikeks, kuivõrd digitaalse info lihtsa kopeeritavuse olukorras ei saa ju kuidagi välistada, et kellelegi siltide uurimiseks väljastatud suurema resolutsiooniga kujutis ikkagi lõpuks mõnele trükisele ei “rända” ja muuseumi niiviisi trükifaili müügist saadavast tulust ilma ei jäta. Ehk teisisõnu näeme siinkohal kummitamas vana tuttavat – (digiainese) võimaliku kuritarvituse kolli.

Kas aga on üldse mingit objektiivset mõõdupuud, millega teha kindlaks fotokujutiste infosisaldus?

[Postituse teine osa.]

————————————————————————————————-

* Muis – Kasutan ametliku lühendi MuIS asemel pigem nime moodi ja silmasõbralikumat kirjapilti Muis, mis, usun, on kooskõlas sellega, kuidas MuISist mõeldakse.

* lihtsuse huvides viitan eurodirektiivi konsolideeritud tekstile, ametlikult tuleks vaadata eraldi algset direktiivi ja seda muutvat direktiivi.

_______________________________________________________________________________

Oma kogemusi muuseumikogusid kajastava infosüsteemiga MuIS jagavad ka:
Kristi Jõeste, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili lektor ja kindameister
Mirjam Rääbis, Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna peaspetsialist ja MuISi sõnastike korrastamise töörühma juht

5 thoughts on “Jälle Pääsukesest. Ehk vanadest fotodest Muisis ja mujal. 1. osa

  1. kasulik lugu lugemiseks, kuidas on Rahvusarhiivis?

    ps
    Kindaportaali võiks siis ka juba ära teha, Vaibaportaali ülesvõtted võimaldavad küll lõimeni “tungida” ja kudumismustrist sotti saada. Eks see kompromiss peab olema nende valikute juures, et kas mass-digimisetööstus või kohe teadlik failikvaliteet.

  2. Fotolt väljaloetava teabe piiri seab originaali lahutusvõime (ses mõttes toimib teralisus üsna samamoodi kui piksel rastris). Edasiste kopeerimistega võib seda vaid halvendada ja kõik digitaalsed suurendused ja teravustamised on pigem arvuti fantaasia.

  3. Lisan veel paar tundmust. Kunagi ERMi-st pilti tahtes (nõukogudeaegset), siis mulle tundus, et see pilt pildistati maha (mitte ei skaneeritud). Pilt jäi suht kehva ja palusin uuesti teha ja tehtigi (ja sai parem), kuid mulle tundus absurdne, et seda ei skaneeritud (ilmselt mingi reegel, et fotot ei tohi panna skänneri vahele ja valgustada). Ühesõnaga absurdne mu arust. Ja muidugi see, et kui ERM-st tahad fotot (no ütleme, et kahte fotot), siis räägitakse sulle 2-st nädalast. Ja öeldakse, et fotograafidel on nii palju tööd ja neid ei tohi eriti tülitada jne. Lihtsalt paari foto skaneerimine ei ole ju üle mõistuse raske ja ei ole täheldanud, et lugemissaalis oleks järjekord, kes kõik tahavad fotosid tellida (loomulikult saan aru, et fotograafidel on ka muud asjakohast tööd).

  4. Vanad pildid võivad ju skänneri vahele pressides jäädavalt kahjustatud saada. Fotolaboris on korralik stend kus neid ümber pildistatakse. Muidugi võiks tehnika alati parem ja kaasaegsem olla.
    PS Muisi’s olen nüüd näinud ka suuremaid digipilte, näitek see http://muis.ee/museaalview/859957

  5. Viide: Pääsuke ja Kalamees | Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Leave a Reply