Kevadeti polegi mahti lobiseda

 

“Mr Coperthwaite: elu Maine’i metsades” (USA 2012, rež. Anna Grimshaw, 83 min)

Tekst: Lauri Laanisto

Foto: Maris Reintal

William S. Coperthwaite elab juba pool sajandit üksi USA kirdeotsas, Maine’i osariigis, mitmekordses klaasseintega, puust jurtakujulises majas ja muudkui aga nikerdab – üleval korrusel saab magada ja all on avar ja valgusküllane töökoda. Ning valgust on tal vaja, sest elektrit ta ei kasuta. Ta on reisinud terve ilma läbi ja õppinud puutöökunsti erinevaid tahke oma ala kõige asjatundlikumate meistrite käe all Rootsist kuni Jaapanini. Pärast National Geographicu ühe 1962. aasta numbri lugemist, kus tutvustati nomaadsete mongolite eluasemeid, hakkas ta ühena esimestest USAs jurtasid ehitama. Ta võttis selle asja nii põhjalikult ette, et sai pärast Harvardist pedagoogikaalase doktorikraadi jurtade ehitamise osalusõpetamise eest. Kuigi Coperthwaite on kirjutanud ka raamatuid oma käsitööpõhisest elust, eelistab ta teadmisi jagada mitteformaalsete töötubade käigus, kus ta muuhulgas õpetab ka miskit, mida ta nimetab demokraatlikuks kavandamiseks [democratic design] – see on kontseptsioon, mida saab rakendada lisaks puutööle ka kõigis muudes elu aspektides.

s

Inglise antropoloogi Anna Grimshaw pea poolteisetunnisest dokumentaalfilmist eelpool mainitud informatsiooni küll kätte ei saa. Seal näidatakse napisõnalist vana meest, kes enamuse ajast oma töökojas lusikaid nikerdab ja kellel aegajalt kohalikud noored puutööhuvilised külas käivad – kas niisama abiks, või oma vanale haamrile uut vart või muud säärast tegemas. Vahepeal käib ta metsas mahalangenud puid juppideks saagimas, et ikka nikerdusmaterjali oleks, maja ümbert nuluvõrseid kitkumas või siis kanuuga järve peal niisama ringi aerutamas. Kaamera jälgib tema tegemisi neutraalselt, eesmärgiga üksnes kirjeldada. Ei saagi õieti sotti, mis mehega tegu on (peale selle, et ta tisleriasjades üsna kodus näib olevat). Ja vana Bill ise kah just lobisema ei kipu, eelistades kaamera ees pigem noaga vesta kui suuga. Kuigi küllap oleks tal jutustada küll ja veel.

Olgugi, et siit vaadates näib USA üleni kommunikatsioonipõhise ja urbanistlikuna, kus igipõline konflikt maa ja linna vahel on nihkunud downtowni ja suburbi lärmakale vastuseisule, siis tegelikult juurdub mittepõliste ameeriklaste põliskultuur sügavuti just hoopis eraklikkusesse ja loodusesse. Sealsamas USA kirdenurgas pani oma hüti püsti Henry David Thoreau, ja Emily Dickinsongi sulgus oma eraklusse just Massachusettsis. Coperthwaite’i pikaldasus ja napisõnalisus sobib ühtaegu nii Waldeni laialehistesse metsadesse kui ka Albu kandi soosaarele. Sellised põhjamaised mehed hoiavadki, ülejäänud ilmale peaaegu märkamatuks jäädes, maailma käigus.

Nagu skaibi vahendusel toimunud linastusjärgsest vestlusest režissööriga selgus, käis ta aasta otsa Bill Coperthwaite´il külas ja muudkui filmis tema tegemisi ning käesolev film on alles esimene pääsuke – kokku on valmis neli pikemat filmi, üks iga aastaaja kohta, lisaks veel lühemaid ja teemapõhisemaid filme näiteks tooli tegemisest ja muust säärasest. Ehk terve aastaringi peale avaneb lõpuks ka peategelane ja laseb ka veidi enda sisse vaadata. Igatahes tol kevadel, mil see film üles oli võetud, polnud tal küll selleks mahti või tahtmist.

Leave a Reply