Seitse venda neliveona

Mika Keränen, lastekirjanik, Tartu linnakirjanik 2018

Käin sageli teatris ex tempore. Ka ERMi vendi sattusin vaatama juhuslikult. Kõik algas sellest, et läksin ühele luuleüritusele, kus esines soome luuletaja Silja Järventausta. Pärast istusime kõik, esinejad ja publik, koos, karvased ja sulelised, ning Silver Sepp mainis, et valmistus üheks esietenduseks. Ta mainis ka, et kui soovime, saab ta pakkuda sõbrapileteid. „Seitse Venda ehk Uurali Kajakas“ ja ERMis.

Silveri muusika ja ERM tundus nagu kaks kärbest ühe hoobiga.

Pakkusin Siljale, et tšekkame ära, kuidas eestlased seitset venda teevad. Olin üsna kindel, et puusse selle kultuuriüritusega ei pane, sest Silver on just selline uue aja ugritrubaduur, kes võlub kõik ära. Igatahes mind võlub tema viis uuendada folkmuusikat. Silja ütles mu pakkumisele, et miks mitte. Ta on elanud Tartus ja oskab eesti keelt päris kenasti. Loo sisu tundis ta ka, sest Aleksis Kivi näidend/romaan „Seitse venda“ on ju üks Soome kirjanduse tüvitekstidest. Mul endal on lood selle raamatu koha pealt kehvemini. Olen hoidnud nii soomekeelset kui ka eestikeelset „Seitset venda“ mitu korda käes, aga mitte väga kaua. Isegi praegu kollitab Tuglase eestikeelne tõlge riiulis ja vaatab, et kas loen ta kunagi läbi. Peaks keerama tagurpidi, nagu olen teinud mõne raamatuga, mis sama nõudlikud.

Siljaga esietenduse esireas lavastuse esimeses tegevuspaigas/saalis. Foto: Arp Karm (ERM)

Kui me läksime etendusele, tervitas meid kõigepealt lindilt Tapio „Tapsa“ Rautavaara laulmine: „Juokse sinä humma, kun tuo taivas on niin tumma…“ Süda läks kohe soojaks.

Tükk ise algas sellega, et meie sõber Silver plõksutas muudkui kaseoksi ja need tekitasid kavalaid helisid. Pärast mängis viiuli poognaga okstel edasi. See oli väga lahe, ausõna. Väga lihtne, aga väga võimas ja puudutas minu hinge sügavalt. Kindlasti polegi seda asja nii kerge teostada, kui esmapilgul tundub. Aga Silveri võrratu helikujundus polnud üllatus. Kui vaja, siis ta „annab tooni“. Seda ma oskasin oodata.

Mis mind rabas, oli koreograafia. Ma ei ütle, mis toimus, minge üllatuge ise. Neljakesi seitset venda kehastada ikka annab. Mu esimene küsimus pärast etendust oli näitleja Katrin Pärnale, et kes too koreograafia eest vastutas. Tuli välja, et üks neljast näitlejast oli Janek Savolainen. Vot! Jätke nimi meelde, kui polnud veel tuttav. Et kui koreograaf on Janek Savolainen, kohe vaatama, olgu etenduseks või „Kolme katku vahel 30 aastat hiljem“ kolmeteistkümnes vaatuses.

Etendus oli nagu „Seitse venda“ ikka, üks jaur ja kisa. Higi ja pisaraid ja nalja ka. Silja nautis vast rohkem kui mina. Kahju, et mul raamat lugemata. Luban, et loen ta läbi. Varsti.

Näitlejatele selgelt meeldis laval kargamine ja soomlaste kehastamine. Ju me oleme nii naljakad. Katrin Pärn nautis ikka täiega, oi kui tore on teha igasuguseid soomlase nägusid ja möliseda soome keeles! Miks mitte! Ega ma ei solvu. Vahva oli. Kõik näitlejad olid tegelikult head. Polnud mingit probleemi, et seitse venda tehti neliveona. Lugu rullus lahti küll. Janek Savolainen ise oli täpselt nagu üks soomlasest vend peab olema, parajalt lolli metsalise näoga kogu aeg. Ta meenutas minu suguvõsa mehi nii välimuselt kui ka olemiselt. Eks ta peab olema ka vähemalt osaliselt sommi hingega, kui nimi ikkagi Savolainen. Koos Katrin Pärnaga olid nad väga veenvad vennad ja polegi ime, et nad olid kahekesi ka tüki lavastajad. Sõber Silver sai ka oma rollidega kenasti hakkama, kuigi ilma muusikainstrumendita oli ta algul laval nagu tühjade kätega. Minu lemmiknäitlejaks osutus kõigist neljast aga Siim Angerpikk, kelle ätituut ja näitlejameisterlikkus tegi temast kõige usutavama lavakarakteri, ükskõik millist venda ta parajasti ei kehastanud. Ta oli kõige tõsisemalt oma rollidesse sisse elanud. Ega keegi teinegi vahtinud lage või nokkinud nina kuskil nurgas, aga Siim Angerpikk oli kõige ehedam. Soome lavakasse oleks selle rolliga saanud ta naksti sisse. Väega laetud etteaste temalt!

Lavastajad-näitlejad Katrin Pärn ja Janek Savolainen. Foto: Arp Karm (ERM)

Seitsme venna nelivedu (vasakult): Silver Sepp naelapilliga, Katrin Pärn, Janek Savolainen ja Siim Angerpikk. Foto: Arp Karm (ERM)

Silver Sepp, Siim Angerpikk ja Janek Savolainen. Foto: Arp Karm (ERM)

Luuletaja Silja jäi etendusega rahule, meeldis, väga. Seega julgen öelda, et võite rahulikult soome sõbraga minna seda vaatama. Ainult ühte asja pidin seletama Siljale. Miks seitse venda Venla tarest seitse korvi välja tassisid. Asi on selles, et Soomes saavad hüljatud kosilased naiselt kindad (soome keeles), mitte korvi.

Lõpetuseks ütleks veel, et rohkem kui soomlastest, rääkis see tükk minu jaoks Eesti huumorist. Aga naljasid ma ei hakka ette rääkima. See poleks lõbus ega aus. Kui pileteid veel on, minge vaadake ära. Kui ei ole, lugege raamatut.

Esimene korv seitsmest. Foto: Arp Karm (ERM)


Lavastuse “Seitse Venda ehk Uurali Kajakas” mängukorrad ERMi soome-ugri näitusealal:

Lisainfo ERMi kodulehel ja piletid Piletilevist. Lavastus Facebookis.

Leave a Reply