Migratsioon, kodu ja kuulumine. ICOM ICME 2017 konverents

Agnes Aljas, teadussekretär

Ameerikat avastamas

Oktoobris kogunesid Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu (ICOM) etnograafia- ja kultuuride muuseumide esindajad ICME võrgustiku egiidi all Washingtonis ja New Yorgis Ameerika Indiaani Muuseumisse (National Museum of American Indian) konverentsile. Lisaks konverentsile külastati paljusid New Yorgi ja Washingtoni muuseume.

Konverentsi võõrustas Smithsonian Institution ja see andis tugeva alatooni ka konverentsi teemale, mis oli Migration, Home, and Belonging. Smithonian Institution on maailma suurim muuseumide komplek, kuhu kuuluvad 19 muuseumi ning paarkümmend tuhat töötajat ja mille kogudes on 154 miljonit eset. Muuseumide üheks ülesandeks on toetada inimesi, kes on Ameerikasse saabunud mõistma kohalikku ühiskonda, ning aidata pidada meeles, mis teeb Ameerikast Ameerika. Konverentsi käigus külastatud muuseumid olid muljetavaldavad ning etnograafilisi kogusid on paljude teemade puhul julgelt kasutatud.

Smithsonian Institutioni rollist Ameerikas annab hea pildi kaart, mis näitab, kuidas Kapitooliumi ja Washingtoni monumendi vaheline ala on ääristatud muuseumidega. (Allikas Smithsonian Institution)

Toon välja konverentsi ettekanded, mille teemad olid intrigeerivad või mis paistsid silma tugeva analüüsi poolest.

Lase inimesel rääkida

Paljud ettekanded tõstatasid küsimuse kogude tulevikust, koostööst kogukonnaga ning sellest, kuidas õnnestub dialoog publikuga. Kayte McSweeney Briti Muuseumist analüüsis somaalia kogukonna kaasamist näitusetegemisse programmi „Object Journeys“ käigus. Ta tõi esile vastuolu Inglismaal sündinud noorema somaalia põlvkonna ja Briti Muuseumi vahel, küsides, kuidas on võimalik näidata Briti Muuseumi kui turvalist, kodust ja sõbralikku, kui asutakse hoones, millel on vastuvaidlematult kolonialistik ajalugu ning mille kommunikatsioon on suunatud valgele kõrgharitud ühiskonnakihile ja turistidele, keda on kolmveerand külastajatest. Aga pärast seda, kui ületati esimesed suured küsimused – miks te meid kaasata tahate, miks te seda varem pole teinud, miks te nüüd seda teete ja mida te tegelikult tahate, sündis korralik näitus, millega noored somaalid jäid ise väga rahule, ning muuseum püüab neid hoida enda kõrval ka edaspidi.

Ka Ameerika muuseumid pakkusid häid näiteid dialoogist külastajatega. Paljudes on olemas avalikud lindistusruumid, kus inimesed saavad rääkida oma lugusid ja kogemusi näituseteemadel. Rääkida saab, aga dialoog on pigem kontrollitud, sest välja on pandud rohkem kuulsate ja tuntud inimeste seisukohad.

Kui nüüdisaja teemade puhul püüab enamik muuseume arvestada erinevaid käsitlusi, siis minevikku kiputakse suhtuma endiselt ühekülgselt. Sellele juhtis tähelepanu oma ettekandes Katy Bunning Leichesteri ülikoolist, soovitades Ameerika muuseumides anda hääl ka Euroopa kolonialistidele, keda on reeglina negatiivses valguses kujutatud.

Eraldi lindistamisruumid kutsuvad mälestusi jagama. 9/11 memoriaal.

Kas muuseum on kosmoselaev?

Näituste keel on viimasel aastakümnel muutunud väga visuaalseks ning meediate paljusust on osatud edukalt ära kasutada. Tähtsaimat rolli on hakanud kandma filmimaterjal, millele juhtis tähelepanu ka Taku Iida Jaapani etnograafiamuuseumist. Jaapanis on märkimisväärseks uueks ohuks nimetatud muuseumide holothèque’ideks muutumist –muuseumid on loonud üha uusi ja uusi andmebaase ja keskkondi, milles kasutajate loodud ja lisatud info ning programmide enda uued ja uued ühendused on loonud vigu, mida muuseumid ei suuda enam ise jälitada ja mõista. Süsteemid on muutunud liialt keerukaks ning nende haldamine ületab kultuurivaldkonna kompetentsi.

Ka Ameerika idakaldal külastatud muuseumid on valinud peamiseks kõnetamise keeleks filmi. Tihti algavad näitused 30-minutilise filmiga, kus räägitakse, mida saad muuseumist teada ja mida on oluline meelde jätta. Ka näitusel on kasutatud rohkelt filme. Jääb mulje, justkui ei saaks ilma filmita enam midagi külastajale öelda.

Leia fotolt esemed. Kaader Philadelphia Revolutsioonimuuseumist, mis on üsna tüüpiliselt uutele kultuurimuuseumidele valinud peamiseks meediumiks filmikeele.

Esemed on päris inimeste omad või siiski mitte?

Konverentsi üks vastuolulisemaid küsimusi oli, kellele kuuluvad muuseumikogudes olevad esemed tegelikult ja milline on siin algse kogukonna roll. Columbia ülikooli antropoloog Hakimah Abdul-Fattah kritiseeris Euroopa muuseumide näitel nn võõrrahvaste kogude eksponeerimist (peatudes Quai de Branly jt Euroopa suurte etnograafiamuuseumide tegevusel). Need eksponeerivad ikka veel oma kogusid kui kunsti, selgitamata esemete algset konteksti ning andmata kogukonna esindajatele võimalust ise näitusi kureerida. Positiivse näitena tõi ta esile National Museum of African American History & Culture, kus on alustatud ka Aafrika päritolu inimeste kultuuripärandi kogumist.

Elavat arutelu tekitas ka lõpudiskussioon Inger Jenseni (Norra etnograafiamuuseum) ja Eva Dagny Johanseni (Alta muuseum) ettekannete järel. Jensen kirjeldas esemete tagastamist Alta muuseumile ning praktilisi takistusi (peamiselt pestitisiidid), mis on saanud saatuslikuks kogu saami kollektsiooni üleandmisele, ning Eva Dagny Johansen rõhutas, mida need esemed saami kogukonnale tähendavad ning kuidas saami kogukond neid pikisilmi tagasi ootab.

Pitt Rivers Museum Oxfordis on alustanud kogus olevate luustike tagastamist rahvastele, kelle juurest Oxfordi ülikooli teadlased on need sadade aastate eest kogunud. Konservaatorid Meghan O´Brien Backhouse ja Benjamin Hill tutvustasid oma ettekandes inimluustike transpordiks ettevalmistamist, analüüsides konserveerimise ja pakendamise eetilisi ja kultuurilisi aspekte. Teemaga kokkupuutujatel soovitaksin kindlasti otsida üles nende artiklid.

Rebecca Naidoo Lõuna-Aafrika Vabariigist tõi oma ettekandes esile, kuidas LAVis tähtsustub etnograafia just poliitilisel maastikul. Ta tõi näiteid selle kohta, kuidas nüüdisaegne poliitik eksponeerib end mõne kogukonna esemete kontekstis, et rõhutada ühtsustunnet.

Külastajad Cooper Hewitti Disainimuuseumis loomas puutetundlikul laual ise uut disaini. Tehnoloogia seab siiski piirid kohe, kui külastaja hakkab tõelist loovust üles näitama.

Uuemad näited migratsiooniuuringutes

Migratsioonist on saanud iga-aastane konverentsiteema, millest ei ole tänapäeval võimalik mööda vaadata, aga mille puhul leiab häid näiteid siiski harva. ICME endine president Annette B. Fromm tegi aga tagasivaate 1970. aastatel alguse saanud migratsiooniuuringutele Ameerikas ning soovitas tutvuda Balchi instituudi ning Clevelandi etnograafiamuuseumi tegevusega. Samas rõhutas ta muutust migratsiooni diskursuses, mis 20. sajandil nägi immigrante kingitusena Ameerika ühiskonnale, ning nüüd vaatleb avalikkus neid pigem ohuna ühiskonna turvalisusele.

György Szeljak Ungari etnograafiamuuseumist kirjeldas muuseumi tegevust 2015. aasta põgenikekriisi järel, kui muuseum otsustas hakata koguma põgenikest maha jäänud esemeid ehk sõna otseses mõttes prügi. Akadeemilise põhjalikkusega andis ta ülevaade legendideta esemete tüpologiseerimisest, sorteerimisest, kogusse vastuvõtmise küsimustest ning tagasisidest avalikkuselt. Näiteks korraldati esemetest väiksemaid näitusi nii muuseumis (Ungari etnograafiamuuseum asub parlamendihoone kõrval) kui ka suvistel festivalidel: esimesel juhul saadi negatiivset tagasisidet „rämpsu korjamisele“ ning teisel juhul positiivset kaasamõtlemist.

Pärand on muutumises

Traditsioonide hoidmisest ja kogukonnatundest rääkisid Heather Howard ja Laura Smith Michigani ülikoolist, kes kirjeldasid Anishinaabe kogukonna käsitöö kogumist ning meistrite oskuste jäädvustamist andmebaasi GRASAC. Andmebaas koondab ühelt poolt esemelist ja vaimset kultuuripärandit, teiselt poolt aga nüüdisaegseid teadmisi ning meistrioskusi. Andmebaasi teeb eriliseks ka see, et täiendusi teevad eakad meistrid ise. Enamikus ettekannetes rõhutati, et pärand püsib elujõulisena vaid siis, kui selle nüüdisaegseid edasiarendusi ei peeta traditsiooni lõhkumiseks, vaid nähakse selles võimalust traditsioone elus hoida.

Oskuslik infodisain Washingtoni ja New Yorgi muuseumides teeb kadedaks. Kerge ja arusaadav sissejuhatus teemasse, näide New Yorgi linnamuuseumist.

Tulevikust

Konverentsi lõpetas terav diskussioon ICME ja etnograafiamuuseumide rolli üle, mis on viimastel aastatel olnud suuremal ja vähemal määral arutluse all. ICME koondab ICOMi ühe vanima alakomiteena etnograafiliste kogudega tegelevaid muuseume, millest ühtede puhul on tegemist teiste rahvaste kogusid omavate muuseumidega ning teiste puhul oma rahva argikultuuriga tegelevate muuseumidega. Selgi korral jäi lahtiseks, kas muuseum on vaid kogude hoidja ja vahendaja või peaks ta olema aktiivne ühiskondlik partner, sekkuja ja aktivist. Aga ehk järgmise aasta oktoobris ICOM ICME konverentsil Tartus ja ERMis sõnastatakse ümber ka etnograafiliste kogudega muuseumide ees seisvad ülesanded.

Leave a Reply