Tekst ja fotod: Anna Liisa Regensperger, ERMi Heimtali koduloomuuseumi juhataja

Vahel ikka keegi küsib, mida ma Heimtali muuseumis teen. Vastus „kõike mida vaja“ ei paista inimesi rahuldavat. Aga minu enda jaoks sai see vastus taas kord kinnituse märtsi viimasel nädalal. Nimelt ootasid muuseumi lubjatud laed juba pikemat aega puhastamist ja soodapritsiga said need ka puhtaks.

Ettevalmistused kestsid pikka aega, alates plaanimisest ja muinsuskaitsega nõupidamisest juba aasta aega tagasi. Selle aasta algul aga olime lõpuks nii kaugele jõudnud, et saime hakata töötegijaid otsima. Leidsimegi toredad ProPritsi poisid siitsamast Suure-Jaanist, mis tähendas, et nad said meid abistada lausa kahel päeval.

Kõige kärmemad ettevalmistused algasid nädal enne lagede puhastamist. Rahulikult ning süstemaatiliselt hakkasime kapp kapi, riiul riiuli haaval museaale, arvele võtmist ootavaid esemeid, tudengite jooniseid jm muuseumi teisele korrusele kolima. Kastid paigutasime vitriinide alla. Kogu kolimist saatis mõte, et kui külastaja uksest sisse astub, siis ei jääks tema muuseumikogemus kuidagi lahjemaks. Lisaks tegime natuke paberimajandust, taotlesime ametlikud load nii muinsuskaitseametilt kui ka muuseumi direktorilt.

Kõige suurem kolimine toimus esmaspäeval. Tööde ja toimetuste jaoks olime muuseumi nädalaks kinni pannud. Kõik kolm muusemitöötajat olid tolmu taluvates riietes ning isegi üks muuseumi sõber tuli appi. Töö oli kiire ja korralik: umbes nelja tunniga tassisime poole esimese korruse mööblist teisele poole ning raamatud, museaalid ja õdede Kotlite kudumite näituse teisele korrusele. Kuna soodapritsipoistele ei sobinud järjestikustel päevadel tulla, siis jõudsime suurema segaduse ja sodi vahepeal ära koristada ning saime mööblit maja ühest otsast teise liigutada.

Teisipäeva hommikul läkski pritsimine lahti. Pritsija oli end tolmu eest korralikult kaitsnud, nähes välja kui kosmonaut.

Olgugi et meid hoiatati selle peenikese tolmu eest, polnud me ikkagi valmis selleks, et seda nii palju tuleb. Samuti ei osanud me oodata seda, et tolm läbi laepragude teisele korrusele jõuab, kõige rohkem just mänguasjatuppa. Õnneks olime põranda katnud kaltsuvaipadega, mis põhilise tolmu kinni pidasid.

Kiiresti-kiiresti viidi mänguasjad tuppa, kus on veel alles vana originaalpõrand ja selle all originaalne lagi ja talad. Vanasti ikka osati asju teha – tolmu peaaegu ei kusagil.

Laed said imetabaselt puhtaks. Sodi aga oli korralikult. Järgnes kaks koristamise päeva. Esmalt pühkisime põrandalt sodi kokku, siis kärutasime selle käsikäruga teeaukudesse. Kui põrandad, seinad, aknaorvad olid piisavalt puhtad, siis liigutasime ka mööbli puhaste lagede alla. Teipisime uksed korralikult kinni ning jäime pritsijaid ootama.

Reede hommikul koos ootamatu lumega olid pritsipoisid taas muuseumi ukse taga ning pritsimine võis alata. Aknad said eest ära võetud, et osa tolmu ikka välja lendaks.

Reede hommikupoolik ja pärastlõuna, samuti laupäev ning esmaspäev kulusid aga selleks, et tolmust lahti saada, kõik pinnad üle pesta või vähemalt niiske lapiga üle käia. Isegi palgivahed mänguasjatoas said niiske pintsliga ära puhastatud, kõik selleks, et teisipäevaks, blogiloo ilmumise ajaks oleks muuseum juba veidi värskema ilmega taas külastajale lahti. Mõni raamaturiiul jääb ehk ka rahulikumal päeval lahtipakkimiseks.

Kuid lagede puhastamisega muuseumi värskenduskuur ei lõppe. Tööjärge ootavad lagede ja seinte värvimine ning esimese korruse ekspositsiooni värskendamine. Siis on novembris, mil Heimtali muuseum tähistab oma 30. sünnipäeva, ikka rõõm sõbrad külla kutsuda.