Riina Reinvelt, peavarahoidja

Fotod: Berta Vosman

Kui mõni sõber uude korterisse või majja kolib, tehakse soolaleivapidu ja tuuakse kingitusi. Vahel ainult leiba ja soola, mis uuest kodust kunagi lõppeda ei tohiks. Teinekord tuuakse aga ka tarbeasju või iluvidinaid, mis uue elamise praktilisemaks või kenamaks muudavad. Mida aga tuua siis, kui kolib suur asutus või lausa muuseum? Siin väike valik kinke, mis ERMile avamise puhul toodi.

Esimene uue majaga seotud kingitus tehti tegelikult juba 2008. aastal, kui Tartu vallavolikogu võttis vastu ERMi uue hoone alla jääva maatüki võõrandamise otsuse. Tila külas asuv kinnistu müüdi Eesti vabariigile hinnaga 1 euro. Soodsat tehingut põhjendati nii: „Eesti Rahva Muuseum säilitab eesti rahva kultuuripärandit ja on üks meie identiteedi kandja. See muuseum toob kasu kogu eesti rahvale ja otseselt ka Tartu valla elanikele. Muuseum hakkab elavdama kultuurielu Tartu vallas. Sellisel juhul ei saa võõrandamisel küsimus olla rahas ja võõrandamine saab toimuda ainult soodsaimatel tingimustel.“

Avamispäeval tõi Tartu vald aga veel muuseumile ühe kingituse. Nimelt valla lipu. Masti me seda heiskama ei hakka, küll aga saab sellest kena täiendus muuseumi ligi 300 lipust koosnevale lipukollektsioonile.

See ei olnud ainuke lipp, mis nüüdsest muuseumi lipukogu täiendab. Riigikogu kantselei poolt kingiti Pika Hermanni torni lipp nr 148, mis lehvis tornis kogu Eesti rõõmuks ja uhkuseks käesoleva aasta 23. aprillist kuni 3. juunini.

Sinimustvalge lipu juurest on paslik põigata ühe hõbedase sigarikarbi juurde, mille kinkis muuseumile tekstiilikunstnik Anu Raud. Karp kuulus Anu vanaisale major Avotinile (eestistatud Aaviste) ja selle andis talle kiiduväärt väljaõppe eest laskeasjanduse alal 2. soomusrongi rügemendis Nikolai Reek 1931. aastal. Valmistatud on see Josef Kopfi töökojas ja kaanel on kujutatud Paju lahingut. Anu ütleb oma kaaskirjas: „Isa ütles, et õige kingitus on see, millest sul on raske loobuda. Loobumisnukrus ja kinkimisrõõm korraga. ERM on minu südames, mõttes ja töös olnud väga olulisel kohal.“

Üks põnev kingitus on ka spetsiaalselt ERMi jaoks kootud Haapsalu sall, millesse on peidetud kõikide Haapsalu sallikudujate head soovid ja tervitused. Aga selle Haapsalu ja Läänemaa Muuseumide SA üle antud salli muudab eriliseks ka muster, millesse on kootud rombilised E-tähed ehk ERMi logo. Salli kudus Aasa Jõelaid, kes hakkas Haapsalu salle kuduma juba rohkem kui 40 aastat tagasi.

Väga erilise ja unikaalse tooli kinkis muuseumi mööblikogu täienduseks Tartu Kõrgem Kunstikool. 1990. aastatel kooli restaureerimisele jõudnud väga viletsas seisukorras ja legendi järgi kunagi mõisa oksjonilt soetatud tool osutus lähemal uurimisel millekski väga erakordseks. Tooli on kujundanud Austria kunstnik Koloman Moser ja see on valmistatud umbes 1901–1902. Tegemist on tõelise haruldusega, sest Euroopas on sarnaseid toole säilinud vaid mõni üksik.

Tartu Ülikooli raamatukogu andis kingitusena muuseumile üle Raadi mõisniku Lipharti raamatukogu, milles on üle 2260 teose. Enim on kogus arsti- ja loodusteaduslikku, ajaloo- ja filosoofiaalast kirjandust, samuti ilukirjandust. Suuremalt jaolt on raamatud ilmunud 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, vanimad teosed pärinevad 18. sajandi lõpust.

Rootsis asuva Eesti Rahvakunsti huviring „Triinu“ kinkis muuseumile nn Dalarna hobuse. Kes meist poleks neid oranže hobuseid Rootsis reisides suveniiripoodides müügil näinud! ERMile kingitu pole aga mingi pisike hobu, mis pihku või taskusse mahub – seda peab ikka sülega tassima, sest hobuse turjakõrgus on 46 cm. Kaaskirjas ütlevad üleandjad: „Jääme ikka huviga jälgima muuseumi tegevust ja katsume oma väikese jõu kohaselt elus pidada Eesti kultuuri Rootsis.“

Väga põnevad ja teineteist täiendavad kingitused on kaks aerofotot Raadi territooriumist. Neist esimene on koopia Tartu Ülikooli raamatukogus leiduvast fotost aastast 1948, kus on näha veel sõjaajast pärit pommiaugud. Suuremõõtmelise väljatrüki kinkis muuseumile Eesti Sõjamuuseum. Teise ja originaalfoto kinkis muuseumile üks eraisik ja see kujutab Raadi territooriumi 1990. aastate alguses, mil veel kõik nõukogude sõjalennukid ei olnud lahkunud. Kahe foto võrdluses näeb väga ilmekalt, kuidas nõukogude sõjaväelennuväli hõivas ligi 50 aasta jooksul enda alla järjest suurema territooriumi.

Muuseumi gabariitidega hästi kursis olev kultuuriministeerium andis muuseumile üle kümmekond tõukeratast. Võib-olla saab mõni neist ka kunagi museaaliks, kuid selle staatuse peavad nad enne tööga välja teenima. Mõndagi neist ratastest näeb igapäevaselt muuseumi ühest otsast teise vuramas ja osalemas pakiliste tööülesannete kiires lahendamises. Jalgrattata kolleegid liiguvad omal jalal ja sammulugejad raporteerivad nii mõnigi kord päevaseks sammutulemuseks 13 000 – 14 000 sammu.

Lisaks siin üles loetud väikesele valikule kingiti veel mitmesuguseid esemeid, raamatuid, heliplaate ja uhkeid fotosid ERMi uuest majast. Nii et lõppkokkuvõttes võib öelda, et ERM sai kingituseks nii praktilise kasutusväärtusega asju kui ka rohkelt kultuuriväärtuslikku vara. Viimased lähevad otsemat teed muuseumi kogudesse ja hakkavad seal elama museaali elu.

Aitäh kõigile, kes muuseumi saamisele ja avamisele kaasa elasid!

Aitäh kõigile, kes kinke ja häid soove tõid!