Tekst: Mariliis Vaks, konservaator
Konservaatori-restauraatori töö eeldab pidevat valmisolekut uute materjalide ja probleemidega tegelemiseks. Enamasti tegelen muuseumis puitesemetega, kuid ühel päeval sattusid minu lauale kolm korrastamist vajavat kipspead. Rahustav oli seejuures teada, et need ei ole nn numbri all, seega tohib nendega pisut rahulikumalt tegutseda.
Äksi khk rahvarõivais naine (mannekeen) Foto: Eduard Selleke (ERM Fk 1052: 34)
Eellugu
Need kipsist mannekeenide pead pärinevad kunagiselt ERMi püsinäituselt, mis avati 18. detsembril 1927 Raadi mõisahäärberis. Toona oli klaaskappides esindatud 60 rahvariietes mannekeeni, millele olid pead valmistanud soome kunstnik Emil Filén ja eesti skulptor Anton Starkopf. Viimane oli selleks võtnud maskid elavatelt inimestelt. Mannekeene peeti ekspositsiooni tõeliseks uhkuseks. Näod pälvisid kiitust ja leiti väga elava inimese sarnased olevat. (Eesti Rahva Muuseumi 100 aastat, Tartu 2009, lk 143)
Näiteks võib vasakpoolsel fotol näha Eduard Sellekese jäädvustust Äksi khk rahvarõivais mannekeenist.
Pead elasid keerulised ajad üle Veski tn maja pööningul, kus nende käekäigu kohta eriti palju teada ei ole. Seoses uue maja avamisega küpses plaan mõningaid neist vähemalt ajutiselt ka uues majas näidata. Nii võibki alates 1. oktoobrist lisaks kahele püsinäitusele leida väikese ülevaate muuseumi ajaloost „Eesti Rahva Muuseumi lugu”, mille jaoks pead restaureeritud saavad.
Ettevalmistused ja kipsitööd
Mannekeenide pead sattusid konserveerimislaborisse üsna nukras seisundis. Kuna ma nende nimesid ega päritolu ei teadnud, siis ristisin nad vaikimisi Eesti perekonnaks, koosseisus ema, isa ja poeg.
“Ema” enne restaureerimist. Peamiseks probleemiks oli mõranenud ning kadudega kael, mida hoidis koos tugevalt korrodeerunud raudtraat. Peast oli kadunud tükike patsi, näol olid mõningased värvi kadud. Autori fotod.
“Poeg” enne restaureerimist. Peamised probleemid olid samad mis eelmisel kipspeal: kadudega kaelaosa ja sealt välja turritav roostetav raudtraat. Lisaks häirisid tervikpilti väikesed kõksud ja värvikaod. Autori fotod.
“Isa” enne restaureerimist. Probleemiks taaskord kaela läbivad mõrad ning kadud ja sealt välja ulatuv korrodeerunud raudtraat. Pea terviklikkust häirisid ulatuslikud kadud polükroomiakihis ning puuduvad kõrvatipud. Autori fotod.
Nagu mainitud, ei tundnud ma end kipsitöödes üldse koduselt, nii tuli lisaks erialakirjanduse tudeerimisele mulle appi kolleeg Maria Väinsar TÜ kunstimuuseumist, kelle juhendamisel töö jätkus.
Esmalt oli oluline pead vanast mustusest puhastada. Värvitud pinnal töötas kõige paremini triammooniumtsitraadi 3% vesilahus. Katmata kipsipinda püüdsin algul vaid kuivpuhastada, kasutades vulkaniseeritud kummist käsna ja peenikeste otsikutega tolmuimejat. Siiski töötas krobelisel pinnal kõige paremini puhastamine deioniseeritud veega. Metallikarkassi korrosiooni peatasin ERMi metallikonservaatori Karl-Eriku soovitusel ortofosforhappega.
Seejärel oli aeg valamise käes! Kipsiparandused on tegelikkuses äärmiselt aeganõudvad – hea tulemus eeldab pidevat silumist, lihvimist, uuesti täitmist ja nii mitmeid kordi. Lisaks määrib ja kuivatab kipsitolm käsi. Augustikuu niiskuses ei tahtnud kips ka üldse kuivada. Nii võttis nädalaid, enne kui võis anda viimase lihvi.
“Ema” pärast kipsiparandusi. Autori fotod.
“Poeg” pärast kipsiparandusi. Autori fotod.
“Isa” pärast kipsiparandusi. Autori fotod.
Maalingud
Järgmiseks sammuks oli kipspeadele värvitud nägude retušeerimine, mis kohati tähendas täiesti uue maalingu tegemist. Lähemalt uurimisel selgus, et näod on aja jooksul korduvalt üle võõbatud. Analüüside põhjal sai selgeks, et kasutusel olnud värv oli kriidisegune õlivärv, millest lähtuvalt segasin ka retušeerimisel-maalimisel õlivärvi sisse kriiti.
Enne retušeerimist-värvimist kruntisin parandused Paraloid B72 10% lakiga, mille sisse segasin ka titaanvalget pigmenti.
“Perekond” täies koosseisus pärast restaureerimist. Fotod: Berta Vosman
