Tekst: Kristiina Piirisild, konserveerimisosakonna juhataja

Valgus, nii loomulik kui kunstlik, on ohuallikaks enamikule esemetele. Kõige enam kahju teeb neile UV-kiirgus, mille lainepikkus jääb vahemikku 100–400 nm, mis ei ole inimsilmale nähtava valguse piirides (380–700 nm). Kahjuliku valguse elimineerimiseks kasutatakse UV-kaitsekilesid, mis paigaldatakse peamiselt aknaklaasi sisepinnale, kuid nendega võib katta ka vitriinide klaase. Saadaval on ka valgustitele mõeldud UV-kaitsekiled, kuid tänapäeval on lihtsam valida UV-kiirguse vabad valgusallikad. UV-kaitsekilede soetamisel tuleb arvestada jooksvate püsikuludega. Iga 10–15 aasta tagant (tulenevalt toote spetsifikatsioonist) väheneb järk-järgult kilede kaitsevõime, mistõttu need tuleb välja vahetada. Mõnel juhul võib toote kvaliteet halveneda juba varem, seega on soovitatav aeg-ajalt kontrollida kilede eesmärgipärasust.

Pilt 1. Elektromagnetlainete spekter

UV-kaitsekilesid on mitut tüüpi. Muuseumide keskkonnas on enim kasutust leidnud klaarid UV-kiirgust neelavat orgaanilist kihti sisaldavad polüesterkiled (alusmaterjalina on kasutatud ka Mylar-, atsetaat- ja vinüülkloriidkilet). Orgaaniline kiht kiles muudab UV-kiirguse kuumuseks, mis võib omakorda tekitada klaasis pingeid ja põhjustada mõranemist. Klaasile on vähem koormavaks metalliseeritud UV-kaitsekiled, mis peegeldavad enamiku valgusest tagasi ja elimineerivad lisaks UV-kiirgusele ka osaliselt nähtavat valgust, kuid nende paigaldamine ajaloolistele hoonetele ei ole alati lubatud.

UV-kaitsekilede soetamisel tuleb uurida, millisele lainepikkusele on toode välja töötatud. Enamik kilesid takistab UV-kiirgust lainepikkusel vahemikus 200 – 380 nm, millest kõrgem jääb katmata. Paljud tooted ei ole ka mõeldud muuseumi nõudeid rahuldama. Kindluse mõttes on soovitatav läbi viia materjalikatsetused UV-Vis-spektroskoopia abil.

Video 1. valguse kahjulikkusest muuseumis

Muuseumi keskkonnas on sobiv käepärasemate vahenditega kontrollida UV-kaitsekilede efektiivsust luksmeetri abil. Eesti Rahva Muuseumis on selleks kasutusel firma Tenmaris luksmeeter TM-208, mis võimaldab mõõta loomulikku, kunstlikku ja  nähtamatut valgust (UVA). Tuleb arvestada, et seadmetel on tootja antud kindlad parameetrid, millistel lainepikkustel seade täpseid tulemusi annab. UV-kaitsekilede efektiivsust saab kontrollida, paigutades mõõtmisseadme andurile soovitud UV-kaitsekileriba ning võrreldes mõõtmistulemusi ilma kaitsekile olemasoluta.

Muuseumi ekspositsioonisaalide valgustust mõõtes tuleb arvestada, et esemete eritingimused luksides annavad sellele langeva lubatud maksimaalse valgustugevuse, eeldades et UV-kiirgus on valgusallikast täielikult elimineeritud.

Kirjandus

WAAC Newsletter Volume 39 No. 2, 2008 „UV and Visible Light Filtering Window Films“

http://mobile.dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/20917/sissejuhatus.html