Tekst: Kristiina Piirisild, konserveerimisosakonna juhataja
Hiljuti külastatud näitus „Rejält Retro“ Stockholmi Põhjamaade muuseumis (Nordiska museet) on heaks põhjuseks, et rääkida lähemalt rootslaste talupojamööblist, mis on tuntud ka Lääne-Eesti rannikualadel eestirootslaste kultuuripärandina. Kahjuks on selle värvikaid eksemplare tänaseks kahetsusväärselt vähe säilinud.
Näitus keskendub rootsi talupoja mööblile, mis pärineb aastatest 1750–1850. Ajaline määratlus on oluline, kuna 19. sajandi teisel poolel moodi tulnud spoonitud mööbel ja väikesed tisleritöökojad tõrjusid vana välja. Rustikaalne tumedates toonides mööbel paigutati vähem esinduslikesse ruumidesse, nt kööki, aita või visati sootuks minema. Eestirootslased on samuti soovinud ajaga kaasas käia ja pole lugu pidanud vanemat tüüpi mööbli säilitamisest. Seda täheldab ka Sven Danell: „Mandril asuvad rootslased pidasid kõike vana põlastusväärseks. Tavaliselt oli neil vanadest aegadest vähe mälestusi. Et nende majatarbed ja rõivad olid vanamoelised, seda ei maksnud mainida – seda oleks kergesti võidud laituseks pidada.“
Rootslaste talupojamööbel erineb eestlaste omast eelkõige julge värvikasutuse poolest, kombineerituna rohkete taimornamentidega nii maalingus kui puidulõikes. Maalingud tunduvad esmapilgul pisut kummalised, justkui laste värviraamat, kuid lähemalt vaadates märkab peensusteni välja töötatud ornamendi kombinatsioone, mis on inspiratsiooni saanud kiriku interjööridest ja vaipade ning tekstiilide mustritest. Kombeks ei olnud kujutada taimornamenti realistlikult, nagu renessansi stiilis linnakodaniku mööblil näha võib. Lillede ja taimeväätide kujutamine naivistliku alatooniga oli maapiirkondades omaette kunstivorm, milles võib aimata mõjutusi suurlinnades levinud mööblistiilidest.
Foto 1: Enamik maapiirkondade kunstnikke õppisid maalimist iseseisvalt, kuid mõningad said võimaluse õppida ka Rootsi Kuninglikus Kaunite Kunstide Akadeemias. Foto: Kristiina Piirisild.
Rootsi talupojamööblit tervikuna vaadates ei saa omistada seda ainult ühele riigile, sest rahvakunst ei tunne tihtipeale piire. Nii on näitusel väljas mööblit, mis pärineb Norra aladelt või mille puhul on leitud tugevaid seoseid Ahvenamaal leiduva mööbliga. Siiski on võimalik välja tuua kindlaid piirkondlikke erinevusi.
Kõige kuulsam mustrimotiiv kurbits pärineb Dalarna provintsist 1771. aastast ja kujunes välja vajadusest ellu jääda. Hans Olofsson ja tema naine Anna olid sunnitud põua ajal välja mõtlema mõne muu teenimise viisi, et peret ära toita. Hansu isa oli aga õpetanud poega maalima – sellest tekkiski mõte hakata müüma lillemaalingutega kabinetmööblit. Kurbits sai äärmiselt populaarseks ja seda on näha ka tänapäeval Rootsi suveniiride peal.
https://www.youtube.com/watch?v=tknY0Qiw3UA
Dala hobuste tehas Nusnäs. Esimene teada olev puidust hobune pärineb 1850. aastatest.
Kurbits’a ornament kujutab renessansile iseloomulikku lilleurni lihtsustatud kujul. Kui esimestel ornamentidel võis ära tunda pildile maalitud taimi ja vaasi, siis hiljem muutusid need keerulisemaks ja lillede täpne kujutamine polnud nii oluline. Maaling oli enamjaolt sümmeetriline – seda alustati näiteks uksetahveldise keskelt, liikudes äärte poole, kuni kogu ala oli tihedalt täis maalitud.
Miks kurbits? Sellise nimetuse andis maalingule rootsi luuletaja Erik Axel Karlfeldt 1930. aastatel ja see tuleneb tegelikult rootsikeelsest cucurbits’ast ehk pudelkõrvitsast. Nimelt hakati lisaks lilledele ornamenti täiustama ka kõrvitsataoliste moodustistega, mis näivad esmapilgul kummaliste lehtedena. Varasemalt kutsuti seda roosiks või roosimaaliks (rootsi k rosmålning).
Foto 2: Pildi keskel on näha ehedat kurbits stiilis maalitud nurgakappi, mille kõrval eksponeeritakse detaile samas stiilis seinamaalingutest. Antud foto pärineb Põhjamaade muuseumi rahvakunsti püsinäituselt.
Näitusel eksponeeritud mööbel kuulus valdavalt jõukamatele talunikele, kes said lubada rohkemat kui elamiseks hädavajalik. Kui kunstnikule oli võimalik maksta toiduga, siis materjalide eest pidi tasuma rahas. Sellised pigmendid nagu sinine, punane ja kollane olid maamuldadest palju kallimad, seega näitasid kirgaste värvidega maalitud esemed peremehe jõukust.
Esemed, millesse investeeriti, olid kasutuses esindusruumides või oli neil tugev emotsionaalne väärtus ja side omanikuga. Peamiselt dekoreeriti riidekirste, seina-, puhvet- ja kellakappe. Kellakappide puhul võis eristada kahte tüüpi: mehelikku ja naiselikku vormi (rahvakeeli ka vanaisa kell ning pruut, rootsi k Ångermanland bride). Volüümikas vorm oli tingitud puhtalt praktilisest otstarbest, andes kella pendlile rohkem liikumisruumi.
Foto 3: Olulisel kohal olid laste hällid, mille dekoreerimisel tagasi ei hoitud.
Esemele märgiti ka omaniku initsiaalid ja aasta. Kui initsiaalid lõppevad tähega S, tähendab see poega, kui D-ga, siis tütart (nt EIS ja KAD). Aastaarv esemel ei tähista alati selle valmistamise aega, vaid võib olla seotud ka mõne muu sündmusega. Kuid seda, et kunstnik kirjutas oma nime või initsiaalid esemele, juhtus harva. Seetõttu on enamiku maalingute autorid ja meistrid teadmata ning üldistusi ja oletusi saab teha vaid ornamenti lugedes.
Foto 4: Kapile maalitud poja ja tütre initsiaalid. Foto: Kristiina Piirisild.
„Rejält Retro“ näituse sisu on väga hästi kokku pandud ning seda toetab maitsekalt teostatud nüüdisaegne kujundus. Lisaks leidub muuseumi poes palju näituse juurde kuuluvat kirjanduslikku materjali.
Soovitan võimalusel Põhjamaade muuseumi kindlasti külastada. Näitus jääb avatuks kuni 4. septembrini 2016.
Kirjandus ja viited
Nordiska Museet 2015. Rejält Retro-målade allmogemöbler 1750–1850.
Danell, Sven 2012. Kuldrannake – mälestusi seitsmest aastast Eestis. Tlk A. Saluäär. Tartu: Ilmamaa.
Sigurd, Erixon 1925. Möbler och heminredning i svenska bygder. Stockholm: Nordiska Museets förlag.
http://www.nordiskamuseet.se/press/folkkonst
