Tekst: Kaarel Tarand, avalike ja välissuhete juht
Fotod: Arp Karm
„Raske käsi pandi tema õla pääle, madal hääl ütles: „Teie olete mõrtsukas!“ Nagu piksest rabatud vahtis … ümber. Tema ees seisis pikk musta mantliga mees. „Teie olete mõrtsukas,“ kordas võõras tumedalt.“
Nii oleks järgnevat lugu alustanud sotsiaaldemokraat Eduard Vilde (ja oma jutustust „Musta mantliga mees“ ta nii just alustaski). Tartu rahulepingu sõlmimise 95. aastapäeva leebes õhtuhämaruses Tartu Veski tänaval Eesti Rahva Muuseumi ajutise peamaja uksest sisenenud Vilde tänapäevane aatekaaslane ja ühtlasi riigikogu esimees Eiki Nestor oli oma avaldustes vaguram. Kuid kohtumisel direktor Tõnis Lukasega oli üks aastatetagune hirmus mõrtsukatöö ikkagi keskseks jutuaineks.
Selles veretöös, milleks üliriik Nõukogude liidu kuulsusetu lõpetamine, mäletatavasti osalesid 1980ndate lõpul eestlaste kõrval võrdväärse innuga lätlased ja leedulased ning vähemal määral veel kümned impeeriumi vähemusrahvused. Hiljem on Venemaa president Vladimir Putin roima kuulutanud „XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks“, meie siin tavatseme asja nimetada iseseisvuse taastamiseks. Protsessi võimsaim sündmus, mis korraga käib nii poliitilise võitluse kui ka maastikukunsti sajandi tippsaavutuste hulka, oli teadagi Balti kett, mille kolm Balti rahvast käest kinni võttes moodustasid 1989. aasta 23. augustil protestiks meie regioonis lõpetamata jäänud II maailmasõja ning Molotov-Ribbentropi lepingu salaprotokolli vastu.
Nii kummaline kui see ka pole, oli just salasobing Stalini Venemaa ja Hitleri Saksamaa vahel liim, mis esmakordselt me piirkonna ajaloos lõi nähtuse „Balti ühtsus“ ning jutustuse kolmest ühesuguse saatusega väikeriigist. Sõjaeelsel ajal ei paistnud kolm riiki Läänemere idakaldal sugugi mingi iseseisva ühtsusena, parimal juhul tajus suurriiklik välisilm neid kui nn sanitaarkordoni osa. Ise mõistsime me vahet teha endiste kubermangupiiride või etnilise paigutumise järgi. Igal oli oma orientatsioon ja Eestis pooldas küllalt häälekas rühm põhjamaastumise suunda, välispoliitikas võistlesid soovid olla lähedane Inglismaa või Saksamaaga. Balti kolmik sündis okupatsiooni käsitluses ja vabaduse ajal pole sel lootust pikalt kesta.
Ometigi on see ühtsus vähemasti ühele või kahele ja veel aktiivsele inimpõlvele sedavõrd tähtis, et seda pidevalt mälestada nii sõna kui esemete kujul. Läinud suvel püstitati Via Baltica äärde Läti ja Leedu piirile Pasienise motelli lähedusse tammine monument Balti keti 25. sünniaastapäeva meenutuseks. Suurest asjast tehti ka kolm ja ainult kolm vähendatud koopiat, millest ühe sai iga Balti riigi parlamendi esimees. Just enda kolmandikku sellest mälestusest meie riigikogu juhataja ERMile ära toomas käiski. Lihtsa ja mõistliku põhjendusega, et Balti kett polnud ju ometigi tema kui spiikeri või tema kui Nestori asi, vaid ikka rahva asi. Ja rahva asjade koht on rahva muuseumis.
Eiki Nestori üksikpanus ERMi kogudesse paigutub kenasti suuremasse pilti. Eelmisel aastal käivitunud kogumisaktsioon Vabaduse lood ei kavatse kindlasti lõppeda enne, kui murranguaegu käsitlev riigi juubelinäitus 2018. aastal ERMi uues majas kuju on võtnud. Meenutusi ja asju (ka siis, kui nad just parima eesti maitse järgi tehtud pole) võtab muuseum vastu nagu Maurus raha. Selle jaoks ollakse alati kodus. Ja isegi, kui kogunenu ei aita meil suurt „Uue Põhjamaa“ narratiivi luua, siis väikese ja armsa XX sajandi Balti loo saab ikka kokku.
