Kaarel Tarand, avalike suhete juht

Fotod Gabriela Liivamägi

Kohe pärast jõulu- ja aastavahetuse meeleolude möödumist hakkavad Eesti Rahva Muuseumis valitsema minekumeeleolud. Selles minekus on mõningast melanhooliat. Üldhoiak on siiski optimistlik, sest kui minnakse, siis teise, paremasse kohta. Üldsegi on see ju vaatepunkti küsimus, kas liikumine on rohkem minek või tulek. Või hiljemalt poolel teel saab minekust tulek.

Esialgu, aastal 2015 on muuseumi jaoks veel minek, asjade kokkupakkimine, vanast kokkuvõtte tegemine. Seda olukorda kajastab ka muuseumi kalender 2015. aasta kohta. Kuigi klišee järgi kõneleb üks pilt rohkem kui tuhat sõna, on mõnusalt paratamatu, et pilt sõnu sünnitab vähemasti vaataja peas. Veel enam, proovisin, kuidas ja milliseid seoseid tekitavad Gabriela Liivamäe kalendrifotod juhul, kui neid ainult kirjeldada, isegi mitte näidata. Tulemuseks selline dialoog.

Mina: Raagus põõsad, mille taga miski helendab.

Tema: Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud.

Ennast su südames näen: nõnda rahu mu meeltesse vajub.

Mõtlen: kui üksik ja valge jäi lapsepõlv maamajja maha …

(Viivi Luik)

 

Mina: Lambad kaugel karjamaal.

Tema: … Orb oma ainsama lamba õhtul koju tõi mäelt,

all poiste pilava kamba, kinni pidades häält.

Istus ja nuttis siis hilja, jalgadel merevaht.

Küpset ruugavat vilja – põimis palmikut kaht…

(Marie Under)

 

Mina: Maja metsa ääres või taga.

Tema: On maantee ja maanteel käänak ja käänaku kõrval küla

see ongi minu kodu ja tähed ta kohal ülal

see ongi minu kodu ja tume mets seal taamal

see ongi minu kodu muid märke ei oska ma anda

muid märke ei olegi temal siin on mu saatus ja sugu

mu aja ja elu lugu

(Hando Runnel)

 

Mina: risti peale õlgedest punutud romb.

Tema: Meil ukse ees lainetab meri, käib alla ja ülesse;

siin laine lainet ajab küll taga järjesti.

See lainetaja meri on rukkiväljake,

Tuul, päike, pilvevari teeb laineid temale.

(Juhan Liiv)

 

Mina: Haraline punane rist musta risti peal.

Tema: Lume pääle langeb lilla valgusjuga

keegi kirjutab: … toogu Sulle see

surnud kuusele risti tegi nuga

… aasta palju õnne ja Su lastele

(Juhan Viiding)

 

Mina: Kindad vöö vahel.

Tema: Mõni istub muremäel murekindad käes

meie jälle suusamäel labakindad käes

Lund oli vähe ja maa oli must

minu aga kullakesel meeleolu must

Siis mina võtsin pajude punase

võtsin oma kullakese põskede punase

tihase kurgu alt võtsin mina kollase

võtsin meie suvedest päikese kollase

… (Paul-Eerik Rummo)

 

Nõnda võiks jätkata ja igaüks peabki jätkama, sest pool kalendrit siin jääb veel saladusse.