Indrek Jääts, teadur

Lutsi maarahvast pajatavaks dokfilmiks materjali kogudes vaatasin läbi kogu asjassepuutuva osa ERMi fotokogust. Pilte on kokkuvõttes sadu, kuid paljud neist on kvaliteedilt kehvad või siis ei tundunud antud kontekstis piisavalt atraktiivsetena. Filmi ajalooline osa vajas pigem ülesvõtteid inimestest ja sotsiaalsetest situatsioonidest kui palkhoonete detailidest või etnograafilistest tööriistadest. Foto 811:26 paistis sobivana – rühm talupoegi seisab mingi hoone ees ja poseerib kaamerale. Pildi tagaküljele on keegi omaaegne muuseumitöötaja musta tindiga kirjutanud hästiloetava teksti: „Põlda (Pilda) valla Loodizi (Lociši) küla elanikke kevadpühil 1926 a.“ Foto tegi tuntud lutsilaste uurija Paulopriit Voolaine. Aga inimrühmast veidi paremal seisab üks säärsaabaste ja nokkmütsiga mees, käes mingi imelik vihmavari. Või on see päevavari? Arusaamatu.

ERM Fk 811:26

Lisaks ERMi fotokogule lappasin läbi ka kümneid vanu ajalehti, ajakirju ja raamatuid. Muuseas sattus pihku ka Postimehe naljalisa „Sädemed“ 24. aprillist 1926. Ja mis ma näen, leheküljel 131, kohe pealkirja „Lutsi Eesti asundusest Lätgallias“ all on tuttav foto. Pildiallkiri kinnitab, et ma ei eksi: „Lotsisi küla maarahwas – esimest korda Eesti lipu ümber s. a. ülestõusmispühade ajal, pärast Eesti tutwustus- ja karskuskoosolekut, mille korraldanud Peeter Woolaine.“ Peetri asemel peab muidugi olema Paulopriit, aga eks ajalehed ole alati eksinud. Oluline on see, et kahtlase vihma- või päikesevarju asemel on nokkmütsiga mehel käes sini-must-valge lipp.

Postimehe naljalisa „Sädemed“, 24.04.1926.

Niisiis on keegi ERMis olevalt fotolt rahvuslipu maha kraapinud. Tõenäoliselt tehti seda millalgi nõukogude ajal. Haruldast ajaloolist ülesvõtet hävitada oli kahju, niisiis kustutati ära vaid uutes oludes ebasoovitavaks või isegi ohtlikuks osutunud lipp, ajendiks kas agarus või hirm. Huvitav, et pildilist tsensuuri järjekindlalt läbi ei viidud. Näiteks fotol 756:12 on näha nii Eesti kui Läti „kodanlike vabariikide“ lipud. Ka Kirjandusmuuseumi fotokogus samast perioodist pärit lutsi-teemalisi pilte vaadates jäid rikkumatud rahvuslipud mitmetel piltidel silma (näiteks A 4-573, A 4-579). Tõsi küll, need pole seal sedavõrd nähtavalt eksponeeritud, vaid pigem taustaks.

ERM Fk 756:12 Rühm lutsilasi ja eestlasi Greci (Greeki) külas, Pilda vallas. Esireas paremal Paulopriit Voolaine. Foto: August Sang, 1936.

KM EKLA, A-4:573 Lutsi Jaaniküla eesti kooli asutamise hoolekogu. Vasakult: 1. Antoniina Jarošenko (tütar), 2. tundmata, 3. Tekla Jarošenko (ema), 4. Meikul Jarošenko (isa). Foto: Samuel Sommer, 1931.

KM EKLA, A-4:579 Lutsi Greci (Greeki) küla, Jaan Bulli perekond. Foto: Samuel Sommer, 1931.

Igal juhul oli meil filmis seda moonutatud fotot vaja, sest headest piltidest oli pidevalt nappus. Ajalehe trükikvaliteediga me rahulduda ei tahtnud. Seega lasime oma fotolaboris selle pildi nii-öelda ära restaureerida. Photoshop´i kasutades taastati digiteeritud fotol algne olukord ja see läks filmi sisse. Töö sai korralik, silma ei riiva.

ERMi fotokogu foto 811:26 töödeldud digikujul.

Pildil lipuga seisev tegelane on muide „ärganud teadlik Jaani küla maamees Adolf Herman“. Paulopriit Voolaisel, kes Lätimaale sattunud suguvendi rahvusliku selgitustöö ja emakeelse hariduse abil ümberrahvustumisest päästa üritas, oli heameel näha, kuidas ta „ülewas meeleolus Lotsisi küla maarahwa järeltulijate seas sini-must-walgega kõndis, kes Eesti lippu esimest korda nägid. Kogu küla (89 hinge) sai teada, et nad eestlased on.“ (Paul Voolaine, Sini-must-walge Lutsimaal lehvimas – Postimees, nr 100, 15. aprill 1926, lk 5). Tagantjärele tarkusega võib nentida, et härra Voolaine oli liiga optimistlik. Tema pingutused ei kandnud vilja – Lutsi maarahvas on tänaseks kadunud.

Kolleegid uurivad asja

TOIVO SIKKA, tegevtoimetaja, ERMis tööl alates 1987. aastast
“Meelde on jäänud, et viiekümnendate algul läks ERMi fotosid Kirjandusmuuseumile erihoiule, aga ilmselt selle ülesvõttega nii pole läinud.
See ei jäta palju ruumi arvamusteks. Tõenäoliselt on keegi tahtnud pildil trikoloori katmisega ebameeldivusi vältida. Kas see on aga muuseumi koguhoidja? Välistada ei saa, et ka mõni uurija võis mingil põhjusel fotot „kaitsta“. Oleks päris huvitav teada saada, kes on fotot aegade jooksul kasutanud – ehk tuleb sealt võimalikult tõepärane seletus välja. Ehk on isegi Voolaisel endal olnud põhjust pilti niimoodi kaitsta?
Minu jaoks tuli seekord küsimusi juurde.”
[blogi toimetus: museaalipõhise kasutuse uurimine funktsioonina on lisandunud muuseumide infosüsteemi MuIS alles 08.2014. Varasema kasutusajaloo puhul tuleks läbi vaadata kronoloogilisel põhimõttel peetud laenutuspäevikud.]

TIINA TAEL, peaarhivaar, ERMis tööl alates 1990. aastast
“Ei oska isegi oletada. Praegu muuseumis enam neid töötajaid ei ole, kes võiksid sellest midagi teada. Fotokogu oli muidugi nõuka mingil perioodil nagu rohkem luubi all, igatahes on seal puhastust ja varjamist rohkem läbi viidud, näiteks „kahtlaste“ tüüpide (välismaale läinud või nõukogude võimu poolt represseeritud) nimede ülekleepimist, kui nad olid autorid, ebasoovitavate isikute või sümboolikaga fotode üleandmist erifondidesse (Kirjandusmuuseum, Riigiarhiiv).
Miks nimetatud foto moondus, ei oska arvata, pakun lihtsalt välja, et see jäi nii-öelda suurpuhastuse ringist kogemata kombel välja, lutsi seeriaga ei osatud ilmselt kahtlustada, et seal võiks nõukogude aega kahjustavat fotot olla. Siis äkki kasutati seda fotot mingis trükises, aga kuna photoshop’i tol ajal ei olnud, tehti seda käsitööna. Kes tegi, ei oska pakkuda, aga näiteid, et vanasti on fotodega vandaalitsetud võib tuua isegi Manniselt, kes on ka temale sobiva pildiosa raaminud või siis üle sodinud. Sellest fotost vist on olemas ka negatiiv, ilmselt seal on ikka lipp nii nagu peab.
Kogude suurpuhastus oli 1952.”
[blogi toimetus: fotost negatiivi pole.]

ENDLA JAAGOSILD, teaduslik töötaja ja vanem teaduslik töötaja, ERMis tööl aastail 1951–1980
„Viiekümne esimest aastat mäletan sellepärast, et ülikooli lõpetades oli õigus saada üks kuu puhkust enne tööleminekut. Aga muuseum ei võtnud mind kohe tööle, vaid alles septembrist vist sain, sest teadusliku töötaja koha peale oli võetud inventuuri tegija. Inventuuri ajal toimus ka kogude „puhastus“.
Väga hästi joonistatud vihmavari, kuuevooder on justkui sirmi käepide. Ilmselt ümberjoonistamine toimus kas enne komisjoni tööd või komisjoni töö ajal, arvatavasti selleks, et foto kogusse alles jääks.
Kõigepealt vaatasin, et kooli pilt, siis et perekonna pilt, aga et on terve rahvuse pilt…”

REET PIIRI, teadur-kuraator, ERMis tööl alates 1978. aastast
„Kui ERMi fotokogu 1950. aastate algul “puhastati” mittevajalikust, st eraldati välja fotod hävitamiseks (kartoteegis märkus: kustutatud) või paremal juhul (foto säilis) erifondi saatmiseks (mis oli Kirjandusmuuseumis), siis …
1. jäi see foto ülevaatajal nö kahe silma vahele ja lipp muutus vihmavarjuks hiljem, kui viga märgati;
2. fotokogu läbivaatajal tekkis kohe mõte, et töö on lihtne – longu vajunud väike lipuke on kerge muuta vihmavarjuks.
Indreku tähelepanu juhtimisel August Sanga pildistusele 1936. aastast (Fk 756:12), et sel fotol on nii Eesti kui Läti rahvuslipud jäänud vabalt lehvima, on juures väike aga. Fotol on juures märge: Üle antud ENSV TA RKMi v.a akt nr 143, 2.IV 52. See tähendab, et foto anti 1952. a erifondi. Taasiseseisvunud Eesti ajal on foto jälle ERMi tagasi jõudnud.
Aga selliseid üle joonistatud fotosid olen ennegi näinud, kodustes albumites, tindiga täissodituid nägusid ja lippe. ERMis küll mitte. ERMis kasutati tindi asemel valget kleepriba, seda servast kangutades sai näha peidetut: G. Ränk, F. Linnus ja teisigi nimesid.“

VAIKE REEMANN, teadur-kuraator, ERMis tööl alates 1978. aastast
„Nõuka ajal tuli ERMis, tookordse nimega ENSV Riiklikus Etnograafiamuuseumis, sobimatu informatsiooni „kinni katmist“ ette küll. Üks näide:
1970ndate esimesel poolel kui käisime etnograafiatudengitena muuseumis, tuli nii raamatukogu kui ka fotokogu kartoteegi kaartidel ette valgeid sinise raamistusega margi laadseid kleepse. Ja ikka juhtus, et küüs „kogemata“ serva taha jäi … ja kleepsu alt tuli nähtavale mõne „rahvavaenuliku“ etnograafi nimi: Ränk, Laid, Talve. Seitsmekümnendate algul tundus see meile tobe. Tagantjärele tuleb aga öelda, et tänu väiksele kleepsule või detaili redigeerimisele jäid ju kurjadel aegadelgi muuseumis niimoodi asjad ise alles. Kinnikaetud nimed olid aga eriti tähtsad – jäid meelde ja tekitasid huvi.“

———————————

Loe ka välitöödest Lutsimaal võrdlevalt 1893. ja 2013. aastal, blogilugu “Kadunud hõimu otsimas“