Piret Noorhani, VEMU / Eesti Õppetöö Keskuse peaarhivaar

Septembris avati Torontos Tartu College´is näitus Toit – eestluse varaait. Eesti toidupoed ja -ärid Torontos. Näituseprojekt sai alguse umbes neli aastat tagasi, kui tekkis mõte hakata koguma andmeid Kanadas tegutsenud eesti äride kohta. Peagi tuli leppida paari tõsiasjaga. Esiteks, erinevates valdkondades tegutsenud ärisid on aastate jooksul olnud liiga palju, et kõike ühe näituse sisse mahutada. Ka kogumise seisukohast tundus otstarbekam keskenduda mõnele kitsamale teemale. Samuti oli inimjõudu napilt – alguses vaid VEMU (Väliseesti Muuseum) peaarhivaar ehk siis allakirjutanu üksinda.

Torontos asunud eestlaste pagariäri “Hugo Rooneem’s Bakery” kaubaauto. Fotograaf teadmata.

Teine kurb tõsiasi ilmnes VEMU kogusid üle vaadates: meie muidu päris suures ja korralikus fotokogus polnud siinsetest toiduäridest kümmet fototki. Kirglikke jutte Rooneeme ja Amjärve pagari- ja kondiitriäridest ning PoKo liha- ja delikatessipoest võis kuulda kõigilt eestlastelt, kes siin linnas elanud, aga arhiivimaterjale ega esemeid polnud kusagilt võtta. Nappis ka infot omanike ja nende järeltulijate kohta.

Peatselt oli selge, et oma jõududega me seda näitust valmis ei tee. Riina Reinvelti oli lihtne pehmeks rääkida. Kogenud etnoloogi ja väliseesti teemade uurijana nägi ta selles projektis ühishuvisid. ERM pakkus ka näituse tegemiseks vajalikku kunstilist ja tehnilist abi. Lisaks Riinale tulid mängu Maido Selgmäe, Merike Tamm ja Tiit Sibul. Riina ja Maido käisid Kanadas, et intervjuusid filmida. Riina tegi Eesti arhiivides põhjalikku uurimistööd ja oli üks näitusetekstide kirjutajaid. Merike andis näitusele kauni ja isuäratava kujunduse. Tiit tegeles trükikojaga ja saatis näituse Toronto poole teele. Toiduäride kaardi koostas Mati Tee Regio firmast. Näitusepaneelid trükkis OÜ Seri Disain. Näituse tegemisele aitas aga kaasa veel suur hulk inimesi, kellele kõigile suur tänu!

Toidulaud näituse avamisel.Foto: Taavi Tamtik.

Kohe alguses tekkis ka mõte teha näitusematerjalidest raamat, kaunis ja kasulik, piltide ja retseptidega. Torontos tegutsenud Koppeli kinkeärist on selline raamat olemas, aga teiste äride kohta leiab informatsiooni vaid ajalehtedest – sealgi enamasti vaid reklaame. Ka koguteos „Eestlased Kanadas“ puudutab toiduäride teemat ainult põgusalt. Raamatut meil veel ette näidata pole, aga idee pole sugugi maha maetud. See saab teoks ehk paari aasta pärast, kui oleme järelnoppimisega ühele poole saanud. Näituse avamise järel ongi hakanud uut infot kogunema, mis kõik raamatu tegemisele kaasa aitab.

Üks planeerimata lisaprodukt näitusematerjalist siiski valmis – dokumentaalfilm „Toidutoojad“. Magusa materjali vormistas dokumentaalfilmiks Balti Filmi- ja Meediakoolis õppinud Kaisa Pitsi. Filmi etendati näituse avamisel suure eduga ja peatselt saab seda näha dokumentaalfilmide festivalil EstDocs. Näituse tegemine oli nii põnev kui ka emotsionaalne ettevõtmine. Toimus palju meeldejäävaid kohtumisi. Inimesi ja materjale otsides kulus ohtralt halle ajurakke kriminalistitööle. Kord sattusin aga päris kogemata tõelisele reliikviale. Jõgide pere arhiivimaterjale vaatamas käies võtsin peretütar Erikaga jutuks meie toidunäituse. Kurtsin, kui raske on leida materjale. “Oota,” ütles ta ja kadus äraseletatud näoga teise tuppa, et hetke pärast peopesasuuruse karbikesega tagasi tulla. Sõnalausumata andis ta selle minu kätte. Läbipaistva kilekaane alt paistsid musta rukkileiva kuivanud tükikesed ja nendel käsitsi maalitud silt “Eesti leib 1944”. Veel enne, kui Erika midagi öelda jõudis, olid mul silmad märjad… Oli selge, millega tegu: see polnud lihtsalt niisama leib, vaid Eestist põgenemisteele kaasa võetud leib.

Foto: Piret Noorhani

Need 70 aasta vanused leivatükikesed räägivad eestlaste kohta mõndagi. Meie toidutavade nii sümboolseks kui tegelikuks tugisambaks on rukkileib. Kodu leib on kõige magusam, on öelnud vanarahvas. Leib on eestlase jaoks toidu sünonüüm – kui leib on laual, siis on pere toidetud. Seepärast on vist üsna loomulik, et esimesed eestlaste toiduettevõtted Kanadas hakkasid tegelema leivaküpsetamisega. Toronto, mida ka väliseesti pealinnaks on kutsutud, oli pikka aega vähemalt Põhja-Ameerika eestlastele ka leivapealinnaks – Torontos küpsetatud must ja peenleib rändasid autopagasina paljudesse eestlaste asupaikadesse. Aga siit sai ka pirukaid ja kringlit, korpe ja vahukoorekukleid, rosoljet ja kartulisalatit, tee- ja verivorsti, suitsuangerjat ja skumbriat punases marinaadis, hapukapsast ja verivorstist rääkimata. Torontos on tegutsenud kümneid eestlaste toiduärisid, millest vaid üheksat tutvustatakse näitusel põhjalikumalt (lisaks ülevaade erinevatest restoranidest ja söögisaalidest).
Mitmed ettevõtted polnud armastatud mitte ainult eestlaste ja teiste Euroopast tulnute seas. Perekond Jänes pani aluse siiani kõiki suuri toidupoode liha ja kala külmtoodetega varustavale suurtootmisele Janes Family Foods. Ken Valvur tegi sama sushiga. Tema Bento Nouveau hakkas esimesena Kanada toidupoode sushiga varustama. Amjärve kooke sõid Inglise kroonitud pead. Rooneeme kohvi ja kooke maitsesid nii Toronto kultuuriinimesed (teiste seas nt nobelist Alice Munroe) kui muidu muhedad linnakodanikud. Tralla-perele kuulunud Viking Bakery tänane omanik on Kanada üks suuremaid leivatootjaid – Dimpflmeier Bakery, kelle toodetel on siiani Vikingi logo.

Foto: Piret Noorhani.

Sa oled see, mida sööd. Eestlase kõht nõuab eesti toitu ning selle valmistajaid ja turustajaid leidub Torontos tänagi. Kaks peamist tegijat, Ülle Veltmann Eesti Maja kohvikust ja Viia Männamaa Hilliside Bakery´st, katsid näituse avamise puhul hõrgu laua. Aga VEMU selle hooaja üks oodatumaid üritusi on kindlasti Cooking with Susi. Kevadel õpetas Susi Holmberg hakklihakastme ja mannavahu tegemist, sügisel seisavad ees pirukaküpsetamise õppused. Emakeeleoskus võib siin, kodust kaugel küll tasapisi hääbuda, aga himu eesti toidu järele ei paista kaduvat – ka noored Kanada eestlased naudivad meie toitu ja propageerivad seda. Üheks silmapaistvamaks näiteks on Paul Lillakas, kes võitis möödunud hooajal kohaliku kokasaate hapukapsa fusion´iga.

Näituseavamine. Foto: Taavi Tamtik.

Toit on eestluse varaait, pruukigem ja tunnustagem seda vääriliselt!