Ehk konverentsimuljeid Tallinnas toimunud Euroopa Sotsiaalantropoloogide Assotsiatsiooni kongressilt
Ehti Järv, teadur
Mis saab siis, kui antropoloog/etnoloog otsustab akadeemilise maailma asemel “päris” maailmas valitud elukutsega toime tulla? On see võimalik? EASA kongressile Tallinnas kogunes palava kesksuvise juulikuu lõpupäevadel 1100 antropoloogi üle maailma. Käputäis neist nimetas end rakenduslikeks antropoloogideks, kes pidasid ettekandeid paneelettekannete sessioonil Applied anthropology as a source of innovation. Anti ülevaade tehtud projektidest, toodi välja rakendusliku antropoloogia rõõme ja muresid ning juttu jätkus hiliste õhtutundideni. Kuuldud paneelidest ja ettekannetest ning kohvipausidel peetud vestlustest jätsid need mulle kõige eredama mulje ning vahendan konverentsireportaažina seda ka edasi.
Elizabeth Povinelli loeng Estonia kontsertsaalis 1100 antropoloogi ees. Foto: Rainar Aasrand
Kõige üldistavamalt ja lihtsamalt kokku võttes võib öelda, et rakenduslikuks muutub antropoloogia siis, kui uurija saab tehtud töö eest palka kelleltki teiselt kui ülikoolilt või teadusgrandist. Kasutades antropoloogilisi uurimismeetodeid – osalusvaatlus, intervjueerimine jms – aitab antropoloog uurimuse tellijal mõnest tellijat huvitavast aspektist paremini aru saada. Ja nii annab ta panuse ka ühiskondlike protsesside kujundamisse ja arendamisse. Euroopas teatakse rakenduslikust antropoloogiast suhteliselt vähe, veel vähem on praktikuid, kes suudavad end sellega tegeledes ära elatada. Aga on üksikuid pioneere. Lombi taga, Ameerika Ühendriikides on rakenduslik antropoloogia märksa levinum ja praktiseeritavam. Antropoloog võib oma panuse anda näiteks ärimaailma, poliitikasse, disainivaldkondadesse, tervishoiudu, haridusse, meediasse ning ka turismi.
Susan Brin Hyatt (Indiana Ülikooli professor) on heaks näiteks, kuidas Ühendriikides on võimalik omavahel ühendada akadeemilist ja „päris“ elu. Hyatt peab ülikoolis loenguid rakenduslikust antropoloogiast ning lisaks sellele suunab oma tudengeid „päris ellu“, kaasates neid uurimisprojektidesse, millel on juba praktiline väljund või tellimus väljastpoolt ülikoole/teadust. Hyatti sõnutsi on tema huviks panna tudengid kogukonnaga koostööd tegema. Ühe sellise koostööprojekti tulemusel sündis raamat The Neighborhood of Saturdays: Memories of a Multi-Ethnic Community on Indianapolis’ South Side (2010), millele eelnenud välitöödel kogusid tudengid suulist pärimust ja visuaalset materjali Indianapolise linna kõige multietnilisema piirkonna kohta kohalikelt afromeerika ja juudi päritolu asukatelt.
Praegu on Hyatt seotud järgmise Indianapolise projektiga. Algselt kodanikualgatuslik ettevõtmine on nüüdseks kasvanud suureks Recycle Force liikumiseks. Antropoloogid on palutud appi tegema uuringut selles liikumises osalejate hulgas. Nimelt kasutab Recycle Force oma tööjõuna seaduserikkujaid, eksvange. Hyatti ülesanne on uurida, kuidas töölised omavahel organisatsioonisiseselt suhtlevad; mille alusel kohtusüsteem otsustab, kes karistuse kandjatest määratakse ühiskonna integreerimise protsessi raames Recycle Force´i ja kes mitte; kuidas toimib tööalane koolitus ja integreerumisprotsess, kus üks endine seaduserikkuja jagab teadmisi järgmisele programmiga liitujale.
Seega tundubki, et üheks peamiseks suunaks, kus antropoloog saab kasulik olla, on kodanikuühiskonnaga seotud ettevõtmiste uurimine, kodanike tegevuste tagasisidestamine nii neile endile kui laiemale avalikkusele.
Mõttekaart. Foto: Kerstin Karu
Antropoloog võib olla kasulik nõuandja ja vahendaja kodaniku ja riigi vahel. Nii näiteks tutvustas Pavla Burgos Tejrovskà Tšehhi Sotsiaalministeeriumi poolt ellu kutsutud projekti, milles tegeldakse maapiirkondades pikaaegsete töötutega. Antropoloogi üleanne on kohaliku elu uurimine 12-kuuse osaleva vaatluse meetodil, mille vältel tutvub ta kohaliku elu-oluga, selgitab välja piirkonna peamised töövaldkonnad ja potentsiaali. Koostöös sotsiaalhoolekande ja teiste spetsialistidega nõustab antropoloog töötuid ning püüab neile leida piirkonnale sobivat väljundit. Oluline on ka koostöö käigus kogutud teadmiste vahendamine ministeeriumile, kes peaks aitama regioonides uusi töövõimalusi luua.
Vahendaja tegevust rõhutas ka Jude Robinson, kes töötab Liverpooli Filharmoonia projektis, mis korraldab heategevuslikult Liverpooli vähekindlustatud perede lastele muusikatunde. Robinson uurib ja valmistab ette näitust muusikatundides käivate laste peredest, eemärgiga näidata, millist rolli mängib muusika laste koduses miljöös. See on ühelt poolt oluline projektis osalejatele – aitab väärtustada kohalike hulgas Filharmoonia tegevust laste harimisel, kelle peredel muusikainstrumendi ja -tundide eest tasumiseks raha ei ole.Teisalt on Robinsonist saanud ka nende laste kõneisik. Nagu ta ka ise ettekandes nentis, on näituseprojektist kasu siis, kui toetusfondidele on võimalik sellega näidata, et ilma finantseeringuteta, mis võimaldaksid lastele muusikaharidust pakkuda, puudub lastel muusikavaldkonnas igasugune tulevik.
Welcome to Estonia Concert Hall! #EASA2014 Konverents elab aktiivset sotsiaalmeediaelu. Foto: Allegra. (Vt rohkem fotosid)
Heidelbergi Ülikoolis doktoriõpinguid tegeva Frauke Meeuwi projekt on aga näide, kuidas antropoloog võib lisaks avaliku sektori ja kodanikuühiskonna projektidega tegelemisele olla kasulik ka suurkorporatsioonidele. Meeuw kutsuti Mumbai ühte suurkorporatsiooni tegema uurimust kompanii erinevate kontorite töötajate omavahelistest suhetest. Mida inimesed oma töölaua taga istudes tegelikult teevad ja kui palju aega kulub suhtlusele? Kellega suheldakse ja mis teemadel suheldakse? Kuidas mõjutab sõprus kolleegide vahel keerulisemate tööülesannete ja kriiside lahendamist? Vastupidiselt arvamusele, nagu oleks Facebook või Skype töö ajal pigem segav faktor, tõestab Meeuw, et uuritavad kasutasid omavahelises suhtluses info- ja kommunikatsioonitehnoloogilisi vahendeid operatiivselt tööga seotud küsimuste lahendamisel. Suhtlusteemad ja -viisid vahelduvad päeva ja töönädala lõikes palju, näiteks esmaspäeviti jagatakse töökaaslastega nädalavahetuse muljeid, reedel aga kavandatakse õhtust kolleegidega drink’ile minekut. See kõik aga teenib usalduse tekkimise ja tugevamate suhete loomise ja kujundamise huve, mis pikemas perspektiivis loob tugevama meeskonna. Arvutitöö puhul on Skype’i või Facebooki vestlus muutunud kolleegide vahel asendamatuks vahendiks eriti avatud büroodes, kus telefoni- või silmast silma vestlused võivad vestlusesse mitte puutuvaid kaastöölisi palju enam häirida.
Kongressi lõpupidu TLÜ Astra majas on kolinud sumedal suveööl ka tänavale. Foto: Rainar Aasrand
Muuseumis tegutsemine on etnoloogile ning nii mõnelegi teisele inimest, kultuuri ja ühiskonda uurivale teadlasele juba põhimõtteliselt rakendusliku suuna valimine. Õige ka, sest näituste kureerimine hõlmab endas teadmiste vahendamist avalikkusele. Ka näiteks muuseumis pakutavat haridust, mis on toeks formaalharidussüsteemile, on võimalik seada rakendusliku ja teadmisi vahendava tegevuse vankri ette. Vähemasti mina muuseumitöötajana näen paljusid muuseumide tegevusvaldkondi rakenduslike ning otsesemalt või kaudsemalt ka ühiskonnale omakorda kasu toovate tegevustena. Muuseumidel on vahendamise temaatika pidevalt päevakorras, iga näituse loomine või programmi koostamine algab küsimusest „kellele ja milleks seda vaja on?“. Samas tundub, et end rakenduslikeks antropoloogideks nimetavad uurijad muuseume päris nii selgesõnaliselt rakenduslikku teadust tegevateks institutsioonideks ei pea. Sõltuvalt muuseumi positsioonist ja suhetest akadeemilise maailmaga, on olukord muidugi ühiskonniti erinev. Ameerika Ühendriikide puhul arvas Susan Hyatt, et pigem kutsuks kogukond appi mõne rakendusliku suunaga tegeleva antropoloogi, kui pöörduks kogukonda huvitava teema uurimiseks otsejoones muuseumi poole. Kindlasti on siin põhjused ka selles, milline on muuseumide maine ja positsioon. Kuid mulle tundub, et ehk oleks Eestis just muuseumide kaudu rakendusliku etnoloogia/antropoloogia suuna juurutamine viljakas või vähemasti heaks hüppelauaks. Viimastel aastatel on mitmeid näiteid kogukondadega koostöös tehtud näitustest, mis omakorda soodustavad ja valmistavad pinnast ette. Näiteks Reena Purreti ja Annika Haasa kureeritud fotonäitus „Meie, mustlased“ oli ühele rahvakillule võimaluseks end presenteerida ja rääkida teemadest, mis neile olulised ja huvitavad tundusid. Iseküsimus muidugi on, kas näituste tegemine on ainus ja õige viis enese kuuldavaks tegemiseks, sest eeldatakse ju kohest ning silmnähtavat muutust või kasu, mis näituste abil võib aga olla palju pikemaajalisem protsess kui pelgalt näituse lahtioleku perioodil võimalik. Aga mõtteharjutusena muuseumide, ülikoolide ja rakenduslikkuse vahel on see kasulik näide küll. ERMis on rakenduslike uurimisprojektidega tegeldud aeg-ajalt varemgi, enne kui rakendusantropoloogia valdkonnana esile on kerkinud. Näiteks kirjutas aasta tagasi blogis Kristel Rattus muutuva pärandkultuuri käsitluse uurimisega tegelevast projektist, kus samuti kogukond ise muuseumitöötajaid appi palus.
Küsimus „milleks seda etnoloogia/antropoloogiateadust vaja on?“ pole kaugeltki uus, küll aga on tarvis veel palju teavitustööd teha selleks, et erinevad institutsioonid ja kogukonnad tuleksid mõttele, et etnoloog/antropoloog (ja ka muuseumitöötaja) võiks aidata neil end mõista ning seda teadmist ka teistele vahendada.
