Aigi Rahi-Tamm, TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi arhiivinduse vanemteadur

ERMi näitus „1944. Meri Läände. Mälupildid suurest põgenemisest“ toob meelde 70 aasta taguse aja 1944. a augustis-septembris, mil tuhandetes Eesti peredes kiirkorras kohvreid pakiti, et pealetungiva Punaarmee eest pakku saada. Esimese nõukogude aasta hirmuteod ja tagakiusamised olid rahval veel liig selgelt meeles, lisaks teadmatus, mida nõukogude võim edaspidi kaasa võib tuua. Teele asutasid end noored ja vanad, üksikud ja pereinimesed, kes kergema, kes raskema südamega. Paljud pöörasid end teelt tagasi, nii mõnelgi jäi viimane samm valmisseatud paati astumata, kodu ja pere, vastutustunne nende ees hoidis kõvasti kinni. Teiste teekonna katkestas edasiliikunud rindejoon või muud takistused. Nii olid Eesti teed sügisel 1944 ummistatud erinevatest liikujatest – sõjapõgenikest, taanduvatest Saksa ja edasitungivatest Nõukogude sõduritest. Samal ajal kui üks osa eestlastest põgeneda püüdis, proovis teine osa, enamasti Saksa väkke värvatud mehed, teed oma kodukanti üles leida. Kuidas sellises sõja- ning võimuvahetuse olukorras üldse toimida – jätta kodu maha, minna sõjapakku, põgeneda üle mere Rootsi, taanduda Saksa vägedega Euroopa suunas, jääda Eestisse, lasta end punaüksustel vangistada, varjuda ning osutada vastupanu, või proovida taas nõukogude ühiskonda sulanduda ja saatusele lootma jääda? Küsimusi oli palju, vaidlusi nende ümber, ka aastakümneid hiljem, samuti palju.

ERM Fk Põgenemas Rõikalt Vägeva poole. Foto: Eric Soovere, 27.08.1944.

Hetk hiljem osutusid need, kes teekonna tundmatusse ette võtsid, killukeseks põgenike hiigelmassist. Sõjapakku minek ei tähistanud veel varjupaika pääsemist. Euroopa seisis silmitsi tohutute inimprobleemidega: miljonid hukkunud, haavatud, kurnatud, haiged, hüljatud, kodutud inimesed. 20. sajandit on kutsutud ka pagenduste sajandiks. Eesti rahvastikul on tulnud läbi teha mitmeid pagendamisi, millest suurimad jäävad vahemikku 1939–1949, alates baltisakslaste minekust kuni massiküüditamiseni märtsis 1949. Kõige sellega on kaasas käinud palju kaotusevalu, kannatusi, alandust jm, mille üheks nähtavamaks tagajärjeks on lõhutud perekonnad.

ERMi näitus toob intervjuude vormis meieni üheksa lõhutud perekonna lood, mis kerivad valla erinevaid mälupilte. Enamik lugude rääkijaist olid põgenemise hetkel lapsed, noorim neist kaheaastane tüdruk Ene-Liis, vanim 15-aastane noormees Rein, kelle valikud olid sõltuvad ennekõike vanemate otsustest. Kolme meenutaja (Elmar Tampõld, Elmar Ojaste ja Mai Raud-Pähn) sünniaasta 1920 tähistab individuaalsemat otsust. Koondpilt, mis lugudest koorub, kirjeldab teeleminekut, kaasavõetud asju, kohalejõudmist, toimetulekut võõrsil, oludega kohanemist, erinevaid ohte, õnnelikke juhuseid jpm. Distantsilt jutustatuna on paljude kriitiliste hetkede tegelikkus oluliselt mahenenud. Põgeniku staatusega kaasnenud varjuküljed, mis olid tingitud erinevatest teguritest (nt füüsiline ja vaimne tervis, apaatsus, oludega kohanematus, ebastabiilsus, häired perekonnaelus, identiteedi kaotus jm), on jäänud jagatud „edulugude“ varju (vt Tiina Kirss. „Rändlindude pesad. Eestlaste elulood võõrsil“. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Toronto Ülikooli Eesti õppetool, 2006, lk 641–642).

Lahtirebimine kodumaast on olnud kõigi põgenike mälestuste keskseks teemaks, selle tegelik sisu ja tähendus selgineb erinevate lugude pikemal kuulamisel või mälestuste lugemisel. Ajutisele pakkusaamisele ei järgnenud peatset naasmist kodumaale, enamik üheksast intervjueeritust jõudis Eestisse tagasi alles 1990. aastate algul. Taaskohtumine maailma laialipillutatud pereliikmete ja sõpradega pidi aastaid ootama. Nii tähistab 1944. a minek ühtaegu eestlaste lahutamist kodu- ja väliseestlasteks, lõhestatud lugusid, millest üks läänes, teine idas aset leidis. Lahutatud inimeste edasine elukäik, ühtedel suletud nõukogude, teistel avatud läänemaailmas ühes sellest tulenevate piirangute ning võimalustega on tugevalt mõjutanud hilisemaid suhtumisi, tekitanud süütunnet, etteheiteid, võõristust. Kohati on teadmatus asendunud mõistmatusega, mille ületamine paraku aja kanda võib jääda. Dialoogi kujundamine erinevate gruppide vahel, arusaam elust Läänes või vastupidi Nõukogude Eestis ei ole kerge tekkima.

Olen otsinud mitmeid viise, kuidas neid erinevaid elukäike ja lugusid nii endale kui teistele mõistetavamaks teha. Lisaks kodu- ja välis-Eestile oli ka küüditatud Eesti, mis moodustas tuntava osa pagendatute massist. Ükskõik kui meelevaldne see ka näida võib, on kodutuks jäänud põgenike ja küüditatute lugudes mitmeid sarnaseid märksõnu (nt kodunt lahkumine, kiiruga pakitud kohvrid, ohtlik teekond, halvustav suhtumine, „orjaturg“, suhted kohalikega, eestluse säilitamine jne), mis nende lugusid omavahel seovad. Tihti on need sama, tükkideks löödud perekonna või suguvõsa lood, mis kaua vastastikuses teadmatuses püsisid. (Vt Aigi Rahi-Tamm. Eesti kodanike sundmigratsioon itta 1941–51: mõningaid võrdlusjooni Läände põgenenute loole. Acta Historica Tallinnensia, 2011, nr 17, lk 72–94.)

Eesti mäluasutused on kokku kogunud tuhandeid mälestusi, kirju, fotosid, esemeid jm talletamaks neid erinevaid lugusid. Kuivõrd on need kaasa aidanud mineviku olukordade mõistmisele? Või ootavad need pikisilmi vahendajaid, kes lood tänasele lugejale kiirelt tarbitavaks töötleks? ERMi lähenemine, panna näitusekülastaja kaamerasse räägitud intervjuude vahendusel põgenemisest osa saama, on kindlasti vahetum viis situatsioonide kirjeldamiseks. Loodetavasti pakub muuseum peagi võimalust neid lugusid ka muul viisil kuulata kui pimedas saalis stendi ees seistes. Kokkupuuted sündmuste kaasaegsetega, nagu ka kokkupuuted sündmuste toimumispaikadega, on alati aidanud olukordi seletada ning selgitada. Ühtviisi mõjuv ja olude tajumiseks oluline on olnud nii Siberi väljasaatmiskohtade kui DP-laagri külastus, millest ma Lingenis, 2009. a Münsteris toimunud ESTO raames osa sain. Emotsioonid, mida üheksa endist laagrielanikku neile kunagi tuttavaid paiku (laagribarakke, mida just lammutama oli hakatud, eesti kooli, haiglat, Kreuzkirchet, surnuaeda jm) nähes jagasid, oleks vajanud omaette jäädvustamist.

ERM Fk 2902:17 Kolm 1944. aasta septembris Noarootsist põgenikega lahkunud paati üksteise külge ühendatuna teel Rootsi poole. Tormi tõttu pidid inimesed väiksematest paatidest kõige suuremasse üle kolima, mistõttu muutus see ilmselgelt ülerahvastatuks ja istus liiga sügavalt vees. Lõpuks lakkas paadi mootor töötamast ja põgenikud hulpisid neli päeva merel, kuni Rootsi sõjalaeva poolt päästeti. Fotograaf teadmata, 09.1944.

Tähenduslikes paikades viibimine on pannud mind paratamatult pärima – mil määral praegusel ajal agaralt maailmas ringiliikuvad eestlased üldse tabavad end mõttelt otsida üles mõne oma sugulase jalajäljed ja kehastuda niimoodi kodumaata jäänud põgenikuks? Hiljuti loetud Janika Kronbergi „Rännud kuue teejuhiga“ (Go Reisiraamat, 2013) on suurepärane lugemiselamus neile, kes seda teha on proovinud või kavatsevad. Mina alustasin raamatu lugemist Karl Asti jälgede otsinguga, kuna seminaris tudengitega sattus meile juhuslikult kätte Karl Asti (Rumor) kirjavahetus Kaarel Robert Pustaga 1935. aastast. Kõige tihedamalt on Kronberg põgenike radu tallanud Henrik Visnapuu jälgi otsides.

Rein Taagepera on küsinud – kuidas me mõistame seda, mida tähendab elada poliitilise pagulasena, kodumaast äralõigatult? Osa läände jõudnuid ei valinudki jääda eestlasiks ega valinud osa nende järglasi saada eestlasiks. Paljudel, kes tegid valiku eestluse kasuks, ei õnnestunud siiski luua eesti kodu. Armastus võistleb rahvustundega. Tean omast käest. Katsuge kujutella, kuidas olla lapsest peale Eestist ära lõigatud ja ometi eesti keel säilitada! Katsuge paljude omavanuste hulgast üles leida see harv eestlane abikaasaks! Katsuge lastega eesti kodukeel säilitada, kui tänaval, koolis ja teleris on teine keel! See teine keel, mida ise kah varsti valdad sama hästi kui eesti keelt ja millest täiesti piisab, et hästi ära elada. Katsuge end kujutella eestlasena omaenda valikul, kui ise olete elanud eestlasena paratamatult, sest nii määras mitte ainult kodu, vaid ka tänav ja kool! See kujutlus õnnestub vist ainult neil, kes ise kah ära on olnud – näiteks Siberis. Sest mida suudab kala kujutleda ellujäämisest kuival?(vt Rein Taagepera. Väliseestlus võrdlevas raamistikus. Möte. Eesti Päevalehe lisa. 3.07.2007)

ERM Fk Rein Taagepera näituse avamisel oma põgenikulugu rääkimas. Foto: Nele Tammeaid, 13.06.2014.

Vaated näitusesaalist. Fotod: Nele Tammeaid.