Tekst: Vaike Reemann, Eesti Rahva Muuseumi kuraator
Fotod: Arp Karm, fotograaf
Ilma elektrita me oma elu enam ette ei kujuta ja see, et paljudesse Eestimaa küladesse veeti esimesed elektriliinid vaid pool sajandit tagasi, ei tule probleemitul argipäeval meeldegi. 1950. aastate koolipoiste nali „Anna küünal, ma lähen vaatan, kas elektrit on, kas pirn põleb,“ annab aimu, et ka suuremate keskuste ja koolide elektrivalgus oli toona üsna hädine.
Foto ERM A 909:74/abc termoelektrigeneraator. Venemaa tööstuse toode. Saadud Räpina valla Leevaku küla Kaseniidu talust. Kasutati 1948–1950. Generaator oli petrooleumilambi kohal. Kogutud energiaga sai raadio tööle panna. Elektri tulles polnud seda enam vaja. Gunnar Kaasik on sellist generaatorit näinud Virumaal Sallas kolhoosi kontoris.
20. sajandi peibutised vajasid aga elektrit, mida kuuekümnendate algusaastatel meie kodukülas veel polnud. Siiski on mu lapsepõlvemälestuste oluline osa just filmielamused ja see suveõhtute ärevus, kui mõisahäärberisse sisse seatud kolhoosikontori juurest hakkas generaatori käimalöömise mürinat kostma – kinomasin oli kohale jõudnud.
Kümmekond aastat tagasi annetas Eesti Rahva Muuseumi korrespondent Gunnar Kaasik muuseumile imeliku riistapuu – termoelektrigeneraatori, mida aastatel 1948.–1950. olevat ühes Lõuna-Eesti talus raadio kuulamiseks kasutatud. Generaator rippunud 20-liinilise petrooleumlambi kohal ja suutnud toita elektrivooluga näiteks patareivastuvõtjaid „Rodina“, “Iskra“, „Tuula“ , arendades võimsust 10–12 W.
ERM A 909:74/abc
Lähemal uurimisel selgus, et sedalaadi generaatorite väljatöötamise ajendiks oli sõda ja partisanide vajadus raadiosaateid edasi anda. Riiklikult tähtsaks peetud töörühma juhtis „nõukogude füüsika isa“ akadeemik Abram Joffe ise. Eesti seisukohast on aga huvitav see fakt, et nimetatud riistade tööpõhimõte toetub Tallinnas koolihariduse omandanud Thomas Johann Seebecki poolt 1821. aastal avastatud termoelektrilisele efektile – nn seebecki efektile.
Vihje partisanidele tuletas omakorda meelde ühe Peipsi kandis kuuldud loo. Kolhoosi juhatuse liikmete hulgas olnud mitmeid parteilasi, kuid ainult Hugot nimetatud kommunistiks. Tema olnud päriselt ideeline. Rahvas rääkis, et 1943. aasta kevadtalvel lennanud Vene lennuk väga madalalt üle küla ning Hugo visatud langevarjuga alla. Kuulu järgi olevat tal ka raadiosaatja kaasas olnud. No mis olulisi teateid sealt kolkast üldse edasi anda oli, kuid isegi purjuspäi olevat ta sellest teemast kidakeelselt kõrvale hoidnud. Ja nüüd ei ole temalt kahjuks enam võimalik küsida, et mis vahenditega tookord Eestimaalt raadioteateid edasi anti.
ERM A 909:74/abc
Artiklis “Pooljuhid teaduses ja tehnikas“ (Eesti Loodus 1961/1, lk 6–12) kirjeldab Arlentin Laisaar termoelektrigeneraatorite tööpõhimõtteid, kiidab nende lootustandvalt head kasutegurit ja nendib: „On valminud ka ahjusid termopatareidega, mis annavad elektrienergiat võimsusega kuni 1000 W“. Uljas oleks loota, et selline agregaat suudaks leevendada meie aja avatud elektriturust tulenevaid kitsaskohti ja probleeme. Eesti Rahva Muuseumi kogud on mitmekülgsed ja üllatavad nii asjade, lugude kui ka seoste poolest ja mõtlemisainet nutikaks toimetulekuks saab sealt kindlasti.
Ilmus ajakirjas Horisont 1/2013.
