Silli Peedosk, konservaator
2028. aastal avatava ERMi peakatete näituse jaoks on tulnud üle vaadata mitu huvitavat Siberi rahvaste mütsi. Üks tunguusi (evengi) talvemüts hakkas eriliselt silma oma kauni voodri tõttu. Lähemal uurimisel selgus, et vooder on valmistatud linnunahast. Teadsin juba varasemast, et linnunaha kasutamine on põhjarahvaste hulgas laialt levinud, aga ei kujutanud ette, kui ilusad selliselt valmistatud esemed tegelikult välja näevad.

Tunguusi talvemüts ERM C 38:2. Foto: MuIs
Miks linnunahk?
Linnunahast vooder põhjarahvaste mütsidel ja kapuutsidel on üks geniaalsemaid rõivatehnoloogilisi lahendusi, mis puudutab ellujäämist karmides oludes. Kui väljastpoolt kaeti talvemütsid ja kapuutsid tugeva hülge- või põhjapõdranahaga, siis just pea ja näo vahetus läheduses eelistati voodrina kasutada veelindude nahka. Põhjusi on palju:
- Erakordselt hea soojusisolatsioon. Veelindude (nt hahad, kaurid, algid, luiged) pealis- ja udusulgedest koosnev kiht püüab endasse kehasoojuse. See loob omakorda justkui oma pisikese stabiilse mikrokliima, mis kaitseb pead ja kaela Arktika ekstreemse pakase eest.
- Niiskuse juhtimine ja külmumiskaitse. Erinevalt imetajate karusnahast (nt koer või põhjapõder), mis võib hingeõhust tekkiva niiskuse tõttu karedaks ja jäiseks tõmbuda, ei ima linnusuled sel määral niiskust endasse. Mütsi ääristusena või sisemusena aitab linnunahk juhtida higi ja hingeõhu niiskust näost eemale, hoides naha kuivana. Nii hoiab see ära ohtlikku külmumist, jäädes ise samal ajal kuivaks ja pehmeks.
- Kerge kaal ja pehmus. Linnunahk on naha vastas väga pehme ja mugav. Kuna Arktikas kantavad riided pidid olema pikkade rännakute või jahiretkede ajal võimalikult kerged, andis linnunahk maksimaalse soojuse minimaalse kaalu juures.

Tunguusid. Pilt raamatust ,,Auf Schlitten, Boot und Rentierrücken“ („Saanil, paadis ja põhjapõdra seljas“)
Vee- ja tuulekindlus
Põhjarahvad ei kasutanud linnunahka ainult mütsi või kapuutsi voodri jaoks, vaid sellest valmistati ka suuri rõivaesemeid. Näiteks Tšuktšimaa rannikurahvad kandsid linnunahkadest valmistatud umbkuubesid, kus suled olid pööratud sissepoole vastu keha. Selline riietus oli asendamatu kevadel ja sügisel, kui ilmad olid niisked ja tuulised. Luikede, kauride ja algide sulestik hoidis kandja soojas isegi siis, kui pealiskiht sai märjaks.
Amuuri jõe piirkonna rahvad kombineerisid kalanahka (mis oli täiesti vee- ja tuulekindel pealiskiht) ja linnunahka (mis toimis ülipehme ja soojapidava sisevoodrina). Ka aleuudid, kes veetsid suure osa ajast avamerel kajakiga sõites, vajasid riietuses absoluutset veekindlust. Kuigi linnunahk peab vett, ei piisanud sellest tormisel merel. Seetõttu töötasid aleuudid välja suurte mereloomade sooltest valmistatud vihmakuue, mida kanti linnunahast parka peal. Linnunahk andis sooja, soolestikust kuub kaitses vee eest.

Mütsi vooder. Foto: Arp Karm
Voodrite ja peakatete valmistamiseks kütiti peamiselt rannikualade ja tundra mere- ja veelinde, kelle nahk ja sulestik on looduslikult vee- ja tuulekindlam.
- Hahad ja sukelpardid – nende udusuled on maailma parimate isoleerivate omadustega.
- Kaurid ja algid – nende tihe ja tugev sulestik pakkus lisaks soojusele head vastupidavust.
- Luiged ja haned – suuremate lindude nahka kasutati suurema pinna katmiseks.
Lisaks praktilisusele oli linnunahal põhjarahvaste mütoloogias ja uskumustes rituaalne roll. Lindu nähti vahendajana maa, vee ja taeva vahel. Tõekspidamise kohaselt andis linnunahast peakate või riietusese kandjale linnu omadused – kerguse, terava nägemise ja oskuse karmis looduses navigeerida.
Naiste töö
Linnunaha parkimine ja pehmendamine oli naiste töö ja nad saavutasid selles tõelise meistriklassi. Linnunahk ei talu tugevat mehaanilist kraapimist ega kangeid keemilisi leotisi, mida kasutati näiteks põhjapõdranaha puhul. Kui imetaja nahka võis venitada ja taguda kivi või nuiaga, siis linnunahk oleks sellise kohtlemise peale lihtsalt ribadeks rebenenud.
Linnunahka töödeldi täiesti erilaadsete, säästvate ja looduslike meetoditega, mis võisid piirkonniti küll mõneti erineda, kuid üldjoontes saab traditsioonilise protsessi jagada järgmisteks etappideks:
- Parkimine ja ettevalmistus
Eesmärk oli eemaldada kogu rasv (mis paneb muidu naha riknema) ja muuta nahk pehmeks, kahjustamata sealjuures õrnu udusulgi.
- Naha nülgimine. Eelnevalt külmutatud linnud sulatati enne nülgimist vaid osaliselt, et nahk ja liha oleksid kergemini eraldatavad. Tiivad ja jalad eemaldati. Nahale tehti sisselõige nokast kaelani ning kogu nahk tõmmati ettevaatlikult (nagu sokk) suunaga peast saba poole pahupidi üle linnu keha. Sageli hoiti lindu nokkapidi hammaste vahel, et mõlemad käed oleksid naha rullimiseks vabad.
- Rasva eemaldamine (närimine ja imemine). Veelindude nahk on seestpoolt kaetud paksu Naised närisid naha sisekülje läbi, imesid rasva suhu ning sülitasid siis selle välja. Närimisega tuli olla väga ettevaatlik, et mitte vigastada õrna nahka. Sama oli rasva imemisega. Kui seda liiga jõuliselt tehti, võidi udusuled läbi naha teisele poole tõmmata ja nii nahka rikkuda.
- Lõplik rasvaeemaldus. Nahale puistati peent puutuhka või kuiva turbasammalt, mis imas endasse viimasedki rasva jäägid. Traditsiooniliselt kraabiti seejärel naha sisekülge õrnalt nüri luust või kivist kaabitsaga ja riputati puhastatud nahk pahupidi kuivama.
- Kuna kuivanud linnunahk muutub kõvaks nagu paber, siis seda rulliti, hõõruti õrnalt käte vahel või näriti uuesti läbi. Selle töö jaoks sobisid kõige paremini hambutud vanakesed, kes oma igemete ja süljeensüümiga nahku pehmendasid.
Pika protsessi tulemusena muutus linnunahk seestpoolt valgeks, siidiseks ja elastseks nagu pehme seemisnahk, säilitades samal ajal välisel poolel täieliku sulgkatte ja selle loodusliku veekindluse.
- Õmblemine
Kui imetajate nahka saab õmmelda sirgjooneliselt, siis linnunaha puhul dikteerib mustri linnu anatoomia. Ühe parka või mütsi valmistamiseks kulus kümneid linnunahku (sõltuvalt linnu suurusest 25–40 nahka). Need lõigati väikesteks geomeetrilisteks tükkideks (tavaliselt kuusnurkadeks või ribadeks) ja sobitati kokku nagu pusle. Nii sai vältida naha ebaühtlasest paksusest tingitud rebendeid.
Õrna linnunaha lõikamiseks kasutati spetsiaalset teritatud luust või kõvast kalanahast valmistatud kaabitsat ja lõikurit. Nahku ei sobitatud kokku suvaliselt, vaid järgmiselt:
- Kõhualune nahk (kus on kõige tihedam udusulg) pandi piirkondadesse, mis vajasid parimat soojusisolatsiooni ja puutusid kokku niiskusega (nt mütsi voodri esiosa ja krae).
- Seljanahk (mis on elastsemad, kuid vähem sulelised) paigutati kohtadesse, kus riie pidi liikuma ja painduma (nt kapuutsi tagaosa ja õlaüleminekud).
Esteetika
Siberi rahvaste jaoks oli rõivaste esteetiline ja rituaalne välimus väga oluline. Rõivaste ja mütside valmistamisel sobitati kokku eri värvi lindude nahku, luues kapuutsidele ja rinnatükkidele kauneid kontrastseid triipe ning siksakilisi mustreid.
Õmblemiseks kasutati väga peenikesi luust nõelu – selleks sobisid suurte veelindude (luiged, haned) tiivaluud. Need olid seest õõnsad ja seetõttu kerged ning neist lihviti äärmiselt peenikesed, kuid painduvad nõelad, mis ei murdunud naha pingutamisel nii kergesti kui suuremate imetajate luud. Lõngaks ja niidiks oli kõõlusniit (tavaliselt põhjapõdra või vaala kõõlustest rullitud kiud). Kõõluniit on neil karmidel aladel asendamatu – niiskusega kokku puutudes see paisub, täites nõelaaugu täielikult ja muutes õmbluse vee- ja tuulekindlaks.
Pistetehnikana kasutati peeneid üleääre- ehk mähkpisteid. Õmblemisel lükati (udu)suled hoolikalt naha siseküljelt (tulevasest voodrist) väljapoole, et need ei jääks õmbluse vahele kinni – vastasel juhul kaotaks õmbluskoht soojapidavuse ja hakkaks tuult läbi laskma.
Tunguusi talvemüts
Eesti Rahva Muuseumi kogusse kuuluva tunguusi talvemütsi vooder on valmistatud kauri nahast. Kauril oli tunguusi

Jääkaur. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Kaur
mütoloogias keskne roll – usuti, et kaur on maailma looja, kes sukeldus ürgookeani põhja, et tuua sealt nokaga välja esimesed mullatükid, millest tekkiski maapind. Kauri nahast müts oli jahimeestele ja šamaanidele rituaalseks kaitseks, aidates luua ühendust vaimude maailmaga. Kauri motiiv oli tunguuside seas nii tugev, et isegi nende traditsiooniliste kaftanite tagaosa lõige matkis kauri saba.
Tunguusi mütsi nahad on põhiliselt lõigatud pikemateks ribadeks ja sobitatud kokku pisemate tükkidega. Samuti võib näha, kuidas suuremad udusulgedega nahatükid on asetatud just põskede piirkonda, et kaitsta nägu külma ja niiskuse eest. Mütsi vooder on täiesti terve, mistõttu pole võimalik näha, mida selle õmblemisel niidina on kasutatud ja missugune on õmbluspiste.
Mütsi suurus ja kaunistused viitavad sellele, et ilmselt on tegemist naiste talvemütsiga. Igal juhul kannaksin sellist peakatet külmal talvel hea meelega isegi.


