Jaan Kaplinski mõtiskles kunagi ühes Ööülikooli loengus kirjanduse ja tõe üle. Kui vaadata inimeste väärtusi, arutles ta, siis on asju, mille eest surrakse, kannatatakse, ja asju, mille eest surma ei minda. Kirjanduse eest ilmselt mitte. Tõe eest küll. Kas kirjandus on tõeline, räägib tõtt? Räägib. Aga see tema tõde on isesugune, mõnele oluline, mõnele mitte. Samas kirjandus nüüd nii tõsine asi ka ei ole. Selles on alati midagi ebatõsist. Kirjandus on ka mäng, seal on poosi, väikest valet, niisama lusti ja liialdust. Ta on ju ajaviide ja meelelahutuski. Kõige selle mitmekesisuse ja rikkalikkusega on raamatud paljude inimeste elus tähtsal kohal, nad on meie kollektiivne mälu.

Eesti raamatu 500. aastapäeva raames palusime oma kolleegidel jagada lugemisega seotud mälestusi. Jaanuaris avaldamegi neljas blogiloos nende kogemusi-elamusi. Selles postituses on juttu lugema õppimisest, ettelugemisest ja selleski, kuidas kedagi lugema õpetati.

Lugema õppimine

Tavaliselt saab ettelugemisest või lugude jutustamisest alguse lapse side raamatuga, tema lugemishuvi. Enamik meie kolleegi vastas, et neile loeti lapsepõlve kodus ette ja kõige sagedamini tegid seda vanemad ja vanavanemad. Mainiti ka lugude jutustamist.

Tavaliselt õpitakse lugema otsekui märkamatult, loomuliku sammuna. Samas on kasutatud ka mitmesuguseid metoodikaid alates häälimisest ja lõpetades tähemängudega.

*Õppisin lugema nelja-viieaastaselt ning legend räägib, et kui isa luges mulle „Doktor Dolittle’it“, siis ta palus järgmise peatüki lugemise eel minul pealkiri ette veerida. Lasteaiast tulles meeldis ka koos isaga lugeda ajalehte. Naljalood küll räägivad, et alguses oli leht tagurpidi ees olnud. Agnes

*Lugema hakkasin enne kooli, häda sunnil. Tähed sain varakult selgeks vanemate, vanavanemate ja „Mõmmi aabitsa“ (lastesaade teleris) abil. Veerimine ei saanud aga kuidagi selgeks. Seni lugesid vanemad ette. Ema tõi koju palju ilusate piltidega lasteraamatuid ja lugeda ta ei jõudnud. Anne

*Lugema õppisin paar aastat enne kooli. Ilmsesti õppisin lugema lasteaias ja vanema venna kõrvalt. Sestap oli kooli algus väga igav. Paljud alles õppisid lugema. Eriti nõme oli liikuv aabits. Sellesse lausete asetamine pani mõnel teiselgi soraval lugejal kannatuse proovile. Anu

ERM Fk 2827:584 Lapsed õpivad lasteaia liikuva aabitsaga lugema. 1971.

Kirjeldustõlge fotole: Mustvalgel fotol istub madala laua ümber kuus last, kõigil on ees liikuv aabits.

*Lugema õppisin vahetult enne kooli, ema ikka üritas varem juba, aga ma ei võtnud vedu ja siis, kui asi selgeks sai, ei saanud enam pidama. Olid täheklotsid ja veerimist ka. Mäletan, et mulle luges isa ette, hommikuti enne voodist välja minekut (ema juba toimetas sel ajal väljas). Üks neist raamatutest oli näiteks „Karupoeg Puhh“, sealt sai ilusti peatükkide kaupa lugeda. Aune

*Ma ei mäleta, kui vanalt ma lugema õppisin, aga millalgi lasteaias, kooli alguseks oskasin lugeda. Mul olid täheklotsid, mäletan ajakirja Täheke, aabitsat ning paberist väljalõigatud tähtede ladumise kaasi. Eve

*Ma ise ei mäleta, millal ma lugema hakkasin. Ema sõnul kolmeaastaselt. Keegi ei mäleta täpselt, kes mind lugema õpetas, kõige rohkem tegeles minuga tõenäoliselt vanaisa. Mul olid olemas nii täheklotsid kui aabitsad. /—/ Ma ei suuda meenutada, kas ja mida mulle päris väiksena ette loeti. Ema luges mulle, kui ma juba suurem olin. Luges oma lemmikuid: „Kalle Blomkvisti“, „Pál-tänava poisse“. Ei tule meelde, et ma ise oleks lapsena kellelegi ette lugenud. Küll aga juba oma lapsele: ikka Lindgreni, Eno Raua raamatuid, „Karupoeg Puhhi“ ja „Karupoeg Pädingtoni“. Gerd

ERM Fk 3033:1022 Väike tüdruk vanaisaga põrandal lugemas. Foto Rein Linask, 1972.

Kirjeldustõlge fotole: Värvilisel fotol istuvad põrandal külgvaates väike blond punases kleidis tüdruk ja hallipäine prillidega vanaisa, kes hoiab käes avatud raamatut.

*Lugema õppisin ema sõnul kolmeaastaselt ja täiesti ise. See tuli kuidagi iseenesest, keegi mind otseselt ei õpetanud. Ema ja isa lugesid sageli köögis ajalehti, mina sättisin end sinna kõrvale uudistama ja küsisin, mis täht see või teine on. Samuti kõõlusin endast viis aastat vanema õe kõrval, kui ta kirjutuslaua taga koolitöid tegi. Mind huvitasid tema kooliõpikud ja töövihikud väga ja ma muidugi segasin teda õppimast. Ühel hetkel olin hakanud juba ise mingeid tekste kokku veerima. /—/ Kuid hoolimata soravast lugemisoskusest olid lemmikud need hetked, kui emal või isal oli aega mulle ette lugeda. Mõlemad vanemad lugesid minu meelest ülihästi ja ilmekalt. Aga kui ema luges ette ikka lasteraamatuid, siis isa luges pigem mõnda täiskasvanute raamatut, mis talle endale meeldis ja mis oli hästi naljakas. Tihti luges ta ühte ja sama Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatut naljakatest juhtumitest kusagil (vist mingi Lõuna-Ameerika riigi) külaelus, nii et lõpuks jäid need lühijutukesed mulle peaaegu pähe. Naersime iga kord koos nende üle. Küllap see oli lihtsalt üks isa enda lemmikraamatuid. Mulle meeldis väga ka ise teistele ette lugeda. Kui ma veel koolis ei käinud, siis olin mõnikord vanaema hoida. Lugesin siis talle ette, kui ta parasjagu pikutas. Jane

*Tean, et lugema õppisin ma juba nelja-aastasena. Mu ema oli kohaliku apteegi raamatulevitaja ja seega oli meil kodus väga palju raamatuid. Samuti mäletan, kuidas ema laotas iga kuu apteegi aknalauale teistele töötajatele uudiskirjandust tellimiseks välja ja see oli hästi põnev! Uurisin ise ka neid, enamasti küll kaanepilte. Ma ei mäleta konkreetselt õpetamist, aga meil kodus loeti palju. Isa, ema, õde ja vend. See oli loomulik, et õhtul oli igaühel raamat nina ees. Minu õde valis sageli õueminemise asemele lugemise. See kõik tekitas huvi. Ja hästi palju sai raamatuid vaadatud, mulle loeti ette (ema, vanaema, vahetevahel ka vanem õde) ja küllap sinna juurde õpetati mulle tähti. Jaa, loeti küll. Aga õhtujutuks räägiti muinasjutte, need on erksamini meeles. Ise lugesin oma nukkudele. Ja onupojaga lugesime „Tark mees taskus“ läbi nii, et üks luges teisele lehekülje, siis teine esimesele. Ja niimoodi vahetustega saime kogu raamatu üheskoos läbi loetud. Kaari

*Täpselt ei mäleta, kui  vana ma olin, kui lugema õppisin. Samas enne kui kooli läksin, oli mul lugemine selge. Mul on vanem õde ja vend, kes kindlasti olid ka eeskujuks lugema õppimisel. Elasin kooliminekuni Tallinnas vanaema juures ja seal olid kindlasti ka täheklotsid ja „liikuv aabits“. Ei mäleta, et ema-isa oleksid mind õpetanud, pigem eelkõige vanaema. Tema luges mulle ka lapsepõlves raamatuid ette. See meeldis mulle väga. Kadri-Liis

*Ema õpetas lugema ja ikka ilmselt enne kooli vahetult. Minu vend sündis 1976, mina läksin kooli 1978. Ema jäi peale venna sündi poole kohaga tööle, ja mina jäin siis ka lasteaiast koju. Seepärast käisin ka 0-klassis (kooliks ettevalmistus). Jah, mul olid täheklotsid ja aabits, aga enam mäletan, et tõepoolest veerisime emaga koos. Mäletan põgusalt ettelugemist, lugesid ema kui ka emapoolsed tädid. Võib-olla ka vanaema, aga kindlalt ei mäleta. Ja ikka need talvised jutud, luuletused meenuvad. Juta Kaidla „Laanerahva talvepidu“ (raamat mul ka veel alles), Ellen Niidu „Midrimaast“ luuletus „Kuidas leiti näärikuusk“ jne. Lugesin vennale ka neidsamu raamatud meelsasti ette ja „kontrollisin“ tema päheõpitud nääriluuletusi … „Kips-kaps kitselaps, kalpsab õues ringi, palub kingiks kingi…“ Kairi

ERM TM E 233:1/1-24 Täheklotsid.

Kirjeldustõlge fotole: Värvilisel fotol on neljas reas kuubikujulised puidust klotsid, mille eri külgedel on kas täht, number või pilt.

*Lugema õppisin kuueaastaselt. Seda, kuidas õpetamine täpselt käis, hästi ei teagi, aga mingit süsteemi justkui ei olnudki. Kooli alguses kasutasime liikuvaabitsat, kus sai tähti taskutesse paigutada. Kui autoga mööda Eestit ringi sõitsime, suunati mu tähelepanu kohanimesiltidele. Ma siis jõudsin või ei jõudnud neid kokku lugeda, aga on meeles see hetk, kui ise avastasin üllatusega, et oskan lugeda (arvatavasti oli see silt Kambja). Mulle loeti palju ette. Aga veel rohkem muinastati – see on mu enda sõna olukorra kohta, kus isa pidi ise mingi loo kohe ja kohapeal välja mõtlema. Karin

*Ma ei ole päris kindel, kui vanalt ma lugema õppisin. Küll aga on mul mingi väga udune mälestus hetkest, kui Tähekest vaadates tavapärase sigrimigri asemele korraga arusaadavad sõnad tekkisid. Samas võib see mälestus olla kirjatähtede selginemisest ja trükitähti ma toona juba ilmselt lugesin. Igatahes läksin ma kuueaastaselt esimesse klassi ja selleks ajaks oskasin juba soravalt ja ilmekalt lugeda. Karin K

*Ma olin lugema õppides nelja-aastane. See sündis eelkõige vajadusest/soovist jõuda ise lõpuni unejutuks loetavate raamatutega, mille käigus uinusid minu asemel hoopis vanemad. Unejuttu loeti mulle iga õhtu. Mäletan, kuidas pidin vanemaid pidevalt togides äratama, tuletades neile sealjuures meelde, et meie raamat on veel pooleli. Lisaks meenub pidev pettumine, kui langetati otsus tänaseks raamat sulgeda ja magama minna. Vanaema ja kasuvanaisaga oli lihtsam, kuna nende ettelugemine toimus tavaliselt päeval ehk võimalus ettelugeja uinumiseks oli kõvasti väiksem. Karmen

ERM Fk 3002:109 Raamatut lugev laps magava emaga. Foto 2013.

Kirjeldustõlge fotole: Värvilisel fotol on teki all magav ema, tema kõrval voodis istub erksatriibulises pidžaamas poiss ja uurib raamatut.

*Ma ei teagi päris täpselt, kui vanalt ma lugema õppisin, aga trükitähtedes lugemine võis mul selgeks saada umbes kolme-nelja-aastaselt. Kuskilt mälusoppidest kangastub pilt, kuidas ma oma vanaemale kirjatähtedes telekava ette lugesin, et ta teaks, mis kell teleris iluuisutamine ja jäähoki algavad. See oli tal kaval nüke, et kirjatähed selgeks saaksin. Siis võisin vast viie-kuueaastane olla. Igatahes oli see kindlasti enne kooli minekut, kui juba päris soravalt nii trüki- kui kirjatähti lugesin. Põhiliselt õpetas mind ema, aga tüki vanemad vend ja õde samuti. Isa vähem, aga temalt on tulnud suur eeskuju teatmeteoste uurimise osas – ta võis tundide kaupa ENE köiteid nagu juturaamatuid lugeda. Päris väiksena laoti ikka täheklotse minuga, hiljem olid olemas erinevad aabitsad ja häälimine koos emaga. Ikka nii, et S ei ole mitte ess, vaid sss. Kuniks ma ise korralikult ei lugenud veel, luges ema ikka õhtuti ette. Tema luges sageli ka päris uusi raamatuid, sest töötas raamatukogus ja siis oli ikka vaja uus lastekirjandus n-ö läbi töötada. Samuti lugesid lasteaias enne lõunaund kasvatajad unejuttu. Lasteaia viimases rühmas kauplesin välja loa lõunaund mitte magada ja pärast lõunasööki kohe koju minna. Elasin kohe lasteaia juures ja lihtsam oli koju minna, kui lihtsalt lakke vahtida. Kasvatajad lubasid tingimusel, et enne minekut loen alati teistele unejuttu. Selgelt on meeles, kuidas teistele „Krokodill Genat“ ette lugesin, vaikselt ruumist välja hiilisin ja siis lasteaiast läbi aiaaugu ja läbi võsa koju läksin. Tundsin ennast suure ja tähtsana, sest mõned lapsed meie rühmast ei osanud siis veel isegi trükitähti kokku lugeda. Kristi

*Arvan, et õppisin lugema umbes viieaastaselt. Küllap mind õpetasid isa ja ema. Konkreetselt meenub küll ainult üks episood pingutavat silpide veerimist koos isaga, aga miskipärast arvan, et tegelikult õpetas rohkem ema. Täheklotse mäletan lasteaiast, aga need tundusid siis juba titekad. Vanemad lugesid mulle ette päris palju, eelkõige õhtust unejuttu. Kindlasti oli suurem osa sellest tore ja huvitav ja minu valikul. Aga meeles on „Muumitroll“, mida ema mulle omal algatusel ette luges ja seda ise ilmselgelt nautis, aga minu meelest oli see masendavalt igav. Muumitrolli proovisin ise lugeda keskkoolis ja siis sai sellest üks mu lemmikuid. Liisi

*Ilmekalt lugema õppisin alles koolis. Maal ei saanud kõik lapsed lasteaeda, aga kooli õnneks võeti. Mamma (vanaema) armastas igasuguseid jutte vesta ja seetõttu ma ei mäleta, et ta oleks raamatuid ette lugenud. Mäletan, et mu vennad pidid kõva häälega oma koolitükke ette lugema. Ema luges meile ette ajakirjast Nõukogude Naine lastenurgast lugusid. Mäletan lugu ühest jõhvikast, kes ei tahtnud, et päike ta punaseks küpsetab ja lõpuks jäigi see marjake üksi mättale. Mul on enne mind perekonnas neli venda, ju meil ikka olid mingid täheklotsid ka kodus olemas. Maire

*Õppisin lugema kuueaastaselt, tähti õpetasid ema ja isa. Tähed õpetati selgeks aegapisi ja siis hakkasin ise raamatuid lugema. Ma mäletan, et esimene raamat, mida riiulist võtsin ja püüdsin ise lugeda, oli „Karupoeg Puhh”. Mäletan, et oli raske lugeda võõrapärased nimesid nagu Christopher Robin. Igatahes enne kooliminekut oskasin juba lugeda nii suuri kui väikesi tähti. Kodus lugesin vanematele ette ajalehte. Kooli läksin kuueaastaselt 1981. aasta sügisel (sain kohe seitse oktoobris) – siis oli selline asi nagu 0-klass, pidi koolis käima üks kord nädalas ja meil oli „Mõmmi aabits”. Seal olid tähed ja tekstid nii trükitähtedes kui kirjatähtedes (lastele) ja tekst veel ka õpetajatele. Ma mäletan, et mul oli selleks ajaks lugemine täiesti selge ja õpetaja pani mind klassile väikses trükikirjas olevat teksti ette lugema. Lugemisega mul koolis probleeme ei olnud, mulle väga meeldis lugeda. Läksin kooliraamatukogust läbi pärast kooli ja võtsin lasteraamatuid lugeda. Ema käis minuga kogu aeg Antslas raamatupoes ja ostis mulle uue juturaamatu, mille ma ise välja valisin. Reegel oli ainult see, et eelmine pidi olema läbi loetud. Lapsena lemmiktegevus oligi lugemine mul. Piret

*Täpset hetke ei ole meeles, aga kooli minnes oskasin nii lugeda kui trükitähtedega kirjutada. Ka oli mul kohalikus külaraamatukogus lugejapilet juba enne kooli minekut. Olin seal sage külastaja ja seal oli ka erakordselt tore raamatukogutädi, kes raamatuid soovitas ja lastega juttu viitsis ajada. Lugema õppimine kodus toimus nii klotside kui varasemast kodus olemas olnud aabitsa järgi. See oli kollane ja kaanel oli suur punane A-täht. Seal oli üks lugu minu mälu järgi onust, kes tuli (punase) autoga külla. See meeldis mulle kohe väga. Kodus viitsisid minuga tähti ja lugemist õppida nii isa, ema kui 10 aastat vanem õde. Ettelugemist meeles ei ole ja ausalt öeldes ei ole ma ise ka seda kunagi väga nautinud. Oma lapsele lugesin, aga pigem kohusetundest kui suurest meeldimisest. Mulle tundub tegelikult ka, et ma haaran teksti paremini ise lugedes, kui teiste esitust kuulates. Riina

ERM Fk 3074:56 Koolipoiss aabitsaga 1. septembril. Foto 1983.

Kirjeldustõlge fotole: Mustvalgel fotol seisab elutoas sektsioonkapi ees koolivormis tumedapäine poiss, kes hoiab rinna ees kukeaabitsat.

*Lugema õppis nelja-aastaselt, keegi mind otseselt ei õpetanud, see lihtsalt kuidagi juhtus. Kindlasti aitasid kaasa lastesaade „Mõmmi ja aabits”, ilusate piltidega raamatud ja asjaolu, et ma ei sallinud lasteaias olemist ja sealseid koostegemisi, irdusin sageli seltskonnast raamaturiiuli juurde. Lapsepõlves mulle väga palju ette ei loetud, võib-olla oligi see ainult vanuses kolm kuni kuus ja ebaregulaarselt, aga mälu on ekslik. Küll aga jutustati lugusid, ema näiteks jutustas (armastus)filme ümber. Slaavitarist maavanaemal oli vähe raamatuid, aga nälga ta lapselapsi ei jätnud, ta jutustas mälu järgi ümber valgevene muinasjutte, vaheldumisi oma lapsepõlve lugudega. Ega ma täpselt ei teagi, kas vanaema käis ise talvel paljajalu ja kohtas metsas karu või oli see mõni muinasjutu Aljonuška. Siret

*Minu lugema õppimisega on nii, et ise õppisin. Meil oli kodus päris palju raamatuid ja mind hullult huvitasid seiklused muinasjutumaal. Ema, kes oli Tartu Õpetajate Instituudis eesti filoloogiat õppinud, viis mind raamatute juurde ja sinna ma  jäingi terveks eluks. Juba neljandas klassis, kui olime  lasteraamatukogus käinud, tulin koju ja hakkasin suureks ehmatuseks raamatutele taskuid kleepima – teadsin, et minust saab raamatukoguhoidja. Sai ka. Aga lugema hakkasin ema andmetel kuskil kolmeaastaselt ja tema tegi küll algõppe, aga mingil hetkel püüdsin üllatuslikult juba ise talle ette lugeda. Mul oli selline väike tool, millel istusin, kui ema näiteks köögis askeldas. Käisin tal selle tooliga järel. Lugesin, sest lihtsalt nii tahtsin teada, mis raamatus juhtub. Ja seal juhtus ju nii palju põnevat! Sirje

*Väidetavalt õppisin ma lugema endast ligi kaks aastat vanema venna kõrvalt. Esimeste veerimis- või lugemiskogemustena mäletan ma (või kujutan ette) lasteaias laste riidekappide külge liimitud ruudukujulisi vineerist piltsõnu. Teate ju küll neid!? V – vedur, I – ilves, T – traktor, U – uks, G – gloobus, B – banaan… Täheklotsid olid ka olemas, nii kodus kui ka maal vanaema juures ning nendest sai ka midagi kombineeritud ja katsetatud, aga neid oli ju alati vähe või puudu, nii et tähtede kõrval või vahel seisid reas plussmärk, pääsukesed ja mustsõstra pildiga klots. No ei tulnud sealt midagi! Mäletan, et meil oli Täheke koju tellitud. Lisaks vennale on mul ka seitse aastat vanem õde, nii et neid numbreid oli juba omajagu koju kogunenud. Kõige huvitavamad olid kaks viimast lehte, kus võis olla meisterdusi ja äraarvamismänge, konkurentsitult kõige igavamad olid laste kirjutatud luuletused. Ilmselt sai rohkem hoopis pilte vahitud. Need erinevate illustraatorite stiilid on seljaajju salvestunud. Olen veendunud, et ju loeti mulle rohkem ette, aga selgelt mäletan ainult seda, kuidas ema järjestikustel õhtutel minu ja mu venna (me mõlemad ise ööks ja uinumiseks valmis) sängi kõrval kõval taburetil istudes „Pelle tömpsaba seiklusi” ette kandis. Sai nutetud. Tiit

Lugema õpetamine

On ridamisi tegusõnu, mis ei kannata käskivat kõneviisi: ei saa öelda „armasta“, „unista“, „naera“. Ja täpselt samamoodi pole arukas öelda: „Loe!“ Lugema õpetamisele eelneb ülioluline etapp – ette lugemine. Tuleb välja, et see, kellele ette loeti, luges või loeb raamatuid ette ka oma lastele. See kujundab väärtushoiakud ja käitumismustrid, mis kanduvad edasi põlvest põlve. Kuulamine tekitab uudishimu ja huvi, et ise juba lugemisega edasi minna.

*Lugesin ka oma lastele ette ja õpetasin neid lugema ning vähemalt ühele jäi tugev lugemiskomme külge. Anne

*Endale ettelugemist ma ei mäleta. Küll aga meeldis mulle väga ette lugeda oma kolmele lapsele. Lugesime koos mehega kõigi puhul pea kooliminekuni raamatuid õhtujutuks. Laste lugema õpetamist ma ei mäleta. Tähti sai õpetatud, siis ühtäkki oli lugemine selge – ilmsesti koostöö lasteaiaga. Anu

*„Doktor Doolittle’it“ lugesin ka oma lapsele, aga temal ei olnud küll umbes sama vanalt motivatsiooni pealkirju veerida. Tähed said kiirelt selgeks, küll täheklotside ja tänavasiltide lugemisega. Lugemine sai korralikult selgeks alles algkoolis, senini oli poisslapsel huvi pigem jooksmise ja pallitagumise vastu. Ja küll see lugemine tuli tal algkoolis vaevaliselt – küll meelitamise, keelitamise, motiveerimisega, aga ka tüli ja nutuga. /—/ Mõnus on olnud kolmekümnendates ja neljakümnendates aastates taas kogu lastekirjanduse paremik õhtujuttude ja päevaste lugemistena ette kanda. Eriti meeldivad vanemad tõlked, millel lauserütm on nii mõnus ja just õige ettelugemiseks – õnnestub hoida põnevust ja ilmekamalt lugeda, naerda, nutta ja arutada loetu ning tegelaste üle. Üks meeldejäävamaid oli „Minu pere ja muud loomad“. Agnes

ERM Fk 2644:580 Ema lastega lugemas. Foto Viktor Salmre, 1960ndad.

Kirjeldustõlge fotole: Must-valgel fotol istub elutoas ema kahe pojaga, nende ees laual on vaas tulpidega ja kaks avatud raamatut.

*Ise õpetasin lugema oma õe, kes oli minust 10 aastat noorem, ja muidugi oma lapse. Oma lapsele lugesin enne magama jäämist ette kuni koolini igal õhtul. Hiljem ütlesin, et nüüd võiks ta juba ise lugeda. Õe õpetasin ka kirjutama ja ta kirjutas oma esimese kirja sanatooriumist koju, kui oli neljane. Eve

*Ma ei julge väita, et ma oma lapse lugema õpetasin. Võib-olla aitasin mingil määral kaasa. Tal võttis raamatute vastu huvi tekkimine päris kaua aega. Aga täheklotse me ikka ladusime. Gerd

*Lapsepõlves õpetasin lugemist nukkudele, aga osad neist olid kõva peaga… Oma lastele ikka pilte vaadates, hästi palju ette lugedes ja ka tähti õpetades. Kõige tähtsam oli, et kodus oli palju raamatuid, mida lapsed vaatasid ja seeläbi tekkis huvi raamatute ja lugemise vastu. Vanemal pojal läks lugemise selgekssaamisega kauem aega, aga nooremal läks vanema kõrval nii, et ei saanud arugi ja oligi juba selge. Kaari

*Olen ise nelja lapse ema ja kõiki neid ka lugema õpetanud. Mõnel tuli see kiiremini (nelja-aastaselt), mõnel aeglasemalt, aga kooli minnes lugesid nad enam-vähem kõik. Veerisime koos ja ka täheklotsid olid endiselt abiks. Kadri-Liis

*Olen õpetanud lapselapsi lugema, ehkki pigem abistavas rollis. Oleme seda teinud täheklotside ja just selleks mõeldud raamatute abiga. Karin

*Kunagi ammu püüdsin õpetada oma tädipojapoegi, aga olin siis ise alles laps ja vist ei õnnestunud eriti hästi. Nüüd õpetan lugema oma nelja-aastast poega, kel kõik tähed selged, aga kokku lugemise nipp ei ole veel päris käes. Vaatame raamatust tähti ja hääldame, mina ees ja tema järgi. Pean ütlema, et mu ema on minust ikka palju parem lugemise õpetaja. Sageli on laps vanaema juures külas olles jälle mõne tähepaari selgeks saanud – AI, OI, AE jne. Kodus läheb vaevalisemalt, võib olla on liialt segavaid faktoreid. Kristi

*Mul on veel noorem õde ja vend, ma arvan, et neid ma õpetasin ikka kõvasti, sest üks lemmikmäng oli „Kool”. Olen oma lapsele palju ette lugenud ja arvan, et sellest on kasu olnud, sest laps hakkas viieaastaselt lugema. Maire

*Olen lugema õpetanud oma õdesid ja venda „Karuaabitsa” põhjal ja omi lapsi ka sellesama raamatu põhjal. Piret

*Oma lapse lugema õpetamisesse suhtusin väga kirglikult. Tähed said ruttu selgeks, väikelastel on huvitav mälu – nad suudavad jaburaid asju meelde jätta, alates maailma riikide lippudest ja lõpetades dinosauruste nimedega. Veerimine tuli ka kiirelt  ja siis tekkis seisak – sorav lugemine ei tulnud kohe välja ja loomulikult kadus siis huvi. Olin täiesti veendunud, et sundida ei tohi, lugemine kui harjumus peab olema meeldiv ja positiivne. Hakkasin nippe välja mõtlema, kuidas seda teha, ja püüdsin samal ajal kogu aeg meeles pidada, et lugemine ei ole kohustus, vaid rõõm. Jõudsin läbi proovida erinevaid asju ja enne kooli oli lugemine ladus. Näiteks hakkasin kirjutama neljarealisi totraid luuletusi ja kui seal olid riimid „puuks-nuuks“ või „pepu-setu“, siis oli naer garanteeritud ja ta tahtis pusida. Siret

Võimalik, et lugemisarmastus algab lapsepõlvest ja tundest, et selle jaoks on küllalt aega. Tänapäeva edukultuur tekitab ärevust – tahad ära vaadata  väärtfilmid, lugeda, olla kursis uudiste ja sotsiaalmeediaga, käia sõpradega teatris, festivalidel ja kontsertidel … Sellesse rähklemisse on kerge ära kaduda. Sooviks uuesti kogeda seda tunnet, et aega on piisavalt. Järgmises loos vaatamegi lugemisega seotud emotsioone ja nendest ajendatud ettevõtmisi.