Tiina Tael, peaarhivaar

Postimees 28. aprill 1912 kuulutab:

Sarnased üleskutsed ilmusid 1912. aasta kevadel teisteski Eesti päevalehtedes, kutsumaks kutselisi ja asjaarmastajatest päevapiltnikke jäädvustama argielu: Üleswõtted peawad algupäralist rahwa elust olema ja selle tüüpilisi külgesid karakteristiliselt tabama. Nad wõiwad rahwast tööl, pidudel, lõbutsemisel, igapäevasel talitusel jne. näidata. Nad wõiwad ka rahwa keskelt tüüpusi tuua (ka rahwariides inimesi) ilusamate talukohtade, ajalooliste paikade piltisid jm. Iseäranis soowitawad oleksid aga ülesvõtted isesugustest muistsetest talumajadest, lautadest, aitadest jne., nende sisseseadetest (interieur), tervetest küladest ja nende omapäralistest risti-rästi jooksvatest tänavatest. Sest need nimelt on rutulisel häwinemisel.

Igal ülesvõttel pidi olema nimetus ja sisu kirjeldus, samuti ülesvõtmise koht ja aeg. Pildid pidid olema retušeerimata, teravad ja selged, piltide suurus ei olnud oluline, kuid märgiti, et suurem ülesvõte aitab pildil olevaid detaile paremini esile tuua. Võistlustingimustes märgiti ka, et iga võistleja peab esitama vähemalt 10 pilti ning kõik saadetused peavad kandma tegija nimemärki või tundesõna. Tööde esitamise tähtajaks oli määratud 15. oktoober. Auhindu lubati välja jagada 2–5, ühtekokku 75 rubla väärtuses.

Auhinnamõistjateks olid valitud muuseumi juhataja ja ajakirjanik Oskar Kallas, kunstnik ja ERMi korjamistoimkonna juhataja Kristjan Raud, raamatukaupmees ja luuletaja ning muuseumi kirjatoimetaja Karl Eduard Sööt, päevapiltnik Woldemar Thomson ning Postimehe ajakirjanik Karl August Hindrey. Žürii tuli kokku 7. novembril Postimehe toimetuses. Osalus sellest võistlusest polnud suur – kõigest 5 autorit. Žürii hinnangul ei täitnud ükski autor, ei oma tehnilise headuse ega ka ülesvõtmiseks valitud süžee poolest täielikult ootusi ja sestap jäi I auhind välja andmata.

Kõige paremaks peeti märgusõna „Unu“ ülesvõtteid, mis kõige ilmekamalt kajastasid algupäralist rahva elu. Autor oli hoolega silmas pidanud võistluse tingimusi ja oma päevapildid liigitanud tüüpuste, rõivastuse, aedade, taluhoonete, heinatööde, looduse jne järgi.

Karba talu Kinksi külas. Foto Friedrich Kohtitsky, 1912. ERM Fk 184:53.

Unu-nimelist ümbrikku avades leiti sealt Lihula kooliõpetaja Friedrich Kohtitsky nimi – temale anti II auhind. Muuseumile oli Kohtitsky tuttav mees, kes sama aasta suvel naaberkihelkonnas Karusel vanavara oli korjanud ning muuseumile saadetud kirjades valgustanud ka päevapiltide tegemise raskusi – nimelt ei võinud ilma lubakirjata iga mees tsaariaegses Eestis mööda maad ringi käia ja ülesvõtteid teha, samuti polnud vajalik tehnika kättesaadav.

Eesti neiu 1860-ndate rõivastuses. Foto Friedrich Kohtitsky. ERM Fk 184:9.

Paari aasta eest jõudis muuseumisse Kohtitsky 1912. aasta päevaraamat, mis kirjeldab nii vanavarakogumise teekonda kui ka päevapiltide saamislugusid. Näiteks siin pildil olevast tütarlapsest saame päevaraamatust teada, et ta on Kera taluperetütar Leena. Siiski, ma oleks seda muidu keskmise väärtuslist Leenakest nüüd heameelega kallistanud, minupärast – suudelnudki… täis Eesti moodi. Nii meeldis ta. Eelreklaamina olgu märgitud, et üsna varsti – sel kevadel – on trükist ilmumas Kohtitsky päevapildiraamat, mis võimaldab huvilistel teha ajarännaku sajandi taha ja osa saada ühe amatöörfotograafi loomingust. Siin blogis aga tahan esitleda tema pildistustest veel ühte, mille legendiks on: puujalaga mees perekonnaga Kunilast. Sellisena on see pilt tuttav uurijatele ja sama pealkirjaga olen kohanud seda ülesvõtet ka mõnedes trükistes. Pikka aega olin ma hämmingus, kus see perekond siis on?

ERM Fk 184:73

Mõistatuse lahendas Kohtitsky päevapildiraamatu koostamine, mil tutvusin ka tema negatiividega ning mitte ainult sellelt, vaid ka paljudelt teistelt ülesvõtetelt sain negatiivide kaudu palju rohkem informatsiooni.

ERM Fk 184:73

Nüüd aga tagasi teiste kodumaa päevapildivõistlusel osalenute juurde. III auhinna vääriliseks peeti J. P. M. V. nimetähtede taga olnud ülesvõtted, mis kuulusid Vändra päevapiltnikule Johannes Paul Michelsonile. Michelsoni piltide puhul toodi esile nende tehnilist väljatöötamist, palju oli loodusvaateid, vähem ajastuomaseid argielu pilte.

Asinoja talu ümbrus. Vändra khk. Foto Johannes Paul Michelson, 1912. ERM Fk 183:5.

Asinoja talu perevanemad. Vändra khk. Foto Johannes Paul Michelson, 1912. ERM FK 183:6. 

Michelsoni fotopärandit on kindlasti põhjust siin blogis edaspidi põhjalikumalt tutvustada, sest muuseumiga on ta teed hiljemgi ristunud. Mõlemad, nii Kohtitsky kui Michelson hindasid kodumaa päevapiltide võistlusel saadud auhinda väga kõrgelt ning märkisid seda ära oma elulookirjeldustes.

Teiste autorite – „Palmse“, „G“ ja „Ambu-Pambu“ päevapilte auhinnavääriliseks ei peetud ja nii jäid ka nendega kaasas olnud ümbrikud avamata, mistõttu on nende märksõnade taga olevad autorid vaid aimatavad või jäänudki tänapäevani saladuseks. Palju on loodusvaateid või hoonete pildistusi, siiski annavad neist mitmedki fotod toonast olustikku kaunis ilmekalt edasi. Paraku on need pildid ilma negatiivideta ja pildikvaliteet pole just kiita. Aga vaadakem või järgnevat pilti ja võrrelgem oma mälupildis tänapäevaga.

Luteriusu matusepüha Petseri surnuaial. Pseudonüüm „G“, 1912. ERM Fk 165:7.

Kui „G“ märgusõna puhul võib autorit oletada ­– peakataloogi on tulmelegendis märgitud sulgudes küsimärgiga Mikkelsaare nimi, siis „Ambu-Pambu 25“ on jäänud tänapäevani saladuseks. Pildid on tehtud Viljandimaal Tuhalaanes ja Vana-Võidus. Siin on toredaid pilte, näiteks lina leost väljavõtmisest, villakraasimisest ja karjalastest, kuid mõne ülesvõtte puhul häirib lavastuslikkus. Järgnevat pilti võib aga näha Teeme Ära „Talgulugude kogumik 2013“ CD-plaadi ümbrisel.

Neiud lina kakkumas. Pseudonüüm „Ambu-Pambu 25“, 1912. ERM Fk 181:12.

„Palmse“ nime all võistles tõenäoliselt kaupmees J. Veber Võhma külast, kes kümmekond aastat varem oli saanud loa seal päevapilditöökoja avamiseks. Veberi autorlusele viitavad ka mõne kartongile kleebitud päevapildi tagaküljel olevad fotograafi signatuuri templijäljendid. Palmse piltidest leiame toredaid näiteid Virumaa rahvarõivaste kandmisest.

Palmse noormees rahvariides. Pseudonüüm „Palmse“, 1912. ERM FK 182:7.

Ehkki osalus esimesel kodumaa päevapiltide võistlusel polnud nii suur kui oodati, oli sellel Eesti fotoloo ajaloos oluline roll: pöörati tähelepanu kodumaisele pildiainesele, argielu kujutamisele – etnograafilisele fotole, olles suunanäitajaks ka Johannes Pääsukese 1913. aasta pildistamismatkale ning 1913. aastal toimunud Kodumaa päevapiltide näitusele, võistlusele saadetud pilte on kirjastatud postkaartidena, neid on avaldatud trükistes rahvakultuuri tutvustajatena.

Siin veel väike galerii  esimeselt võistluselt: http://pildid1912.blogspot.com/

Igaüks meist võib jätta jälje ajalukku, üks võimalus jäädvustada tänast päeva on osaleda 2013. aasta päevapiltide kogumise võistlusel: http://kodumaapildid.blogspot.com/

http://www.erm.ee/et/pood/valjaanded/muud-trukised/friedrich-kohtitsky-paevapildiraamat