Helina Harend ja Susanna Mett, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv.

Silmad on maailma pärimuses olulisel kohal. Silmast rääkisid juba antiikfilosoofid, kes arutasid, kas see saadab endast kiiri välja, nagu arvasid näiteks Demokritos ja Platon, või on see läbipaistev veetaoline vahendaja, nagu uskus Aristoteles.

Silmast räägitakse ka Eesti pärimuses mitmes kontekstis, alates silmaallikatest ja silma omadustest ning lõpetades kõnekujunditega regilauludes. Blogiloos tuginemegi Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalidele kohapärimusest, rahvausundist ja -meditsiinist ning regilauludest.

Väljavõte ERA arhiivist. Foto: Helina Harend

Silmaallikad ja silmade pesemine

Silmaallikad on veekogud, mille veel on silmi raviv toime. Uskumuse järgi ei kuiva silmaallikad kunagi ära. Haigeid silmi tuleb pesta allikaveega – nii saavad need ruttu terveks. Ometi ei ole kirjeldatud, kuidas silmi pesta, vaid mainitakse ainult, et pestes tuleb kindlaid sõnu lausuda. Neid sõnu aga välja ei räägita.

Kirjeldatud on aga vee toomist silmaallikast ja allikatele ohverdamist. Vett tuuakse pudeli või kruusiga. Seda, et silmi pestaks allika kohal, ei ole mainitud – ikka võetakse sealt vett kaasa ja pestakse mujal. Allikas voolab selge vesi, mis on olnud üheks selle kasulikkuse tõlgenduseks,  eks selge vesi teeb ikka puhtamaks kui sogane. Selleks et vetehaldjas allikalt tervendavat väge ära ei võtaks, on mõnel pool sellele ohverdatud, näiteks on viidud haldjale raha.

Lisaks silmaallika vee kasutusjuhistele-kirjeldustele on arhiivis materjali üldiste silmapesuga seonduvate reeglite ja tavade kohta. Näiteks tuleb silmi pesta kindlasti hommikul ja silmapesuvett peab kolm korda näo peale võtma.

Väljavõte ERA arhiivist. Foto: Helina Harend

Silmanägemine

Miks silmad haigeks jäävad või miks võib silmanägemine kaduda? Mida räägib pärimus? Mõne põhjused on füüsilised, näiteks ei tohi otse päiksesse vaadata ega pimedas teravat nägemist vajavaid töid teha. Ent on ka ülekantud tähendusega selgitusi: silmi kahjustab lukuaugust piilumine, uudishimulik vaatamine ja näpuga näitamine, pimedate pilkamine või lastel silmahaigetega koos olemine. Rohkest nutmisest võivat samuti pimedaks jääda. Jääb mulje, et manitsused olid mõeldud eelkõige lastele.

Väljavõte ERA arhiivist. Foto: Helina Harend

Silma omadused

Pärimuses on silma värvil ja kujul kindlad tähendused, näiteks võib silmavärvi järgi inimese iseloomu lugeda. Pruunide, mustade või üldiselt tumedate silmadega inimest peetakse kurjaks ja tigedaks. Ka punaste või sõstrakarva silmadega inimesed on tulise vihaga. Seevastu peetakse siniste või heledate silmade omanikku kenaks, arukaks ja lahkeks. Mis aga puudutab silmade kuju, siis näiteks kitsas silmapaari vahe tähendab, et inimene on tige, vilets, saamatu ja mõistuselt tagasihoidlik. Lai vahe seevastu näitab, et inimene on hea südamega, tark ja avara mõistusega.

Väljavõte ERA arhiivist. Foto: Helina Harend

Kuri silm

Kohapärimuses ja rahvausundis kirjeldatakse kurja silmaga inimest sarnaselt tumeda silmavärvusega inimesele — ta on loomult kuri, tige ja pikaldase vihaga. Ta saab teistele liiga teha, iseäranis neile peale vaadates, kusjuures ohustatud on just loomad ja lapsed. Seetõttu ei tohi kurja silmaga inimest näiteks lauta loomade juurde lubada, sest neile peale vaadates kaetab ta loomad ära. Siiski on ka neid, kel on kuri silm, kuid kes on loomult head. Nemad paluvad ise lapsed-loomad enese eest ära peita. Selleks et ennast ja loomi kurja silma eest kaitsta, käiakse abi otsimas näiteks nõia juures, kellelt on võimalik vastavat nii-öelda rohtu saada.

Kurja silmaga kokkupuutumist on kirjeldatud nii:

Millegipärast löönud Jaak kord Kärdu lehma piitsaga. Seda näinud aga Kärt ja saatnud poisile ühe kurja pilgu. Sellestsamast pilgust saadik löönud Jaagule hirmus valu rindu. Poiss vaevlenud selle valu käes mitu päeva ennegu ta jälle ära kadunud ja tervis jälle paranenud. (RKM II 109, 112/3 (14) < Halliste khk, 1961)

 Silm regilauludes

Regilaulutekstides on selgelt esil asjaolu, et silmad näitavad inimese meeleseisundit, olemust või esindavad teda tervikuna. Eri laulutüüpidest võib leida nutmise kontekstis just silmavett, näiteks „Suu laulab süda muretseb/ Paled laskvad laine’eida/ Kulmud kullatilke’eida/ Silmad vetta veeretavad“ (H II 65, 245 (11) < Koeru khk, Aruküla v, Salutaguse k, 1884). Mõnes õitsilaulus tuuakse tüdruk poisile vaatamiseks ning kirjeldatakse seda silma läbi: „Too mull’ neidu silmä nätä./ Toodi Liisu silmä nätä“ (H III 6, 727/30 (1) < Paistu khk., Heimtali v. – (1890)). Mõni teine laul räägib jällegi sellest, kuidas silmavaate järgi kaaslast valida, kuna „silmad soiud sugulised“ (H II 25, 1006/7 (19) < Paistu khk., Holstre v. (1889)) näitavat kaaslase sobimatust, samas kui elavad silmad kinnitavad laulikule inimese väärtust.