Autor: ERMi teadur Svetlana Karm. Fototöötlus: Arp Karm.

Toidukultuuri ja toidupärandi vastu on etnoloogid alati huvi tundnud. Toitu on koos rõivaste ja ehitistega nimetatud ka materiaalse kultuuri (sh nõukogude etnograafia) kolmeks tugisambaks. ERMi etnograafilises arhiivis (EA) leidub palju soomeugrilaste toidu kirjeldusi, mille aluseks on kohapeal tehtud küsitlused või vaatlused.

See blogilugu keskendub aga etnoloogide välitööpäevikutele, mis pole kirjutatud selleks, et informeerida lugejat mingist kindlast teemast või kultuurivaldkonnast, vaid tuua esile välitöö olustikku, probleeme ja õnnestumisi. Üldjuhul ei olnud päevikud avaldamiseks mõeldud ja nii talletasid uurijad seal vabamalt oma tundeid ja läbielamisi ehk kõike seda, mida nad kohapeal nägid ja tegid, kogesid. Eriline koht on päevikutes kohalikel toitudel ja maitseelamustel, mida saadi külast külla ja talust tallu käies ning eksponaate kaubeldes.

Tsitaat loo pealkirjas on pärit kunagise Tartu Ülikooli kolmanda kursuse geograafiatudengi, hilisema ERMi teaduri Tiia Peedumäe 1987. aasta Mordvamaa välitööpäevikust. Kusjuures noor uurija ei kurda esimesel välitööl mitte kehvade elutingimuste, keeruliste teeolude või keelebarjääri üle, nagu tihti saab lugeda reisipäevikutest, vaid toiduelamuse pärast ühes külalislahkes peres: Meile pakuti putru „mordva moodi“. Pudrus oli paksult sibulat ja mina, kes ma mugulsibulat suhugi ei võta, pidin lausa iga suutäiega end ületama. Järgi jätta ei julgenud, pole ju viisakas, äkki panevad pahaks. Muidu oli puder päris hea maitsega. Kodune lehmapiim maitses küll kõigile.“ (Tiia Peedumäe 1987, TAp 838)

Sedalaadi märkmeid söökidest ja jookidest, mille maitse oli harjumatu või isegi vastuvõetamatu, kuid millest ei saanud võõrsil olles keelduda, leidub ka teiste etnoloogide päevikutes. Rohkem on siiski kirjeldusi üsna tavalistest argipäevasöökidest, mis uurijatele hästi maitsesid.

Läbivaks jooneks on paljudes reisikirjades soomeugrilaste külalislahkus, mis väljendus selles, et uurijaid, kes ilmusid ootamatult kellegi ukse taha, kutsuti ikka ka söögilauda. Aegamööda muutusid aga päeva jooksul saadud toidu- ja joogipoolise kogused raskesti talutavaks ning isegi külalislahkus muutus reisi lõpuks „kuidagi väsitavaks“. (Tiina Taela 1991. a Udmurdi päevik, TAp 881)

Siin on mõned nopped soomeugrilaste argistest ja pidulikest söökidest, mida nad eestlastele pakkusid. Peres pakutavat igapäevast toitu nimetati üldiselt teejoomiseks, kõik muu käis selle kõrvale. Mida head ja paremat aga külalistele pakuti?

Aino Voolmaa 1962. aasta Vepsamaa matkapäevikust loeme:

6.VII. Terve päeva istusin Kurganovite juures ja joonistasin – käteräti- ja särgikirju. /…/ Oli vihmane ilm, nii et Kurganovite juures töötamine oli väga konti mööda. Seal pakuti koguni 2 x teed. Esimene kord koguni veel borši ja mingeid toredaid hõrgutisi, pirgaid – õhukest taignast või sees keedetud pirukakujulisi küpsiseid.

11.VII. Hommikul sai täitsa aktiivseid samme astutud toidumajanduse olukorra parandamiseks. Söökla toit ja teevesi, mida siinsetes peredes väga lahkesti pakutakse, oli kogu olemisele jätnud siin seesuguse õõnsa tunde, et kui selline olukord edasi kestab, siis ähvardab vaimne ja füüsiline kokkuvarisemine. Üldiselt peab ütlema, et siinne rahvas on küll väga lahke, isegi erakordselt lahke võrreldes meie eestlastega, kuid paistab, et nende söögisedel on tunduvalt kehvem meie rahva omast. Samovar pannakse üles kohe, kui majja minna, kuid paistab, et teevesi ongi nende peatoit, sinna juurde tursk ja leib. Pühadeks küpsetatakse kalitkasid, pirukaid mille peale käib hirsi, odratangu, kartulipuder, ka kamapuder või kohupiim. Aedviljadest kasvatatakse ainult kartulid, sigu ei peeta. Lehma pole kõigil ja ka kitse mitte.

Läksime siis koos Mariann Tuhkaneniga (V kurs. üliõpilane, kes õpetas muuseumirahvast soome keelt rääkima) poodi ja ostsime kumbki suure purgi Moldaavia ploomikompotti, sinna veel lisaks purgi (väikese) hernesuppi. Kui selle ära sõin, oli päris kindel tunne, Mariann rääkis sama juttu. (Aino Voolmaa 1962, TAp 534)

Päevikutes nimetatud pirukate kohta leiab andmed ka etnograafilisest arhiivist:

Eriti maiusroaks on aga väikesed õhukesed saiataignast suhkrutäidisega võis keedetud pirukakesed [pirg, pirgad]. Varem oli komme kosjade puhul kostitada nendega kosilast. Ka nüüd valmistatakse neid eriti tähtsateks puhkudeks. (Aino Voolmaa 1962, EA 97, lk 117–118)

Pidulikuks toiduks on kalitkad [kalitk, kalitkad], meenutavad meie mulgikorpe. Nimelt õhukeseks voolitud saia- või sepikujahust ümarale taignale pannakse täiteks kas kartuliputru, kohupiima, hirsi- või odratanguputru, lisatakse koort ja määritakse pealt või või margariiniga ja küpsetatakse ahjus pannil. Süüakse kuumalt, kuid ka külmalt. Kalitkasid küpsetatakse pühapäevadeks ja üldse pidulikeks puhkudeks, kuid süüakse ka nädala sees. (Samas,  lk 116–117)

Mare Piho kirjutab 1989. aastal Isurimaal:

Pirukaid küpsetatakse väga tihti. Igal laupäeval ja pühapäeval peab pirukas laual olema. Suvel on marjapirukad. Sügisel ja talvel kapsa-, porgandi-, peedi-, õuna- ja kalapirukad. Maitsvam on porgandipirukas, porkannalaadikat. (Mare Piho 1989, EA 220)

Aleksei Peterson kirjutab 1976. aastal Komimaal:

Poisid /…/ kutsuvad teed jooma, aga pererahvas on veelgi lahkem ja kostitab meid seentega, mis on küll soolatud, kuid mitte väga, siis samad seened koorega. Siis munad. /…/ Siis pakuti kohe tooreid mune, aga siis nägid, et ei sööda, keedeti kiiresti ära. Supp oli ka mõnusa olemisega. Siis veel suitsetatud pekki. See oli huvitav, kuid mitte eriti hea, aga maitses küll. Pekk ikka pekk. Söömaaeg oli täielikult talupoeglik, tervislik. (Aleksei Peterson 1976, TAp 679)

Komide kohta on Eve Randoja kirja pannud:

16.08.1989. Esimeses peres, kuhu me Nadežda [Titova, tollase Komi Koduloomuuseumi teadur] ja Terjega [Anepaio, tollal Alop] sattusime, hakati muidugi kohe teed pakkuma, meie seletusi, et me just lauast tõusime, ei võetud arvesse, nõuti veel seenesupi, tomatite jmt söömist. Järgmises kohas võttis meid vastu väga sõbralik tädi, pani külaliste auks selga uue kleidi ja ütles, et keegi noormees fotoaparaadiga olevat teda juba külastanud. Kui jälle teejoomisest rääkima hakati, lasin ma sealt jalga. (Eve Randoja  1989, TAp 858)

ERMi teadur Piret Koosa, kes on põhjalikult uurinud eesti etnoloogide komi päevikuid ning osalenud alates 2000. aastate algusest mitmel välitööl Komimaal ja Marimaal, on kirjutanud: Ekspeditsioonipäevikute põhjal tundub, et üldjuhul sõbralik vastuvõtt on midagi, mis kõigile eri aastakümneil komisid külastanutele silma on jäänud. Juba esimesed kohtumised komidega jätsid ka mulle neist mulje kui väga külalislahketest inimestest. Seda omadust peetakse endi puhul ka täiesti teadlikult oluliseks. Selle kõige tavalisemaks ilmnemiseks on külaliste rikkalik kostitamine maitsvate roogadega mitmekäiguliste einete käigus. Seejuures on iseloomulik, et  aeg-ajalt õhutatakse sööjaid manitsusega „kušate-kušate!” (just nõnda hääldatuna). Pikad loetelud pakutud toitudest ja kohati ka raskustest nende konsumeerimisel on komide juures käinute reisipäevikutes tavapärased.

Mõistagi ei tähenda kogu see külalislahkus, et tulija kohe päriselt omaks võetakse, küll aga seda, et komile külla minnes tunned end oodatuna, sinu vastu tuntakse siirast huvi ning see teeb suhtlemise  lihtsaks. Inimesed pärivad nii külalise ja tema sugulaste kui laiemalt Eesti elu ja olu kohta.“ (2008. Auasi. Eesti etnoloogide jälgedes… Lk 44)

Väga tihedad kontaktid kujunesid eesti uurijatel välja udmurtidega 1971.–1993. aastatel. Udmurdimaale korraldati enam kui 20 ekspeditsiooni, viimati käis seal ERMi uurimisgrupp 2010. aastal.

Udmurdi argipäeva toitude kohta loeme Kalju Konsini 1973. aasta päevikust:

Lõunasöök serveeritakse kell 13.00. Kohaliku kombe kohaselt süüakse ühistest kaussidest. Maitsev kapsa- ja kartulisupp, rõõsa koorega ülekallatud sibulapealsed ja kurgilõigud, hapupiim ja hobuseliha (selles sain teada alles hiljem) kantakse lauale.

Laupäev, 25. august. Kuna aeg on nihkunud lõunasse, siis pannakse lauale aurav samovar, toiduõliga üle kallatud seened, kurgilõigud, tomatid, õunamoos ja leib, kõigel sellel lasin hea maitsta. (Kalju Konsin 1973, TAp 633)

Jana Reidla on Marimaa udmurtide juures 1989. aastal kirjutanud:

Kell neli oli eriliselt maitsev söögiaeg Кушкет’i koolimaja sööklas. Meisterkokkadeks olid olnud Olga ja Eleanora. Supp oli ilmselt merikapsaga, kartulid guljašiga. Meile oli eraldatud 12 kg liha → st. 1 kg igale. Piima lubati 10 l. päevaks. (Jana Reidla 1989, TAp 863)

Tiina Taela 1991. aasta reisipäevikust: Vaevalt tänavale pääsenud, kutsuti meid üleaedsete poole. Silmapilk täitus laud söögi ja joogiga, ka otse loomulikult kumõškaga. /…/ Selline teelaud ootamatutele külalistele on siin külades sarnane ja väga universaalne nagu hiljem selgub: omavalmistatud leib, koduvõi, moosid, mesi, värske ja hapupiim (valmistamine: piim aetakse keema, sellele lisatakse spl. hapukoort, sellest tuleb koorest paksem mass, süüakse külmalt ja lusikaga). Kõik on väga lihtne, kuid sellegipoolest annab ettekujutuse küllusest ja külalislahkusest. /…/

Üldse paistis, et Varklet-Bodjas [Tatarstani Agrõzi rajoon] toitutakse ühetaoliselt, lihtsalt ja samas hästi. Süüakse seda, mis endal on võimalik valmistada. Poe peale loota ei saanud, sest esiteks polnud seal midagi ja kuna see enamasti tühi seisis, siis olid ka poeuksed valdavalt suletud. Kui leivakäru toodi, siis ronis müüja otse kärru ning müüs leiba otse sealt, pool tundi ja kogu lugu. Juhtusime külas heal ajal olema, juba oli värsket köögivilja, rohkesti marju, tehtud oli värskeid moose, mesi oli alati toidulaual. Piima, võid, liha andis oma majapidamine, kodus tehti ka leiba. (Tiina Tael 1991, ТАр 881)

Üldjuhul ei arutle uurijad oma päevikutes soomeugrilaste ühe või teise roa päritolu või leviku üle, vaid lihtsalt kirjeldavad, mida pakuti ja kuidas see maitses. Erandiks on Aleksei Peterson, kes korraldas välitöid nii vepsa, komi, mari kui ka udmurdi aladel. Tema 1981. udmurdi päevikust saame lugeda:

See huvitav roog [udmurdi keeles šanga, perepetš] on levinud vepslastest peale kuni Udmurdimaani välja. Kes selle leiutas? Kus ta veel levinud on, praegu ei oska öelda. Tehakse lihtsalt: rukkitainas (ka uuemal ajal nisujahust), sellest rulliga tehakse õhukesed alused, mille sisse pannakse kas kartuliputru või ka muud. Keeratakse taignast aluse ääred üles ja nii saadakse ümmargused lamedad koogid. Soojalt on need väga head, n-ö söö või ise. Külmalt nagu eriti ei istu, kuid see on ka maitseasi (Aleksei Peterson 1981, ТАр 756)

Nagu eespool mainitud, said neid pirukaid maitsta uurijad nii Vepsamaal, Karjalas kui ka Komis. Jääb silma, et lihakraami uurijatele eriti ei pakutud, pigem küpsetisi, pirukaid, moosi, muna, suppi, piimatoite jmt. Sellest loeme jällegi Aleksei Petersoni 1985. aasta udmurdi päevikust:

Jõuame varakult külla, ca 9 paiku. /…/ Nüüd esimeses majas kostitatakse meid hommikusöögiga, pakutakse teed, head leiba, spetsiaalset haput piima – hästi hapu maistega ja vist enne hapendamist kuidagi keedetud. Ka leib on hea. Ja ka mune ja moosi. Nii on pea alati meile laud kaetud, peale mõne vähese erandi, kus ka kala on pakutud. Liha vist on esinenud üks kord. Liha ja seesugust neil poes pole, see on omatoode. Poes pole ka muud lihakraami, küll on veini-viina, vaatamata seadustele, mis hiljuti välja anti. Viinamüük on küll alles kella 14-st, aga ikkagi teda jätkub. (Aleksei Peterson 1985, TAp 803)

Kuna enamik välitöid toimus suvel, siis puudus soomeugrilaste laual üldjuhul lihakraam. Puhtpraktilistel põhjustel tapeti loomi sügisel või talve hakul, kui sai hoida liha õues või kõrvalruumis külma käes. Looma veristamise erandjuhtumeid oli ka suvel, siis aga tarvitati esimesena kõige kiiremini riknevad osad (siseelundid), muu lihakraam kas soolati või suitsetati. Näiteks udmurtidel on selline tava, et kui tapetakse loom, siis keedetakse korraga rupskid ning sama puljongit kasutatakse supi või pudru valmistamisel. Tavaliselt kutsutakse sel puhul naabrid ja sugulased ka kohale, et loomaõnn ikka püsiks peres.

Lambalihaga on paljudel n-ö erilised suhted. Erilist harjumist nõuab aga lambarupskitest tehtud toit. Petersoni 1977. aasta päevikust loeme:

17. juuli, pühapäev. Märkame, et on lammas veristatud. Priit räägib, et lõunaks tuleb jumalik toit – lambaliha. Oleme värskest lihast üpris eemale jäänud. Liha saamine olevat ka linnas väga raske. 1 kg vorsti müüdavat, aga liha hind on ca 5 rubla ja sedagi turul vähe. Poodides polevat seda üldse. Eestlasena raske ette kujutada, kuidas ilma lihata elada. Hommikuks oli supp ja muna. Priit ja Lembit panid á 4 muna nahka. Ja muidugi teevesi. Edasi jätkame uurimistööd samas külas, sest kella 4 paiku läheb buss, peame sellele jõudma. /…/

Lõunaks kella 2-ks-poole-kolmeks oleme peatuskohas tagasi. Priit kõneleb suurepärasest lõunast, lambalihast. Ka mina tunnen liha lõhna. Olen ju suur lambaliha sõber. Kutsutaksegi sööma. /…/ Laual on tumedavõitu leem – supp,  taldrikul ka lihatükke. Proovin suppi – suu jääb imestusest avatuks – niisugust lambasõnniku maitset pole varem tundnud! Lembit paneb küll sellele leemele rohkesti rohelist sibulat, kuid meile kõigile jääb esmakordne proovimine viimaseks. On alles supil lõhn ja maitse! Perenaine, nähes sibulate lisamist, märgib, et nemad nii toorest sibulat ei söö. Huvitav, kuidas nad seda suppi söövad. Ei taha küll ütelda, et see on meie jaoks spetsiaalselt välja mõeldud-tehtud. Nähtavasti on siinne komme ja maitse seesugune. Maitsen ka liha kausist – ikka sama vastuvõtmatu maitse ja need lihatükid on ka tegelikult mao-, kopsu- ja kurat-teab-mis tükid, igatahes mitte harilik liha. Selgub, et on selline komme keeta kõikidest rupskitest suppi, esimene supp tehtavat kõigest sellest, mis kergesti soojas hapnema läheb. Nõndamoodi. On veel tore kruubipuder – aga jällegi sama nali! Pole viga, tuleb harjuda. (Aleksei Peterson 1977, TAp 700)

Väike lõik ka Ungari köögist, millest on kirjutanud oma 1983. aasta päevikus Merle Lupp Ukraina NSV Taga-Karpaatia Beregovo rajoonis:

Väga huvitavaks kujuneb samuti külaskäik ühe andeka käsitöömeistri majja. Siit leiame nii huvitavat mööblit kui ka omapäraseid mustrikombinatsioone perenaise valmistatud esemetelt. Meile pakutakse ka maitsvat sarvsaia ploomidžemmiga – ungari keeles pozsonyi kifli. Peale selle pakutakse veel kerget einet ungari moodi – liha pipraga, juust sibula ja pipraga ning väga maitsev kompott ja õunakook. Näib, et hakkame tasapisi harjuma ungari köögiga, kus kasutatakse meist nii erinevalt väga palju pipart. Selle juures aitab meid kindlasti teadmine, et külalislahkusele tuleb ikka vähemalt viisakusega vastata. (Merle Lupp 1983, TAp 784)

Kui põllumajandusega tegelevate soome-ugri rahvaste toidulaud oli kaetud vastavalt põllu, metsa, koduaia ja kodulauda saagiga, siis kalastajatest, jahimeestest ja põhjapõdrakasvajatest soome-ugri põhjarahvaste juures said uurijad rohkem maitsta ka kala- ja lihatoite. Heiki Pärdi ja Piret Kalmu (Õunapuu) 1989. aasta materjalidest saame Koola poolsaare saamide kohta teada:

Saamide peamiseks toiduks on alati olnud liha ja kala, joogiks – tee. Lihatoite tarvitati talvel, suvel tarvitati kala. Toiduks kasutati põdraliha. Karuliha saamid iialgi ei söönud. /…/ Põdralihast keedeti harilikult suppi, seda nim. burduh. Suppi keedeti jahuga, ja söödi külmutatud marjadega. /…/ Merekala süüakse alati toorelt. Küpsetatakse ka kalapirukaid. Kõige maitsvamad on pirukad punase kalaga. Pirukaid küpsetatakse ka marjadega, eriti pohlade ja nn. mustade marjadega, sihhaga. Taolisi pirukaid nim. jagodnik. See aga polnud ikkagi tõeline pirukas, sest taigen valmistati juuretisega. Pärmi siin kunagi peaaegu pole. Taigen rulliti õhukeseks ja pandi plaadile. Peale puistati marjad. (Piret Kalm, Heiki Pärdi 1989, EA 220)

Hantide n-ö veriseid sööke on oma 1975. päevikus kirjeldanud Heno Sarv:

10. august. /…/ Kui olime lõpetanud õhtuse teejoomise, kostis väljast veidraid hõiskeid ja jurtasse astus Pjotr koos teiste kalalkäinutega, seljas suur kotitäis kalu. Naised asusid kohe kalu puhastama. Pjotr kutsus mind toorest kala sööma. Kuigi olin end handi leiba nautides juba täis kostitanud, asusin siiski laua taha, lõikasin tyki kala, kastsin soola sisse ja sõin. Hää oli ta kyll. Peagi sai ka keedetud kala valmis. Seda aga ei olnud ma harjunud ilma kahvlita sööma, ei osanud luudest puhastada. Pjotr arvas, et mulle ei maitse, kuid tunnistasin kohe ausalt yles, et ei oska syya. Kala kõrvale anti ryypata kalapuljongit, kõige lõpus joodi jälle teed.

11. august. /…/ Laual oli kaks suurt kausitäit auravat tapasooja liha. Igayhele anti söömiseks nuga ja männipuust lõigatud õhukestest kiududest naturaalse käsna taoline pehme pundar käte verest puhastamiseks.

Algatuseks kallas majaperemees Jegor igayhele pool klaasikest piiritust. See olevat tal kevadest alles hoitud viimane pudel – säh sulle, ytle siis, et handid jt. väikerahvad on hullud joodikud, kelle käes viin ei säili. Väga maitsvad olid aju ja maks, samuti pehmemad lihased kaela ymber. Mõistsin, et nii maitsev on see liha ainult tapasoojalt.

Kysisin, kas silma ka syyakse. Vastati – ja, palun, see on väga maitsev. Kui aga palusin, et keegi näitaks, kuidas syya, millegipärast (võib-olla lihtsalt täis kõhu parast) ei tahetud. Sõin siis nii, nagu oskasin – lõikasin silmatera kohale noaga augu ja pigistasin sisu suhu. See oli tõesti ülimalt maitsev.

Pärast toorest liha (st. „külmlauda“) anti keedetud liha. Seda söödi ilma igasuguste söögiriistadeta. Ka keedetud liha (nagu põhjapõdraliha eestlasele yldse) oli maitsev, kuid tapasoe toores liha oli siiski parem. (Heno Sarv 1975, TAp 678)

Art Leete 1992. aasta handi materjalidest loeme:

Juilskis viibides sõin mitmeid asju, näiteks –

1. Kuivatatud ahven.
2. Soolatud ahven, Pjotr Kaksin sõi teda nii – asetas kala peaga enda poole, selg paremale, lõikas selja peale vao. Siis keeras ta kala nõnda – pea vasakule, kõht enda poole ja lõikas otsast pea. Aga ei lõiganud päris lõpuni. Rookis koos peaga välja sisikonna st. eraldas pea alles koos sisikonnaga. Siis kooris ta kätega kalalt soomused ja naha. Teiselt küljelt soomuste ja naha rookimiseks võttis Pjotr kinni kala endise pea tagant, tõstis kala õhku ja kraapis soomused maha. Siis asetas Pjotr kala lauale, saba vasakule, kõht enda poole ja lõikas allesjäänu kolmeks, jättes tagumise tüki külge saba. Tükid asetas taldrikule üldiseks söömiseks.
3. Pohlamoos
4. Valge leib
5. Kalaleib – läbimõõt um. 20 cm. Sees säinas koos pea, soomuste ja uimedega. Ilma sisikonnata.
6. Keedetud kala (ahven, haug)
7. Toores kala (säinas) – tükkidele raputati peale soola. Nuga võetakse pihku, verine kalatükk asetatakse leivale, lõigatakse suutäie jagu kala ja hammustatakse. Pjotril kuulus poolikule leivakäärule 2 kalatükki, minul ühele tükile kalale terve leivakäär.
8. Pardisupp kartulitega (piilupart)
9. Tee
10. Kalaleib – хыляр нянь – läbimõõt 20 cm, paksus 4 cm, sees säinas, aga ilma pea ja soomusteta. Leib lõigatakse noaga lahti nagu tort (leib on ümara kujuga). Süüakse kahes jaos – kõigepealt võetakse ülemine kiht koos osa kalaga, hiljem, kui ülemine söödud, võetakse käsile ka alumine. Kalaleib on väga soolane. Pjotr raputas talle suhkrut peale.
11. Ondatra supp – kartulite ja mannaga. Mina olin söögi ajal metsas ja mulle jäeti keskne tükk – südamega.
12. Metsiseleib – vongen njan(?) – samasuguse kujuga nagu kalaleib, ainult, et sees metsis.
13. Sulatatud rasv
14. Metsisesupp kartulitega
15. Moosipirukad

Toiduga seotud tavad

Pjotri ema viis toidud kõrvaltuppa akna alla lauale, kus nad mõnda aega seisid, enne kui kööki laua peale inimestele söömiseks toodi.

Esimene pits viina visati ahju – tulle – esivanematele.

Juues ei löö handid klaase kokku.

Kala söömisest (keedetud ahven)

Kala söömisel tuleb järgida kindlat järjekorda tegutsemise läbiviimisel:

Kala asetatakse taldrikule, pea sööja poole. Sõrmega eemaldatakse seljauimed. Eemaldatakse kõhuuimed.

Võib eemaldada ka pea. Eemaldatakse soomused.

Seejärel algab söömine. Sööma hakatakse saba poolt.

 (Art Leete 1992, EA 234)

Pildid:

Neenetsite teejoomisest saame lugeda Laur Vallikivi 2000. aasta materjalidest:

Keskne on alati nn tee joomine (sjai), mille kõrvale süüakse. Tee valatakse tassist alustassile, et see kiiremini jahtuks. Külalistele pakutakse alati kõige paremat, mis hetkel olemas on. Kui soovitakse teed juurde, pannakse tass alustassile, siis valab perenaine tassi täis – keegi ei lausu midagi seejuures. Kui enam ei soovi teed, siis pannakse kas lusikas risti tassi peale või jäetakse tass alustassi kõrvale või keeratakse tass tagurpidi.

Neenetsi keeles pole sõnu „aitäh“, „palun“, „tervitusi saatma“. Ei tänata kunagi. Kui külalised ära lähevad, siis kojas ei öelda midagi, vaid kogu pererahvas läheb välja ja siis käteldakse ja öeldakse „lakamboi“, aga mitte alati. Elementaarne on kutsuda külalisi teed jooma, kostitatakse kõige paremaga (nt tuuakse kala, kui kellelgi on suvest veel omulit, siis pakutakse seda). (Laur Vallikivi 2000, EA 249)

Eesti uurijate päevikutes on rohkesti kirjeldatud soomeugrilaste argipäevased toite. Erandiks on Marimaa välitööd, kus etnoloogid said osaleda mitmel aastal nii pulmas kui ka palvustel. Pulma- ja teisi pidulikke mari sööke-jooke on kirjeldanud ja jäädvustanud pildile paljud uurijad. Nii näiteks kirjutab 1975. aastal pulmasöökidest ja -kommetest Kadri Tammur:

Õue on kaetud laud. Traditsiooni kohaselt peab laual olema seitse toitu. Laual on rukkileib, nisujahust leib, kartulist ja munast valmistatud pirukas перемеч, nisujahust väikesed saiakesed, mis on ahjus küpsetatud ja hiljem sulavõiga üle valatud ÿатча; nisujahust pliinid мельна, lihasupp лым, munaroog муноварчен. Jookidest kali пура ja samagonn.

Kui pruut on välja ilmunud, istutakse lauda. Kõigepealt istuvad nais-, siis meessaatjad ja seejärel lähemad sugulased ja tuttavad. Pruudi kõrval seisab tema õde või sõbranna, kelle käes on taldrik, kuhu kõik panevad raha. Peigmehe saatjad jätkavad pidevalt laulmist ja tantsimist. Pruudi kodust minnakse edasi teistesse küla majadesse, kus on kaetud laud pulmatoitudega. Majast majja liigutakse kuni keskpäevani, mil jõutakse tagasi pruudi koju. Seal lauldakse ja tantsitakse. Laulu saatel kantakse majast välja pruudi kirst ja suur sulgpadi. Seejärel toimub pruudi nõutamine. Lavastatakse väike kaklus peigmehe sõprade ja pruudi küla noormeeste vahel. Ka pruudi õde osutab peigmehe sõpradele vastupanu, kui pruut majast välja tuuakse. Pärast seda sõidetakse taas peigmehe koju. (Kadri Tammur 1975, EA 140)

Samamoodi jätkub nüüd pidu peigmehe kodukülas, jällegi liigutakse laulude ja tantsude saatel majast majja, kus pakutakse pulmalistele head ja paremat.

ERMi uurijatel Piret Koosal, Arp Karmil, Maido Selgmäel ja Svetlana Karmil õnnestus kontvõõrana osa võtta ühest mari pulmapeost Marimaa Morki rajoonis ka 2012. aastal. Mida kõike me seal maitsesime, saab näha Arp Karmi piltidelt:Artikkel on valminud hõimurahvaste programmi toetatud uurimisprojekti „Soome-ugri dialoogid: Nõukogude Eesti etnograafid hõimurahvaid uurimas“ raames.