Autorid: ERMi vanemteadur Anu Kannike ja teadur-kuraator Karin Leivategija.

2018. ja 2019. aastal valmisid ERMi ja kolme Võrumaa väikeettevõtja koostöös toidupärandit tutvustavad lühifilmid „Mooska talu, suitsuliha valmistamine”, „Kolotsi talu, kitsejuustu valmistamine” ja „Metsavenna talu, sõira valmistamine”. Nende autor on ERMi visuaalantropoloog Karin Leivategija.

ERM  on kasutanud filmi etnograafilise dokumenteerimise vahendina järjepidevalt 20. sajandi keskpaigast. Muuseumi teadusosakonnas „2017–2019 EL ASTRA“ meetme toel kulgenud rakendusteaduslikus toiduprojektis sai filmitegemine aga uue tähenduse osana pikemast ja mitmekülgsemast koostööst. Meie partnerid ei olnud filmi subjektid, vaid kaasautorid, kes panustasid kõikidesse tööetappidesse alates eesmärgi sõnastamisest ja filmi ülesehitusest.

Kolotsi perenaine Merle julgustab kaamerat pelgavat Äbarikku.

Head eeldused ühisloomeks lõi talutootjate hoiak, et tähtis pole üksnes majanduslik tulu, vaid ka kultuuriline ja sotsiaalne missioon. Nende edu taga Eesti toiduturul on lisaks kvaliteetsele kohalikule toorainele ja  selle meisterlikule väärindamisele oskus esile tuua toodete unikaalset pärandipõhist lugu. Seetõttu oli ettevõtjate jaoks oluline, et liha või juustu tegemist ei filmiks lihtsalt oskuslik operaator, vaid kultuuriteadusliku taustaga ekspert. Meie ühiseks eesmärgiks oli näidata tarbijale ja jäädvustada uurijate jaoks toidupärandi piirkondlikku konteksti, tegijate käsitööoskuste nüansse ja suhtlust maaeluvõrgustikes, samuti tutvustada väikeettevõtjaid ja neile olulisi väärtusi.

Muuseum eelistas partnerlust nimelt väiketootjatega, kes kõige enam panustavad kohaliku toidupärandi väärtustamisse, ääremaade tööhõivesse ja kogukondliku kuuluvustunde tugevdamisse. Samas puuduvad sellel grupil, kes moodustab 87% Eesti toidutööstusest, suurettevõtetega võrreldavad ressursid uurimis-arendusasutuste kaasamiseks. Lisaks filmidele osalesid ERMi partnerid kolme aasta jooksul toidupärandialaste muuseumiürituste korraldamises, esinesid konverentside, seminaride ja koolituste arutlusringides ning jagasid ümarlaudadel ja töötubades oma ettevõtluskogemusi. Nii Mooska perenaine Eda Veeroja, Kolotsi talu Merle ja Mart Leibur kui ka Metsavenna talu Meelis Mõttus on Võrumaal hinnatud arvamusliidrid, aga muuseumi vahendusel said neist ka laiemalt tuntud toidupärandi eksperdid.

Metsavenna talu uudishimulikud lehmad.

Filmistaarid suitsusink, kitsejuust ja sõir

Filmides näeme ehedate maitsete loomist kui pikka ja pingelist protsessi, mis määrab pere elurütmi ja -stiili. Kuuleme, milliseid dilemmasid peab lahendama ettevõtja, kellelt tänapäeva nõudlik tarbija ootab traditsioonilist, aga samas moodsatele normidele ja maitsetele vastavat toitu. Meelis tahab pakkuda võimalikult autentsete omadustega toodet innovaatilises pakendis ja aktiivse turunduse abil. Mardi jaoks on juustutegu looming, kus ühe retsepti väljatöötamine võtab mitu aastat. Edale annab suitsuliha tegemine võimaluse saunakultuuri ja kohalikku pärimust väärtustada. Kes filme vaatab, saab ka teada, kuidas metsavendlus mõjutas Rõuge kandi sõira suurust ja kuju; kuidas kirurgist ja tippärimehest sai juustumeister; miks kuldpruun suitsuliha on nõgimustast parem ja mõndagi muud.

Kolme tootmisprotsessi jäädvustamisega kaasnes huvitavaid väljakutseid, et anda audiovisuaalsete vahenditega edasi iga talu unikaalset kogemust. Kaameraga üksi visuaalantropoloogiliste välitööde tegemine annab ühest küljest võimaluse luua filmitavaga parem kontakt, kuid samas on see töö tehniliselt võttemeeskonna puudumisel keerukam. Filmi ülesehitust ja lõpptulemust mõjutas veel kohapeal veedetud aeg, mis varieerus vastavalt tootmistsükli omapärale ning sellele, kui kiire periood talus parasjagu oli ehk kui pikalt ja aktiivselt said tootjad uurijat võõrustada. Visuaalantropoloog läks väljale vaid teoreetiliste teadmistega kolme talu tööprotsessidest, niisiis pakkus filmitava intensiivne jälgimine filmikaameraga võimaluse kohapealseks avastuseks.

Mooska suitsuliha tegemise protsess on üles võetud lausa kolmel aastaajal, kuna pika protsessi etappide filmimiseks tuli korduvalt naasta. Puhtalt praktilisest vajadusest tekkinud olukord pöördus mõneti aga filmi kasuks, kuna see võimaldas Mooska talu tööd ja maalilisi vaateid tutvustada suve, sügise ja talve kaudu. Lihasuitsutamine on nii aasta- kui ööpäevaringne ning filmi keskseks tegevuseks on 40-tunnine protsess, mille käigus perenaine Eda ja peremees Urmas iga 1,5 tunni järel suitsusaunaahju paar halgu viskavad, et säilitada suitsu pidev, kuid samas parajalt madal intensiivsus.

Mooska talu perenaine Eda viib soolatud ja seotud liha suitsusauna.

Metsavenna talu sõirategu oli protsessidest kõige kiirem ning sai sirgjoonelisema esitusena üles võetud ja monteeritud. Sõira valmistamise kõrval kujunesid oluliseks ka stseenid, mis kirjeldavad elu tootmise kõrval. Talu poodi külastavad turistid Hiiumaalt, Meelise suhtlus lehmadega või tema spontaanne jutustus sõirast ja metsavendlusest annavad aimu talu argipäevast ja sõirateo kohalikust ajaloost.

Metsavenna talu peremees Meelis Mõttus vastvalminud sõiraga.

Kolotsi talu filmis on samuti esiplaanil kitsejuustu tootmine, aga tänu pikemale filmimisvõimalusele sai eesmärgiks tabada ka talu argipäevarütmi ja Merle suhet loomadega. Film on vaatlev, jutustades juustutegemise protsessist ja andes edasi juustutegijate tööpäeva. Merle ja Mardi tihedale tööpäevale on vahele pikitud stseenid kitsede elust laial maa-alal head ja paremat süües. On ju see oluline protsessi osa, mis mõjutab juustu maitset ja kvaliteeti.

Kolotsi talu juustud tulevad pressi alt välja. Ees ootab pikk laagerdumisperiood.

Filmide tegemisel oli soov kirjeldada väiketalu pidamisega kaasnevat nõudlikku tööd ja tootmisprotsessi korduvust. Metsavenna talus tuleb sõir ahjust ning juba on uus piim voolanud katlasse, Kolotsi talus algab ja lõppeb päev kitsede lüpsmisega, Mooskas läheb uus liha 40 tunniks suitsusauna olenemata aastaajast. Tänu väiketalunike suurele missioonile valmivad kohalikust toorainest unikaalsed tooted.

Filme säilitatakse ERMi videoarhiivis ja need on vaatamiseks üleval filmoteegis Neid on võimalik kasutada haridusprogrammides ja uurimistöös, tootjaile on need aga abiks oma tegevuse tutvustamisel koolitustel, samuti näiteks rahvusvahelistel messidel. Filmid saab teha kättesaadavaks ka pakendil oleva QR-koodi kaudu.

Ettevõtluskoostöö avastamata võimalused

Tänapäeva muuseum pole eluvõõras kultuuritempel, vaid sellelt eeldatakse aktiivset tegutsemist majandusväljal ning tõhusat suhtlemist muuseumi ressurssidest ja ekspertteadmistest huvitatud osaliste, sh ettevõtjatega. See omakorda eeldab mõlema osapoole aktiivsust ja huvi. Paraku oli 2018. aastal avaldatud Eesti muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate uuringu üheks järelduseks tõdemus, et vaid 19% ettevõtetest on teinud muuseumidega koostööd ja see piirdub enamasti muuseumiruumide rentimise, näitusekülastuste tellimise või muuseumile teenuste või kaupade müümisega.[1] Muuseumipartnerluse uuemad teoreetilised käsitlused rõhutavad küll kestlike koostöösuhete loomist kui võtmetähtsusega strateegiat[2], kuid ülal loetletud variantide puhul on pigem tegu lühiajaliste tehingutega.

Kuigi mujal läänemaailmas, eriti USAs, on esmajoones suurettevõtete osalus muuseumide majandustegevuses märkimisväärne, on seni vähe sellealaseid uurimusi. Needki keskenduvad enamasti rahastamisele ja sponsorlusele, muud koostöövormid ja eriti väikeettevõtluse kaasamise plussid-miinused, on alauuritud. Samuti väidab NEMO hiljutine uuring, et loovtööstuse kontekstis on muuseumide rollile vähe tähelepanu pööratud[3].

Toidukultuur on tänuväärne ja peaaegu kõiki inimesi kõnetav valdkond, mille kaudu muuseumid saaksid toidu tootmise ja tarbimisega seotud osapooli, sh ettevõtteid, kaasata, vahetada nendega ideid ja ühendada intellektuaalseid ning majandusressursse. Nii on võimalik paremini uurida toidukogemust ja -praktikat ning tõlgendada toidupärandi tähendust, samuti osaleda aruteludes pärandi- ja toidupoliitika üle. ERMi toiduprojekti võib käsitleda pilootuuringuna, mis testis partnerluse võimalusi mitmete era- ja avaliku sfääri osapooltega. Toidufilmid on sealhulgas üks väike positiivne näide sellest, kuidas partnerite motivatsioon, ühised väärtused ja tasakaalustatud panus lubavad ressursse paremini kasutada ja inspireerivad nii ettevõtjat kui ka muuseumi mugavustsoonist välja astuma.

[1] Muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate uuring.

[2] Marsha L. Semmel (toim.) Partnership Power: Essential Museum Strategies for Today’s Networked World. London: Rowman ja Littlefield, 2019.

[3] MUSEUMS AND CREATIVE INDUSTRIES. Case Studies from across Europe.