Tekst ja fotod: Kristi Jõeste, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lektor, ettevõtja, pärimuskuduja, raamatute „Kirjatud teekond“ ja „Kihnu kördid eile ja täna“ autor

Eesti Rahva Muuseum on pakkunud mulle suurepärase võimaluse oma ajaveebi kaudu kuulutada riikliku pärandiaastaga seonduvat sõnumit. Kiusatus oleks kirjutada enda kinnastest ja nende valmistamisest, kuid tahaksin siiski sõna võtta palju üldisemal tasandil ja soovitada kindajuttude lugemiseks pöörduda minu blogisse.

Meile on ilmselge muuseumide põhiroll vanade asjade hoidmisel, korrastamisel ja ligipääsu reguleerimisel. Väikestel muuseumidel on see lihtne, suurtel keerulisem. Minul kui loojal – küllap paljudel teistelgi – on aga aina enam hakanud meeles pöörlema küsimus säilitamise nn varjatud poolest, mis kohe võib-olla pähe ei kargagi, ja mis on võimalik uurijate ja praktikute koostöö kaudu. Kohe seletan, mismoodi see minu arvates käib.

Oleme pidevalt teinud samme selle suunas, et ERMis ja filiaalides paiknev tohutu esemekogu saaks miskitpidi läbi uuritud ja avaldatud. Saja aasta jooksul on suudetud seda eesmärki täita murdosa ulatuses. Asju on palju, uurijaid vähe ja pealegi on uurimisvaldkondades puhunud pikemat aega teised, moodsamad tuuled, mis ei jäta ülearu mahti esemetele pühenduda. Nii nad seal siis ootavadki sissepakituna oma järge, et keegi värske pilguga üle vaataks.

Vanade kinnaste eeskujul kootud Karksi veneristi kirja labakindad. Vardad nr 0,8 mm, silmuseid 172, lõng 8/1. Silmuseid on kinda parema kätteistuvuse huvides külje peal sujuvalt kasvatatud – seda võtet kohtab paljudel muuseumilabakutel. Kudunud Kristi Jõeste, ostnud Anu Raud Heimtali muuseumi kogusse. Nende kinnaste kudumine on kui meistrieksam, aga tulemus on seda väärt. On ikka suur vahe, kas kindale mahub kõrvuti kaks motiivi või seitse!

Minu jaoks kuulub esemeuurimise alla mitmete aspektide väljaselgitamine, tekstiilide puhul on need järgmised: vorm, värv, kiri, materjalid/töövahendid, kasutatud töövõtted, otstarve, tegija ja kasutaja andmed, pluss nende suhe asjasse. Viimaseid on ehk kõige keerulisem lahata, kuid esimesi, silmaga nähtavaid, mitte nii väga. Isiklikult pean üheks olulisemaks – ja see on muide kooskõlas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna püüdlustega üldisemalt – (pärand)töövõtete uurimist, taastamist ja rahvale kättesaadavaks tegemist, et oleks võimalik rahvusliku vaimuga asju taastoota kas osaliselt või täienisti uudsel moel, samas originaaltöövõtteid silmas pidades. See on osutunud küllalt problemaatiliseks, kuid samas ka väga põnevaks detektiivitööks, mis eeldab uurijalt tugevaid praktilisi oskusi ja valmisolekut taluda tagasilööke. Et lõviosa meie varasematest käsitööraamatutest keskendub pigem värvi ja mustri edasiandmisele, siis ootab meid ees lisatöö ka rahvuslike töövõtete sedastamisel, mida seni on vähe tehtud ja avaldatud. Näiteks on funktsionaalselt suur vahe, kas kinnaste kudumisel kasutada algupäraseid silmuste ülesloomise võtteid või nõukogude ajal tugevalt juurdunud tüüpvõtet, mis pisku kogemusega kuduja puhul tingib serva vähese venivuse ja sellest johtuva ebamugavuse kasutamisel. Tegelikult ükskõik millise komponendi, olgu selleks tehnika, materjalide, vahendite, värvi või kirja asjatundmatu kasutamine võib kaasa tuua valmiseseme ebapraktilisuse või -esteetilisuse. Vale värvikasutus mõjub teadjale pilgule ehk kõige valusamalt.

Siinkohal tulebki esile muuseumide rolli, s.o säilitamise kaudne pool. Säilitamise all tuleks mõista ka töövõtete uurimist ja propageerimist. See peaks tähendama uurijatele esemetele ligipääsu eelisjärjekorras võimaldamist, kuivõrd paljud akadeemilise taustaga muuseumiteadurid ei ole ise võimelised seda aspekti detailsemalt vaatlema. Tuleb tunnustada, et tegelikult on muuseum sellest vajadusest aru saanud, kaasanud tugevaid praktikuid ja astunud veel rea samme, mille tutvustamine ei ole minu kirjutise eesmärk.

Õigete Eesti värvide ja mustrite kasutamise kõrval on tähtis kasutada ka õigeid materjale ja töövõtteid! Fotol Vigala pulmakinnastest inspireeritud sõrmikud, mille punane taust on soojuse lisamise eesmärgil kootud kahe punasega kirjates. See oleks näide tänapäevasest „nipitamisest“, mille tõttu aga üldpilt ei kannata.

Peab tunnistama, et väikemuuseumide kaudu on oma uurijahuve teinekord lihtsam teostada. Helistad ja lepid kokku või lähed lihtsalt kohale ja vaatad. ERMi Heimtali Muuseum on siin heaks näiteks. Anu Raud on sinna talletanud muljetavaldava tekstiilikogu, eriti palju esemeid on Setumaalt, Kihnust ja Mulgimaalt. Nii õpingute ajal kui järgselt olen nendega palju kokku puutunud ja ikka osutub see kogu mulle ammendamatuks inspiratsiooniallikaks. Mul ei ole iial pähe tulnud kasutada oma kindaloomingus võõraste rahvaste kaunistamis- ja valmistamisvõtteid, vaid pean oma pühaks kohuseks ja missiooniks olla Eesti rahvakunsti uurija ja traditsioonide kandja. Olen selgeks õppinud värvide ja mustrite keele, nüüd liigun suurema teadlikkusega töövõtete taastamise suunas, et neid oma loomingus valikuliselt kasutada, aga eelkõige laiemale publikule tutvustada. Et Eesti kindad on nii kaunistuslikus kui tehnoloogilises mõttes maailma kontekstis ühed keerulisemad ja omanäolisemad, tuleks seda tunnistada ja kaasata inimesi nende säilitamisse just õigete töövõtete jm kasutamise kaudu. Et meie rahva kaunis varandus ei muutuks ebapädeva tänapäevastamise käigus tavaliseks ja universaalseks, nii et Eesti asja poleks võimalik enam eristada.

Kokkuvõtvalt nendin, et säilitamine ei pea olema tingimata kopeerimine, nagu näitab minu loomingu teekond, vaid hoolsalt tuleks suhtuda ka otstarbe ja komplektsuse kooskõlasse. Rahvarõivaste valdkonnast oleks võtta mustmiljon head ja halba näidet, kuid ka nende kirjeldamine on praegu liiast. Julgustan külastama meie toredaid muuseume, mida on maailmas ühe elaniku kohta vististi kõige rohkem! ja veenduma Eesti rahvakunsti rikkalikkuses ja veetluses! Vaadakem ka asjade sisse!