Mitmekülgne Middendorff - Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Ülle Jäe, koguhoidja

Aleksander Theodor von Middendorff (1815 Peterburi – 1894 Hellenurme) oli nii mitmekülgne inimene, et kuigi tema lahkumisest on möödas juba üle sajandi, puutume tema pärandiga igapäevaselt kokku tänini. Just tema initsiatiivil alustati Toris hobuste aretamisega ja sai alguse eesti punase veisekarja aretus. Tema eestvedamisel rajati raudteeühendus Peterburi–Tapa–Riia. Oma mõisas Hellenurmes maksis ta töölistele palka ja organiseeris vanaduspensionikassa. Hellenurmele tõid tulu ka viinaköök, tärpentinivabrik, katusekivitehas, niidi- ja kangatööstus. Tema vanem poeg Ernst oli kirglik ornitoloog, poeg Max rajas koos kaaslastega Tallinna silmakliiniku. Ülemaailmse kuulsuse saavutas A. Th. von Middendorff 1842–1845 aastail toimunud Siberi ekspeditsiooniga, kust tõi kaasa nii zooloogilisi, geoloogilisi kui ka etnograafilisi materjale. Viimastest on väike osa jõudnud ka ERMi.

Kogumisretkelt Rõngu kihelkonda 1920. aastal tõi Eduard Ahas muuhulgas kaasa kogu võõrrahvaste esemeid, mis olid üpris õnnetus olukorras. „Nimetet korjanduse on Helenurme mõisa pärisomanik kindral Mittendorf Aasias ja Lapi ning Siberi põhjamail reisides kaasa toonud ja seisid Helenurme mõisas. Sõja läbiminekul on aga kogu rüüstatud nii et õieti jätised lõhutult mõisa aidast leidsin. Üksikasju kviitungi järele kirjutada polnud võimalik, sest osakesi on nii palju, mis remonti peaksid minema, et mõnda tervelt kätte saada. Muuseas on aga: vibud, nooled, jumalad puust ja elevandi luust, noad, valaskala ja karutappe riistad, riide osad, masked ja paraade mütsid, lusikad ja lootsiku mudelid. Üks suurem mudel eskimoosist sõitev kuue koeraga.“ (Korjamisraamat nr 1722).

Eesti Rahva Muuseumis lapiti tükid kokku ja võeti museaalidena arvele 197 eset (kogu C 2). Paraku jäi paljude esemete päritolu ja otstarve tol ajal saladuseks. Kogu tegelik väärtus on hakanud selguma alles pärast II maailmasõda, kui seda on uurinud spetsialistid kogu maailmast. Selle kogu muudab eriti hinnaliseks tõsiasi, et esemed on kogutud enne, kui Siberi ja Loode-Ameerika põlisrahvad avastasid võimaluse suveniiride valmistamisega teenida. Nüüdseks on enamiku esemete otstarve ja päritolu määratud. Huvitaval kombel on paljud esemed pärit hoopis Loode-Ameerikast, kuhu Aleksander Theodor von Middendorff kunagi ei jõudnud. Tõenäoliselt sattusid need Middendorffi kätte Ferdinand von Wrangelli kaudu, kes oli samuti loodus- ja etnograafiahuviline ja viibis 19. saj keskel kindralkubernerina Alaskal. Ka Wrangelli kogu anti 1940. a üle Eesti Rahva Muuseumile, kuid 1951. aastal olime sunnitud selle edasi andma Eesti Ajaloomuuseumile. Väikest valikut üle antud esemetest saab näha ERMis veebruaris avataval näitusel (tööpealkiri „Korraks koju“).

Middendorffi kogus leidub igapäevaseid tarbeesemeid (noad, lusikad, ehted, põhjapõdrarakmed jne) tunguusidelt, jakuutidelt ja samojeedidelt.

ERM C 2:18 Jakuudi kalender

ERM C 2:10 põhjapõdrakell

Middendorffi etnograafiahuvis ei ole midagi ebatavalist. Lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, sai ta tööd Kiievis Püha Vladimiri ülikoolis zooloogialektorina. Lisaks luges ta ka etnograafiat, mis oli üks esimesi etnograafiakursusi Venemaal.

Pärast suurt Siberi ekspeditsiooni töötas ta Peterburi zooloogiamuuseumis teokarpide osakonna juhina. Ta korrastas sealsed kogud ja võttis esimesena kasutusele standardsed etiketid.

Middendorff reisis väga palju, sageli oli ta saatjaks tsaariperekonna liikmetele. Olles saanud Hellenurme mõisa omanikuks, pööras ta hilisematel ekspeditsioonidel suurt tähelepanu põllumajandusele.