Ewa Manikowska, Poola Teaduste Akadeemia Kunstiteaduse Instituut
Tõlkinud Anu Kannike, ERMi teadur

Demokraatia kriisist Poolas, eriti selle mõjust kohtusüsteemile, Poola liikmelisusele Euroopa Liidus või pagulaskriisile räägitakse praegusel ajal palju. Vähem pööratakse aga tähelepanu sellele, kuidas mõjutavad need arengud kultuuri. Ometi oli avaliku teenistuse kaotamine ja konkurssidest loobumine riigiametite juhtivate kohtade täitmiseks üks Seaduse ja Õigluse valitsuse esimesi põhiseadusvastaseid muudatusi. See andis võimaluse vahetada järgnevatel kuudel välja paljude riiklike kultuuriasutuste ja Poola kultuuri korraldavate instituutide nõukogud ja juhtkonnad ning muuta drastiliselt nende õigusi ja poliitikat.

Muuseumid on valdkond, mida Poola valitsuse uus poliitika enim mõjutab. 1989. aastal alanud detsentraliseerimise ja kultuuriasutuste autonoomia suurendamise katsed pole muuseumides kunagi osutunud sama tõhusaks kui näiteks kunsti- või filmisektoris. Muuseumidirektorite valimisel on konkursi korraldamine soovituslik, ent mitte kohustuslik, teiste muuseumitöötajate värbamisel ei kasutata seda üldse. Tegelikkuses võidakse muuseumidirektor määrata ametisse (riiklike muuseumide puhul) kultuuriministeeriumi või (ühiskondlike muuseumide puhul) linnapea poliitilise otsusega. Poolas, kus muuseumid sõltuvad täielikult riiklikust rahastusest, soosib niisugune juhtimissüsteem muuseumide politiseerumist.

Anakronistlikule süsteemile vaatamata leidub Poolas siiski ka olulisi erandeid. Kõigepealt Auschwitzi Memoriaalmuuseum. Juba 1990. aastal asutas Poola peaminister 25 liikmest koosneva Rahvusvahelise Auschwitzi Nõukogu, millesse kuulusid väljapaistvad holokaustiuurijad, holokaustis ellujäänud ning oluliste juudi sihtasutuste ja ühingute liikmed. Lisaks rajati 2009. aastal Auschwitz-Birkenau Fond, et rahastada pikaajalist konserveerimisprogrammi. Fondi finantseeritakse mitmete riikide toetuste abil. Fondi juurde kuulub kõigi toetajariikide esindajatest koosnev nõukogu.

Poola Juutide Muuseum (Polin) Varssavis (2014) on harvaesinev näide era- ja avaliku sektori koostööst muuseumivaldkonnas. Muuseumi ideele pani 1993. aastal aluse ja selle rajamist juhtis Juudi Ajaloo Instituudi Fond, mis rahastas ka püsinäituse koostamist. Maatüki muuseumi ehitamiseks endise Varssavi geto sümboolsesse südamesse annetas Varssavi linnavalitsus. Muuseumi asutas ja hoone ehitust finantseeris kultuuriministeerium.

2008. aastal riigi algatusel asutatud ja täielikult selle poolt rahastatud Teise Maailmasõja Muuseumi juures tegutsevad algusest peale nii teadusnõukogu kui ka hoolekogu. Selline anglosaksi maailmale iseloomulik lahendus võeti samaaegselt kasutusele kolmes riigimuuseumis: Varssavi kuningalossis, Varssavi Rahvusmuuseumis ja Teise Maailmasõja Muuseumis eesmärgiga muuta need professionaalsemaks ja rahvusvahelisemaks.

Märkimist väärib ka Euroopa Solidaarsuskeskus (ESC). See on kompleksne, mitmeid ülesandeid täitev kultuuriasutus, mille raames tegutseb ka Euroopa põhiväärtustele tuginev muuseum, mis sai 2016. aastal Euroopa Nõukogu muuseumiauhinna ja Euroopa pärandimärgise. ESC asutasid ja seda juhivad ühiselt kultuuriministeerium, Gdanski linn ja Pomorze regiooni omavalitsus. Keskuse tegevus keskendub kodanike kaasamisele ja koostööle MTÜ-dega.

Kõigi näidete puhul tagas uuenduslik lähenemine (mitmesugused rahastusallikad, rahvusvahelised nõukogud, fondide rahaline ja teaduslik roll, avaliku ja erasektori partnerlus, kodanikukaasatus) asutustele nii suurema autonoomia kui ka laia rahvusvahelise platvormi diskussiooniks muuseumi, selle ekspositsiooni, haridusliku ja ühiskondliku rolli üle. Poola muuseumimaastikul oli see märkimisväärne uuendus. Pole üllatav, et need neli kultuuriasutust – peale selle, et nad tõmbavad ligi arvukalt külastajaid – on ka rahvusvaheliselt tunnustatud ja annavad teadusuuringute ja haridusprogrammide kultuuripärandile uue tähenduse. Need on ajaloomuuseumid ja kohad, mis tegelevad Teise maailmasõja, holokausti ja külma sõja keerulise ajalooga. Kõik neli peegeldavad 1989. aasta järgseid suundi Poola ajalookirjutuses, mis püüavad uurida Poola ajaloo tumedaid külgi kriitilisemalt ja õiglasemalt. Laiemalt vaadates peegeldavad nad seda osa Poola riigi kultuuripoliitikast, mis on suunatud juutide-poolakate, sakslaste-poolakate, ukrainlaste-poolakate ja ka poolakate endi vahelisele leppimisele. Kõigil neljal institutsioonil on tohutu teaduslik, hariduslik ja ühiskondlik mõju. Kuigi uued juhtimisvormid on vaid osaliselt rakendatud, olid kõik neli viimase ajani suurepärased näited riikliku kontrolli ja kultuuriasutuse autonoomia tasakaalust.

Paraku on kõik neli institutsiooni pärast 2015. aasta valimisi pidevas ohus. Nende rahvusvaheline ja avatud iseloom, rõhu asetamine teaduslikule kvaliteedile, diskussioonile, universaalsetele väärtustele ja kodanikuosalusele ei ole vastuvõetav uuele valitsusele, mille toetus rajaneb tugevalt natsionalistlikule ja Euroopa-vastasele retoorikale. Suurima surve alla jäi alles valmiv Teise Maailmasõja Muuseum. Muuseumi töötajaid ründasid lakkamatult nii parempoolsed ajakirjanikud ja ajaloolased kui ka riigivõim, mis pommitas muuseumi finants- ja õiguskontrollidega ning kärpis selle eelarvet, lootes takistada muuseumi avamist. Teise Maailmasõja Muuseumi uudne juhtimismudel osutus siiski oodatust raskemaks pähkliks: hoolekogu apoliitilised liikmed keeldusid direktorit vallandamast ja teadusnõukogu toetas teda ühehäälselt. Kuna nii direktori kui ka hoolekogu ametiaeg pidi lõppema alles 2019, tuli kultuuriministeeriumil kasutada juriidilist konksu. Et Poola seadused võimaldavad kultuuriasutuste liitmist, asutas minister fiktiivse muuseumi ja ühendas selle Teise Maailmasõja Muuseumiga, luues täiesti uue asutuse. Samm astuti ilma muuseuminõukogu (kultuuriministeeriumi nõuandva organi) nõusolekuta. Seejärel vaidlustas Teise Maailmasõja Muuseum ombudsmani abiga otsuse halduskohtus. Alles kohtu otsus peatada muuseumide ühendamine võimaldas muuseumil näituse ettevalmistus lõpetada ja see 23. aprillil 2017 avada. Mõni päev hiljem, pärast kõrgema halduskohtu otsust, mis tühistas madalama astme kohtuotsuse, direktor vallandati ja hoolekogu saadeti laiali. Paari kuu jooksul vahetati töötajaskond peaaegu täielikult välja ja teadusnõukogu asendati uuega. Lõpmatu külastajatevool, näituse entusiastlik vastuvõtt (nii teadlaste kui ka laiema avalikkuse poolt), arvukad protesti- ja toetuskirjad, millele kirjutasid alla sellised autoriteedid nagu ajaloolased Timothy Snyder ja Norman Davis ning USA Holokausti Muuseumi direktor Sara J. Bloomfield, ei suutnud ära hoida halvimat – muuseumi kui teadusliku ja ühiskondliku platvormi, selle autoriteedi ja võrgustike (muuseum loodi sõjas ellujäänute, kõigi peamiste Teise maailmasõja ja holokaustimuuseumide ja rahvusvaheliste uurimisasutuste, paljude kunstnike ja disainerite aktiivsel osalusel) täielikku hävitamist. Veelgi enam, hiljuti muudeti ka näituse sisu. Kuna tegu on keeruka ekspositsiooniga, mis koosneb esemetest, multimeediast ja arvukatest installatsioonidest, siis teatud elementide eemaldamine, lisamine või asendamine on selle tähendust ja lugu drastiliselt muutnud.[i]

Rünnaku all on ka Poola Juutide Muuseum ja Auschwitzi Muuseum, eriti pärast 2018. aasta veebruaris vastu võetud niinimetatud holokaustiseadust, mis keelab süüdistada Poola rahvast või riiki natside holokaustile kaasa aitamises. Seadus on esile kutsunud antisemitismi laine, mis on suunatud ka juudi ajaloo ja kultuuri ning holokaustiga tegelevate institutsioonide vastu. Auschwitzi Memoriaalmuuseumi direktorist on saanud massilise organiseeritud vihakõne sihtmärk. Poola Juutide Muuseumi kritiseerisid tugevalt nii parempoolsed publitsistid ja internetis vihakõne õhutajad kui ka riigivõimud oma ametlikes avaldustes seoses muuseumi korraldatud näituse ja konverentside ning kunstisündmuste tsükliga, mis oli pühendatud 1968. a märtsi tugeva antisemitismilaine viiekümnendale aastapäevale. 1968. aasta sündmused sundisid mitmeid Poola juute (sealhulgas haritlasi, nagu Zygmunt Bauman) riigist põgenema. Näitusega seotud rünnakuid, millega käisid kaasas ka vandalismiaktid, riigivõimud hukka ei mõistnud.[ii] Enamgi veel, kultuuriminister püüab kasutada saabuvaid ametiaegade lõppemisi mõlema asutuse juhtkonna väljavahetamiseks. Juba 2018. aasta mais levis uudis, et Seaduse ja Õigluse Partei kavatseb välja vahetada Rahvusvahelise Auschwitzi Nõukogu, kelle ametiaeg peatselt lõppeb. Sama võib juhtuda ka Auschwitzi Memoriaalmuuseumi direktoriga, kelle ametiaeg lõpeb samuti 2019. Poola Juutide Muuseumis võib see osutuda keerukaks – direktori peab valima kultuuriminister Varssavi linnavalitsuse ja Juudi Ajaloo Instituudi Fondi nõusolekul. Samas võib minister nõusoleku puudumisel siiski nimetada 12 kuuks ajutise direktori. Praegu toimub konkurss muuseumi direktori ametikohale ja pärast 30. aprilli saame teada, kas muuseumi juhtivad asutused on kokkuleppele jõudnud[1].

ESC puhul on kultuuriminister oluliselt kärpinud oma osa asutuse 2019. aasta eelarvet, mis mõjutab märkimisväärselt nii sel aastal toimuvate 1989. aasta esimeste vabade valimiste juubelipidustuste plaane kui ka keskuse igapäevast haridus- ja teadustegevust. Püüe õõnestada asutuse autonoomiat tekitas avalikkuses vastuseisu. Ootamatult edukaks osutunud toetuskampaania ESC 1989. aasta juubeliprogrammi rahastamiseks näitab, et uute muuseumiasutuste tegevus on loonud aluse uuele laiapõhjalisele kodanikualgatusele kultuuri ja kultuuripärandi valdkonnas.

Autonoomsed ja avatud kultuuriasutused on üks demokraatliku ühiskonna võtmetegureid. Kui rikutakse õigusriigi põhimõtteid nagu Poolas, võib kindel olla, et see mõjutab kultuuri ja kultuurisektorit tugevalt ja negatiivselt. Sellisele järeldusele jõudis ka ÜRO kultuuriõiguste eriraportöör Karima Bennoune oma erivisiidil Poolasse 2018. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses. Bennoune avaldas muret, et vabaduse murenemine ja ametlikud püüded tagurliku kultuurikorralduse suunas kahjustavad riigi kultuurielu. Muuhulgas väljendas raportöör muret Teise Maailmasõja Muuseumi direktori Pawel Machcewiczi lepingu lõpetamise ja jätkuvate katsete üle muuta muuseumi püsiekspositsiooni. Ta mainis, et teisedki Poola kultuuriasutuste praegused ja endised direktorid on kogenud või kogevad samasugust poliitilist survet. Bennoune rõhutas kultuuriministeeriumi kohustust ühemõtteliselt tagada programmide mitmekesisus ning õigus teadus- ja kunstivabadusele, mis garanteerib riigi rikka kultuurielu, ning taunis kultuurielu poliitilist suunamist, mis viib kultuurilisele ühetaolisusele. Poola põhiseaduse ja kohtuvõimu iseseisvuse austamist pidas ta praegu kõige olulisemateks sammudeks kultuuriliste õiguste kaitsel.

Tuues paralleele muuseumide ja kohtuvõimu vahel: kas peaksime ja kas saaksimegi kasutada enam muuseumi nimetust niisugused drastilised muutused läbi teinud asutuste puhul nagu Teise Maailmasõja Muuseum? On muuseum ju esmajoones autonoomne, eetilistel ja teaduslikel alustel põhinev kultuuri- ja teadusasutus, millel on täita oluline ühiskondlik ja hariduslik roll. See on terav küsimus, mis laieneb ka väljapoole Poola konteksti. Õigupoolest peaksid muuseum ja teaduskogukond saama olukorrale selge hinnangu rahvusvahelistelt institutsioonidelt ja organisatsioonidelt nagu Rahvusvaheline Muuseuminõukogu või UNESCO.

Artikkel kirjutati JPICH-i projekti „Digitaalne pärand kultuurikonfliktides“ (DigiCONFLICT) raames, mida teostavad Varssavi Liber Pro Arte, De Montforti Ülikool Leicesteris ja Linköpingi Ülikool aastatel 2018–2021.

Artikkel ilmus lühendatud kujul ka Sirbis 17. mail 2019.

---

Valikbibliograafia

Karima Bennoune, 2018. Poland: End of Mission Statement in the field of cultural rights.

Christian Davis, 2018. “Poland’s Holocaust law triggers tide of abuse against Auschwitz museum”. The Guardian, 7 May 2018.

Paweł Machcewicz, 2018. Der umkämpfte Krieg. Das Museum des Zweiten Weltkriegs in Danzig. Entstehung und Streit, Harrassovitz Verlag.

Richard Unwin, “Poland’s right-wing government accused of hijacking prize-winning museum”, The Art Newspaper, 21 March 2019.

Fotoallkirjad:

Foto 1. Punased ja valged lindid Teise Maailmasõja Muuseumi ehitusaia küljes, protestiks Seaduse ja Õigluse Partei sekkumisele. Foto: Ewa Manikowska, jaanuar 2017.

Foto 2. Teise maailmasõja muuseumi püsinäitus. Uue direktori Karol Nawrocki tahtel tuli vahetada välja suur foto tagaplaanil, mis kujutab Ulmide perekonda, kes on saanud tiitli “Õiglane maailma rahvaste seas”  (tiitlit jagatakse Iisraeli riigi poolt mittejuutidele, kes päästsid holokausti ajal juute). Foto: Ewa Manikowska

Foto 3. Magdalena Starowieyska, Dariusz Golik, Poola Juudi Muuseumi püsinäitus Warsawis. Näitusesaal „Paradisus Iudaeorum”. Avalik, 2014.

[1] Aprillis saabus uudis, et senine direktor kinnitati ametisse ka teiseks ametiajaks.

[ii] Kuraatorid Natalia Romik & Justyna Koszarska-Szulc pidasid konverentsil ettekande „Beyond Autonomy. The Curatorial Struggles Against Contemporary Anti-Semitism. The Case of Exhibition Estranged. March ’68 and Its Aftermath“, kus lahkasid nii näituse eel ja ajal nende suunas tehtud avalikke rünnakuid kui ka näituse positiivset retseptsiooni külastajate hulgas.