Egle Mikko, konservaator

Enne ja pärast konserveerimist

Selle aasta jaanuaris sõitis Tallinna Toomkirikust konservaatori Karl-Erik Hiiemaa lauale üks huvitav vappepitaaf. Kujutasin enda silme ees juba ette suurt ja laiuvat puidu nikerdustega vappi, milliste poolest Tallinna Toomkirik ka tuntud on, aga kui ma seda Karli töölaual esimest korda uudistama läksin, oli minu imestuseks vappepitaaf kingakarbi suurune, täpselt 41,5 x 34,3 cm ning hoopis metallist. Kui tavapäraselt valmistati vappepitaafe puidust (okaspuidust laudis ja lehtpuidust nikerdused), siis siinkohal on tegemist tsingist vappepitaafiga. Esialgu tekitas ka tsingi kristalselt krõbe struktuur segadust, kuna täpselt samasugune näeb välja ka inglistina. Selle segaduse lahendas p-XRF uuring, mis näitas materjali põhielemendina tsinki (Zn). Alljärgnevalt proovin põgusalt kirjutada kõigest, mida me vappepitaafi konserveerimise käigus avastasime ja tegime, loomulikult piltidega illustreeritult.

Epitaafidest ja nimetahvli leiu lugu

Vappepitaaf ehk surnusilt on üksikisiku mälestuseks kirikusse üles seatud mälestusmärk. Vappepitaafi kanti matuserongkäigus sarga ees ning riputati kadunukese haua vahetusse lähedusse kiriku seinale.[1] Aadlike vappepitaaf koosnes suguvõsa vapi pildiga vapikilbist, mille all paiknes tekstitahvel kadunukese elulooliste andmetega. Vapikilpi ümbritses rikkaliku taimornamendiga kiivrikate, mille kohal kõrgus turvisekiiver aadlikrooni ja kiivriehisega.

Vappepitaafide kasutamise kõrgaeg oli 17. sajand. Vappepitaafide traditsioon hakkas hääbuma pärast kirikuisse matmise keelustamist 1772. aastal. Eestis on tänaseni säilinud alla 200 vappepitaafi, üle poole neist asuvad Tallinna Toomkirikus.[2]

Selle vappepitaafi puhul on tegemist vabahärrade von Wrangell af Ludenhof´i[3]  suguvõsa vapiga.[4] Vabahärra tiitli sai Hermann von Wrangel af Ludenhof 1653. aasta kaheksandal oktoobril, tiitliandjaks oli Rootsi kuninganna Kristiina. Tiitlist on tingitud ka vapi kujundus, mis erineb kõikidel von Wrangellide suguvõsa harudel.[5]

Esialgu teadsime ainult seda, et tegemist on von Wrangell af Ludenhof’ide vapiga. Tavaliselt kuulub vappepitaafide juurde tekstitahvel nime ja daatumiga, mis selle vapi juures puudus. Kuna epitaaf oli varasemalt mitmeks tükiks murdunud, oli loogiline mõelda, et ka nimetahvel on selle otsast murdunud ja võib veel kiriku kambrites peitust mängida. Seega sõitsin Tallinna Toomkirikusse kadunud nimetahvlit otsima ja Jüri kabelist ühe puuduoleva osa ka leidsin. See leid võimaldas meil täpselt määrata isik, kellele mälestuseks see oli valmistatud ning eseme umbkaudne valmimisaasta.

Detailil on märgitud isiku sünnikuupäev 6. detsember 1797 ja tiitlid, milleks on admiral parun. Wilhelm Bernhard Friedrich Frhr.[8] von Wrangell[9] on sündinud 6. detsembril[10] 1797. aastal Pihkavas (Pleskau) vanematele Bernhard Wilhelm Frhr. von Wrangell zu Ludenhof (01.11.1747–17.03.1845) ja Hedwig Barbara Elisabeth von Wrangell[11] (1758–29.01.1838). W.v.W paruni tiitel on saadud läbi oma esivanema Hermann von Wrangell’i neli põlvkonda tagasi, Rootsi kuningannalt Kristiinalt. W.v.W oli Venemaa keisririigi teadlane, Läänemereäärsete majakate ülem ja Tallinna sadama komandant. 1812–1822 teenis Balti sõjalaevastikus, 1822–1828 osales Fr. W. Struve juhendusel mediaanikaare kaardimõõtmisel, hiljem Läänemerel triangulatsioonitöödel. 1830. aastal sai Tallinna sadama komandöriks ja alates 1866. aastast admiraliks.[12] W.w.W sai abikaasa Ida Charlotte Marie Rosalie von Wrangelliga[13] (06.08.1808-30.12.1888) ainsa lapse, poja Wilhelm Andreas Georg Frhr. von Wrangelli (9.09.1832-09.12.1905), kes oli oma eluajal tõeline riiginõunik. W.v.W suri 1872. aastal 25. aprillil 75-aastasena.

Seega on vapp valminud 19. sajandi lõpu poole, W.v.W mälestamiseks telliti vappepitaaf (lahkunu lapse või abikaasa poolt), mis riputati tema mälestuseks Tallinna Toomkiriku seinale üles.

Konserveerimine ja p-XRF uuringud

Vappepitaaf on poolitunud neljaks osaks, põhiosaks on vapp krooni ja parempoolse turvisega, sellest on eraldunud: vasakpoolne turvis, parempoolne kroon greifiga ja nimetahvel vapi vasakus alumises otsas (leitud Tallinna Toomkiriku Jüri kabelist). Nimetahvel on omakorda poolik detail, kadunud on lindi teine pool koos nime ja surma-aastaga ning parempoolne akantuse kinnitus, mis ühendas nimetahvli vapiga ühtseks tervikuks. Detailide polükroomia vajas puhastamist ja kinnitamist.

Polükroomia konserveerimine

Eseme pinnal oli nii lahtist kui ka kinnist pindmist mustust, mille eemaldamiseks tuli kasutada kahte puhastamismeetodit: kuiv- ja märgpuhastus.

• Kuivpuhastamisel kasutati naturaalse karvaga pehmet pintslit lahtise mustuse eemaldamiseks.
• Märgpuhastamisel kasutati deioniseeritud veega niisutatud puuvillavatti, millega kinnine mustus eemaldati eseme pinnalt. Kui deioniseeritud vesi ei olnud piisavalt tõhus mustuse eemaldamiseks, kasutati triammooniumtsitraati (3% vesilahuses), mille jäägid eemaldati pinnalt deioniseeritud veega.

Eseme polükroomias esinevate lakuunide servad, rabedad ja nõrgad alad, tuli enne märgpuhastamise teostamist kinnitada. Arvestades eseme materjale (tsink, õlivärv, lehtkuld ja lehthõbe) ning edasisi hoiustamistingimusi, eksponeeritava objektina püsinäitusel, on selle kinnitamiseks sobilik akrüülvaik Paraloid B-72 (4% atsetoon-etanool 60:40 lahus).

Tsink kui materjal ja selle konserveerimine

Karl-Erik Hiiemaa, konservaator

19. sajandi alguses kogus Euroopas skulptuuride ja reljeefide valmistamisel populaarsust tsingi kasutamine tänu mitmele eelisele võrreldes pronksiga. Tsink oli madalama sulamistemperatuuriga, kergelt käsitletav ja märksa odavam. Siiski need eelised ei kaalunud üles selle materjali miinuspooli, milleks oli materjali rabedus ja amorfsus, ehk mitmel juhul võisid suuremad valatud skulptuurid või reljeefid oma raskuse all aja möödudes deformeeruda või lausa kokku vajuda. Ühtlasi oli üheks suurimaks probleemiks tsingi kui materjali korrodeerumine. Enamasti valge pulbri või lausa kristallilise struktuurina moodustuv mehaaniliselt tugev ja välisel vaatlusel „kobrutav“ oksiidikiht on tunnuseks aktiivsele protsessile, mille käigus hävib materjal ise päris kiirelt. Korrosiooniprotsessi kiirendavad välised tegurid, nagu näiteks õhuniiskus, kokkupuude teiste metallidega või happeline keskkond.

Korrosiooniga tegelemine polükroomsel esemel on võrdlemisi keerukas, kuna enamus keemilisi sekkumisi võib ohustada ka polükroomset pinda ja põhjustada pöördumatuid kahjustusi. Seega, konkreetsel objektil leiduvad korrosioonikoldeid tuli kõigepealt avada mehaaniliselt ja pind korrosiooniproduktidest võimalikult ulatuslikult puhastada. Seejärel on oluline teada, et tsingi korrodeerunud pind on hügroskoopne, ja et õhust imenduv niiskus ei jõuaks uuesti oksüdatsiooniprotsessi käivitada, tuleb pind konsolideerida. Konsolideerimine on materjali immutamine kas siis struktuuri tugevdamise eesmärgil või kaitsmaks seda väliste tegurite eest. Korrosioonist puhastatud vappepitaafi alad on immutatud lahjas kontsentratsioonis Paraloid B-72-ga atsetooni 3% lahuses.

---

[1] Mäeväli, Sulev ja Ene Tromp. 2013. Tallinna toomkiriku epitaafid. Die Wappenepitaphe der Tallinner Domkirche. Epitaphs of the Tallinn Cathedral. Teine trükk. Tallinn: EELS Tallinna Piiskoplik Toomkogudus. lk 8.

[2] Kurisoo, Merike. 2013. Ars moriendi – suremise kunst. EKM.

[3] Af Ludenhof- saksa k. Luua mõisast

[4] www.ra.ee/apps/vapid/index.php?act=vapp_img&f=1674_2_219_wrangell_vh1.jpg

[5] http://daten.digitalesammlungen.de/~db/bsb00000600/images/index.html?id=00000600&fip=xdsydeayaewqxdsydeayayztsqrsweayaeayasdas&no=2&seite=587

[6] www.ra.ee/apps/vapid/index.php?act=vapp_img&f=3742_1_150_32.jpg

[7] www.ra.ee/apps/vapid/index.php?act=vapp_img&f=1674_2_219_wrangell_vh1.jpg

[8] Freiherr– saksa k. parun, vabahärra

[9] edaspidiselt W.v.W

[10] Genialoogia lehekülgedel on märgitud jaanuar www.geni.com/people/Wilhelm-Bernhard-Friedrich-Frhr-von-Wrangell/6000000011580601764

[11] Neiupõlvenimi von Wrangell a. Laegna u. Waiwara

[12] www.geni.com/people/Wilhelm-Bernhard-Friedrich-Frhr-von-Wrangell/6000000011580601764

[13] Neiupõlvenimi von Helmarsen www.geni.com/people/Ida-Charlotte-Marie-von-Wrangell/6000000011580765768

[14] www.muis.ee/museaalview/2039119